Alexandre Dumas "Kolm musketäri"

 Dumas vanem siis. 

Lugesin hiljuti "Krahv Monte-Cristot" ja juba siis mõtlesin, et küll on hästi kirjutatud ja küll on hästi tõlgitud. Tõeline seiklusjutt, mis jooksis nii hästi, et kõik need arvukad leheküljed väga kiiresti otsa said. Nii ka nüüd. ("Kolm musketäri" tõlkis Tatjana Hallap.)

Ma arvan, et meie põlvkond ei saa mitte kunagi lugeda "Kolme musketäri" nii, et silma ees ei oleks Mihhail Bojarski oma kolme semuga hobustel paraparaparaadujemsja-laulu saatel mööda Pariisi kappamas. Ja ka kõik kolm naispeaosalist – Mileedi, Constance ja Austria Anna – olid nagu missikandidaadid. Irina Alfjorovat (Constance Bonancieux) ongi mitteametlikult Venemaa kõige ilusamaks naiseks nimetatud. 

See on ka muidugi omaette fenomen, et nii Inglismaa kõige kuulsam detektiiv (Sherlock Holmes) kui Prantsusmaa "klassikalised musketärid" on kõige "õigemad" Vene filmides. Inglased ja prantslased võivad pingutada palju tahavad, minuvanused viiendikul maakerast mühatavad põlglikult. 

Dumas' "Kolm musketäri" oli oma aja "Harry Potter". Ei ole peaaegu kedagi, kes ei oleks kas raamatut lugenud, filmi näinud või vähemalt ei teaks tegelasi ja põhilisi tegevusliine. Kui see ka poisse lugema ei pannud, siis ei suutnud seda miski. Nagu ma juba mainisin, siis isegi hoolimata sellest, et otseselt uudiseks polnud mulle seal miski, läks lugemine väga kiiresti, hoolimata 600 leheküljest, ja jälle juhtus, et lõpetasin öösel kolmveerand üks. Võiks ju mõelda, et oma vanuse juures ja naisena ei ole ma just selle raamatu otsene sihtgrupp, aga mingi võlu sellel ikkagi on. Ilmselt kogu see rüütellik galantsus ja tegelikult ikka väga hästi välja kirjutatud stseenid ja karakterid.

Üks joon, mis jutustuses silma torkab, on huumor, ükskõik kui ränk on pooleliolev taplus või kui tõsine kirjeldatav olukord. See annab kogu loole kergust ja lõbusust juurde ja minu seisukohast on see äärmiselt meisterlik oskus. Samas - kui Constance sureb, siis on see jällegi kirjutatud mitte küll ülespuhutult nõretava sentimentalismiga, aga nii, et on ikkagi väga-väga kahju. Ja kurb ka. 

Tõele au andes tuleb tunnistada, et päriselu-d'Artagnan (Charles de Batz de Castelmore d'Artagnan) ei teeninud mitte kuningas Louis XIII alluvuses, vaid oli hoopis tema poja, Päikesekuningas Louis XIV alandlik teener. Ehk siis see meie tuttav kaunis kuninganna oli tegelikult d'Artagnani ülemuse ema. D’Artagnan oli küll vapper sõdur ja sai leitnandiks ka nagu raamatus, aga ilmselt oli tema kuulsaim saavutus mitte Buckinghami hertsogilt parandatud ripatsi tagasitoomine, vaid see, et ta arreteeris Louis XIV käsul mehe nimega Nicolas Fouquet. Fouquet oli kuninga finantsvolinik, kelle arreteerimise ainus põhjus oli kuninga kadedus – Fouquet nimelt ehitas endale imeilusa Vaux-le-Vicomte'i lossi ja tähistas selle valmimist toreda peoga, kus kõik külalised said kingiks kena hobuse. Kuningas leidis, et Fouquet püüab teda üle mängida ja sellest piisas, et Fouquet pokri pista. 

Ja lõpetuseks tänan taas teadmiste lõputut varaallikat Marina Laikjõed, tänu kellele ma raamatu esimestel lehekülgedel kohe teadsin, et möödaminnes mainitud Armand Duplessis on kuulus kardinal Richelieu. 😁

Vaux-de-Vicomte'i loss

Päris-d'Artagnani kuju Maastrichtis

Ja nüüd väike nostalgiaretk! 

Ilmselt kõige "õigemad" musketärid :) Venjamin Svehhov (Athos), Igor Starõgin (Aramis), Valentin Smirnitski (Porthos) ja Mihhail Bojarski (d'Artagnan)

Venemaa kauneim näitlejatar Irina Alfjorova (Constance Bonancieux)

Oleg Tabakov (Louis XIII) ja Alissa Freindlihh (Austria Anna)

Aleksandr Trofimov (kardinal Richelieu)

Margarita Terehhova (Mileedi) 

Ja finaaliks - palun väga, siin ta on. 😆 

Alexandre Dumas "Krahv Monte-Cristo" I osa

Teeme nüüd ühe asja selgeks. Neid on mitu. Isa kirjutas "Krahv Monte-Cristo", "Kuninganna Margot'" ja "Kolm musketäri" ja poeg kirjutas "Kameeliadaami". Jäi meelde? 

Ausa ülestunnistuse korras pean tõdema, et ma ei ole lugenud ühtki vanema Dumas' romaani. Gümnaasiumis vist oli "Kameeliadaam" küll programmis. Musketäride klassikalist filmi olen muidugi näinud ja siiani võin laulda paraparaparadujemsja. Ja Konstansijakonstaaaansijakonstaaansijaa.... Aga lugenud ei ole. Mingil hetkel põhikoolis tean, et üritasin küll "Krahv Monte-Cristot" alustada, kuid üsna ruttu andsin alla. Mis hullusti, see täiskasvanueas uuesti!

Kuna tegemist oli kõigest esimese osaga (teine on riiulis), jõuab asi täpselt poole peale. Noor ja õnnelik tüürimees Edmond satub inimeste ahnuse ja armukadeduse ja poliitilise nahapäästmise tõttu pikkadeks aastateks süütuna kindlusvanglasse (otse iseenda kihluspeolt), kus ta oleks surmani mädaneda võinud, kui kõrvalkongi vang ennast kogemata vanglast välja kaevamise asemel Edmondi kongi kaevanud poleks. Neist saavad sõbrad, vanem vang õpetab noorele Edmondile kõiksugu keeli ja tarkusi ning annab juhised suure varanduse leidmiseks. Edmond saab tänu oma leidlikkusele vanglast välja (mõnda asja võite ise ka lugeda), saabki varanduse kätte ja sealt saab alguse pikk ja ülimat kannatlikkust nõudev vendeta. Ja esimese osa lõpuks on noorest tüürimehest saanud keskealine, pururikas ja inimloomust hästi tundev krahv Monte-Cristo – saare järgi, kus varandus peidus oli. 

Kui ma peaksin ühe sõnaga oma lugemiselamust kirjeldama, siis oleks selleks sõnaks "nauditav". Dumas elas ajas, mil kirjanikel polnud veel nii tohutult kiire, mil kirjutati käsitsi ja seega oli aega kirjutades isegi natukene mõelda. 616 lehekülge ja oleme jõudnud alles poole loo peale, ja kuigi see kulgeb suhteliselt rahulikus tempos, ei saa igavuse üle küll kurta. Dumas on natuke nagu krahv Monte-Cristo ise, kes inimesi pikalt ja rahulikult lihtsalt vaatleb, ja lugeja vaatleb koos nende mõlemaga. 

Vahepeal teeb Dumas nalja ka. Turtsusin päris mitu korda. Näiteks ütleb krahv ühel hetkel: 

"Arvan, et see on üsna ilus muusika selle kohta, mida on loonud inimhelilooja ja mida laulavad kahejalgsed sulgedeta linnud. (---) Kui ma tahan kuulata oivalist muusikat, vikont, niisugust muusikat, nagu sureliku kõrv iial pole kuulnud, siis ma magan." 

Süžeeliin on, nagu põnevikule kohane, raamatus primaarne. Sellegipoolest on see ikkagi korralik tükk kirjandust ja tuleb tunnistada, et klassika pole tõesti mitte asjata klassika. Ja kui viimasel ajal on lugemisgrupis olnud juttu nt Jules Verne'i romaanidest, kus mõned loodusteaduslikud ja muuteaduslikud faktid on täielik umbluu, siis ajaloo peale võib ses suhtes üsna kindel olla ja Dumas' raamat ikka päris ulme pole. 

See on üks minu selle aasta kirjanduslikke eesmärke, keskenduda pigem rohkem klassikale. Boonusena on ka tõlked, sest üldjuhul tundub, et ka tõlkijatel ja toimetajatel oli rohkem aega sõnu kaaluda ja seada. Huvitav on ka jälgida, kuidas eesti keel aja jooksul muutunud on, sest praegu näiteks käänatakse mitmeid prantsuskeelseid nimesid juba ka eesti keele mugandustega, mis näiteks puudutab nasaalhäälikuid sõna lõpus (aga eesti keeles soovitab Keelenõu need mugandatult välja lugeda ja käänata, mis on ka palju loogilisem). Seetõttu on tänapäeval just nimelt neid käänamisi pisut veider näha, aga iga raamat ja iga tõlge on oma ajastu laps. Igatahes on Tatjana Hallap suutnud "Krahv Monte-Cristo" tõesti mõnusasti tõlkida. 

Nüüd on aga tõeliselt raske otsustada, kas lugeda kohe teine osa või võtta midagi vahele...