Colette "Claudine in Paris"

 Claudine'i-raamatute teine osa. Kuna neid eesti keeles pole, siis kirjutan ka sisust natuke julgemalt.

Claudine on lõpetanud kooli ja isa otsustab, et oma uurimistöö pärast peab ta Pariisi elama minema. Claudine'i jaoks on see väga halb uudis, sest ta armastab oma koduküla Montignyd ja Pariisis elamine ei kutsu teda karvavõrdki. Ka pärast kolimist on tal väga keeruline suure linnaga harjuda. Pariis koliseb, inimesi on palju, majad on koledad (oijah, kuidas ma tahaksin temaga vaielda, minu meelest on Pariisi "ühetaolised" majad imeilusad), ja lisaks "I find that 'fresh eggs' in Paris have a peculiar taste of printed paper." 

Ja ega tal pole ka ju Pariisis kedagi peale armastatud kass Fanchette'i, teenijatüdruku ja armastava, aga hajameelse ja mõtetes kogu aeg kuskil mujal (nälkjate juures) oleva isa. Vaikselt hakkavad nad läbi käima isa õega ja tuleb välja, et tema tütar on küll surnud, aga lesk ja poeg on täiesti olemas. Vähehaaval saab Claudine nendega sõbraks ja kuigi noor Marcel haugub küll nii-öelda vale puu all, siis neljakümneaastane lesk Renaud on täiesti roogitav räim, ja Claudine teatab, et "I have seen that man exactly five times; I have known him all my life."  

Nagu ka sarja esimeses osas, ega väga palju muud ei juhtugi. Suurem osa raamatust on Claudine'i meeleseisundi ja mõtete kirjeldus. Elevust toob korraks raamatusse küll kohtumine koolisõber Luce'iga, kes on kodust vehkat teinud ja laseb end vanaldasel kaugemal sugulasel ülal pidada, loomulikult teatavate teenuste eest. Aga kuna Claudine otsustab, et Luce on seega täiesti põhja langenud, siis sellisega tema enam läbi käia ei taha. 

"Claudine Pariisis" on natuke sirgjoonelisem arenguromaan kui esimene osa. See ei ole nii hüplik juhtumiste kirjeldus, kus peaaegu mitte midagi mitte kuhugi ei edenenud, välja arvatud see, et tüdrukutel sai lõpueksam tehtud. Siin võib ikkagi märgata, kuidas Claudine muutub maatüdrukust nooreks suurlinnadaamiks. Ja kuna tal pole ka karja tüdrukuid ümber, keda kiusata, siis pole tal muud võimalust kui keskenduda sõpruse arendamisele noore Marceliga ja avastada, et hea sõber on suur and. Samuti ei saa mööda vaadata väikestest detailidest, näiteks kirjutab Colette möödaminnes, kuidas mehed tänaval üksi kõndiva Claudine'i ahtrit näpistavad, aga Claudine nendele kohe vihmavarjuga mööda pead mõõdab. Kombekad naiskirjanikud selliseid üksikasju kindlasti raamatusse sel ajal ei raiunud, aga Colette'ile a) käib selline käitumine närvidele ja b) ei karda ta sellele tähelepanu juhtida, et see ei ole okei. Eks realism ja jätkuvalt oma ajas üllatuslik avameelsus Colette'ist nii olulise kirjaniku tegidki. Ja ma pean tunnistama, et kuigi siin jätkuvalt mingit kirjanduslikku tulevärki otseselt pole, siis ometi tahan ma juba kolmanda raamatuga algust teha, et vaadata, mis nüüd siis edasi saab ja kui palju see Colette'i enda eluga haagib. 

Colette "Claudine at school"

Sidonie-Gabrielle Colette on kindlasti paremini tuntud ainult Colette'i nime all. Tema eluaastad (1873–1954) on väga olulised, et tema teoseid paremini mõista, sest tänasel päeval ta raamatuid lugedes ei ole nendes võib-olla isegi midagi nii väga erilist, aga kui nad paigutada oma aega, siis on need isegi Prantsusmaa kohta ilmselt ootamatult julged ja avameelsed. 

Colette abiellus 20-aastaselt Henri Gauthier-Villars'iga, kes oli niivõrd-kuivõrd-kirjanik ja kirjastaja ja avaldas teiste kirjutatud raamatuid oma nime (Willy) all. Colette'i ta alguses õhutas, aga pärast sundis kirjutama (pani naise luku taha ja teatas, et nüüd kirjutad), tegi käsikirjadesse parandusi (nagu Colette ise selgitas, tahtis mees ta lugudesse vürtsi ja skandaali lisada), ja andis needki Willy nime all välja. Hoolimata sellisest kaaperdamisest ja sunnist on Colette ise tunnistanud, et ilma Willyta temast kirjanikku saanud poleks. 

Kui nende abielu 1910. aastal lõppes (lahus elasid nad juba varem), ei olnud Colette'il muidugi lootustki mingit olulist honorari saada, kuna kõik õigused olid ju mehe käes. Colette teenis raha hoopis teatrilaval, aga ka ajakirjaniku ja fotograafina. 1920ndatel aga võttis kirjanikukarjäär jälle tuule tiibadesse ja tulid raamatud, mis on tegelikult kuulsamadki kui Claudine'i seeria, näiteks "Gigi". Juba oma eluajal peeti teda üheks mõjukamaks Prantsuse kirjanikuks. Ta jõudis veel kaks korda abielluda ja teisest abielust ka lapse saada ning eluõhtu veetis ta imelises Palais-Royalis, kahjuks peaaegu liikumatu artriidihaigena. 

Kui vaadata Colette'i pilte ja haruldasi filmikaadreid temast, siis ei saaks küll öelda, et ta oleks eriti ilus olnud, aga prantslannade sarm ei olegi sageli klassikalises ilus, vaadake kasvõi Coco Chaneli. Kindlasti oli ta aga liberaal ja mingitesse naistele mõeldud kastidesse ta kohe kindlasti ei mahtunud. 

Claudine'i seeria kohta räägitakse, et need on paljuski autobiograafilised, kuigi mitte täiesti (näiteks kasvab Claudine ema ja õdede-vendadeta, aga Colette mitte jne). Claudine on aga kindlasti Colette'ile sarnaselt mässumeelne. "Claudine koolis" on päevikuvormis ülestähenduste kogumik, milles tegelikult mingit erilist süžeed otseselt nagu polegi, ja kindlasti ei saaks ka öelda, et see on mingi tohutu kirjanduslik šedööver. Teksti kui sellist ei anna Hugo või teiste raskekahurväelastega üldse võrrelda. Aga "Claudine'i" tähtsus polegi selles. Claudine on selle raamatu tegevuse ajal 15-17-aastane ja Colette kirjutab minu meelest just selle nii-öelda teismelise portree väga hästi välja. Ühel õhtul hüppavad tüdrukud keksu, teine päev on nad kõrvuni armunud, ette tuleb suudlemisi ja ootamatuid armumisi. See segane teismeliseiga – laps sa enam ei ole, täiskasvanu ka veel mitte, aga täiskasvanute maailmas on nii palju, mida on vaja kohe avastada. Hormoonid ja tujud möllavad ja ausalt, ega seal päris täiskasvanud rollieeskujud ka mingid eeskujud pole. Aga see läheb juba sinna emantsipeerunud naiskirjaniku ritta, kes kirjutab lakooniliselt suhetest, mis isegi vabameelsel Prantsusmaal ilmselt üllatavaks avameelsuseks võis osutuda, nagu ma juba alguses mainisin. 

Kindlasti on Claudine'i eksperimenteerimisvabadusel oma osa tema isal, kes küll Claudine'i väga armastab, aga on täishajameelne professor, kes suudab mõelda ainult nälkjatest, mis on juhuslikult tema uurimisteema. Kuna ema ja õdesid-vendi Claudine'il pole, siis peab ta oma kõige siiramad ja hingestatumad jutuajamised maha mitte isa või sõbrannade, vaid hoopis oma kassiga (Colette oli ka ise suur kassisõber). Oma sõbrannade suhtes on ta kena täpselt siis, kui tal selleks tuju on. Väga sageli on ta pigem kiuslik või osavõtmatu. 

Niisiis, "Claudine koolis" (mida mina lugesin ingliskeelses tõlkes) on tekstina pigem kergekaaluline, aga siiski nauditav, kuna on väga aus (ausam kui paljud samalaadsed raamatud) portree ühest ilmselt segaduses teismelisest, kellel ei ole ei kodus ega koolis ankrusarnaseid eeskujusid ja nõuandjaid, keda tal väga vaja oleks olnud. Selles raamatus on palju suhteid ja suhtedraamasid, mingisuguse pildi saab ka tolleaegsest koolielust. Ma olen ka juba alustanud järgmist osa (Claudine'i-seerias on neli raamatut) ja ootan huviga, kas lugu kui selline muutub lineaarsemalt arenevaks või mida Colette on sellega otsustanud teha. 

Agatha Christie "Midsummer Mysteries"

Võtsin kergeks suvelugemiseks vana hea Christie lühijuttude kogumiku. Mõni oli Poirot-seriaalist tuttav ka, aga üldiselt oli enamus lugusid sellised, mida ma varem õnneks ei teadnud. 

Kuna Christie on minu jaoks alati olnud selline krimiraamatute crème de la crème, siis ennast mõnusasti lugema sättides nautisin juba ette. Kahjuks tuleb aga tunnistada, et minu elus on olnud palju paremaid Christie-lugemiskogemusi. Ilmselt oli suurimaks probleemiks see, et need olid suhteliselt lühikesed jutud ja ei lugu ise ega karakterid ei jõudnud eriti mitte kuhugi areneda. Samas ta ikkagi tahtis poolvägisi oma klassikalisi võtteid ära kasutada, nagu suletud keskkond ja valejälgedele juhtimine, ja lõppkokkuvõttes ei jõudnud need nii mõnigi kord loogiliselt lahenduseni. Jah, loomulikult ta selgitab lõpuks lahti, mis seal siis oli ja kuidas, aga mina lugejana ei olnud saanud piisavalt aega, võimalust ega ka fakte, et isegi üritada natuke kaasa mõelda. Lahendus tuli, nagu klassikud ütlevad, "tolksti, nagu see Pisuhänd". 

Ja ma nüüd vabandan oma lugemiskupja ja hea sõbra Pireti ees ette ja taha, aga ma tabasin end seda lugedes esimest korda mõttelt, et mulle meeldivad Christie lood eesti keeles rohkem kui inglise keeles. Ma ei oska seda fenomeni absoluutselt selgitada, aga ta on eesti keeles kuidagi tõsiseltvõetavam. See on absoluutselt täiesti subjektiivne arvamus ja ilmselt ei ole see Agatha Christie süü, sest ta ei saa ju originaalis olla halvem kui tõlgituna, aga näed... 

Järeldus sellest kogumikust on selline, et Agatha Christie on küll jätkuvalt krimikuninganna, aga ma piirdun edaspidi ikkagi tema pikemate lugudega. Kergeks suvelugemiseks käis küll, aga mingi tohutu elamus see nüüd küll ei olnud. 

Bonnie Garmus "Lessons in Chemistry"

Tegelikult tahtsin ma algselt seda eesti keeles lugeda (tlk Kristina Uluots), aga selle hind oli nii kena ja kopsakas, et läksin heaga oma armsa Kobo leheküljele ja otsustasin originaali kasuks. Seekord puhtalt hinnavahe pärast. Muidu loen ma juba paljast professionaalsest huvist sageli just tõlkekirjandust, sest kui tõlge on hea, siis on üks suur asi lisaks ju, mida nautida. 

Raamatu tegevus toimub eelmise sajandi keskel ja peategelaseks on Elizabeth Zott, erialalt keemik. Aga ajastu on selline, et naistel on väga-väga keeruline professionaalina läbi lüüa, sest naise koht on ju ometigi kodus ja üllaim amet on koduperenaise oma. Ja see on naise nii loomulik koht, et seda pole mõtet meestel ju isegi hinnata. Selles, et meie ajastul on naiste elul hoopis teine maik, oleme me tänu võlgu naistele, keda selline positsioon ei rahuldanud. Elizabeth Zott ei tahagi tegelikult ju palju - ta tahab, et teda tuntaks ja hinnataks keemiku, mitte kodukanana. 

Ma ei taha siinkohal väga palju sisust rääkida, aga Elizabethi teekond jäämurdjana on kõike muud kui kerge. Kahjuks on mul tunne, et selliste meestega, nagu tema teele sattus, oli tegemist liiga paljudel naistel. Kui palju oli neil vaja alla neelata ja kui väikeste tibusammudega lõpuks tuli minimaalne edu... 

Ma panin "Keemiatundidele" Goodreadsis väga kõrge hinde, sest kui üks raamat suudab mind paarileheküljeliste vahedega panna tundma tervet emotsioonide spektrit (vahel naerad ohjeldamatult, siis tekib jõuetu viha, siis poetad väikese kurbusepisara ka), siis on see ilmselgelt seda hinnet väärt. 

Ja siis ma mõtlesin, kuhu kategooriasse ma seda raamatut siis õieti paigutaksingi. Garmuse stiil on kerge ja kui puhtalt keelelisest aspektist lugemiskogemust hinnata, siis mõnes mõttes võiks öelda, et loed nagu ajaviiteromaani. Päris alguses nii tunduski, kui aus olla, eriti kirjastuse poolset sisukirjeldust vaadates. Aga siis tuli ühiskonnakriitika sisse nagu Aivazovski üheksas laine ja siis veel see geniaalne telesaate teema, kus Elizabeth õpetab kokandussaate raames tervele riigile möödaminnes nii keemiat kui enda ja oma töö väärtustamist (olgugi see "ainult" kodumajandus). Kogu see kontseptsioon on nii absurdne ja oma koomika see raamatusse ju toobki, aga ikkagi on see üks tõsine raamat, mis paneb lugejaid mõtlema, et me oleme hiiglasliku tänu võlgu oma aja Elizabeth Zottidele, kes isegi lootusetus olukorras kasvõi pimesi tabusid ja klaaslagesid murdsid, sest nad lihtsalt ei saanud teisiti. 

Tahaks väga teada, kuidas seda raamatut loevad mehed. Garmus tõmbab viiekümnendate-kuuekümnendate mehed selles raamatus halastamatult rattale. Aga nagu ma juba ütlesin - kahjuks on see ilmselt ajastust suhteliselt adekvaatne pilt.

Tõesti soovitan. Üllatavalt mitmekesine ja värskendav lugemiskogemus.