Ann Dee Ellis "This is what I did"

Lugesin vahepeale vahelduseks ka ühe noorteraamatu.

"This is what I did" on raamat, mille pealkirigi annab juba mõista, et peategelasel on mingi patt või mure minevikutaagana kaasas. Vanemad on kolinud, et poeg minevikutaagast välja tuleks ja saaks uue algusega paremini minema. Kahjuks aga on uues koolis saadud hais ninna, et mingi jama eelmises elukohas oli. Kuigi täpselt ei teata, mis see on, ujub lugu siiski välja, kuigi keegi jätkuvalt ei tea, kas see on nüüd see päris lugu või siiski mitte. 

Muidugi on inimlik, et skandaal puhutakse kiiresti suureks. Kuid sellega kaasneb ka kiusamine - ja me ei räägi siin lihtsalt tõrjutusest ega koledatest nimedest. Ma räägin süstemaatilisest ja füüsilisest kiusamisest, mis iseenesest ka ei ole üldse mitte ebarealistlik. Eks ole ju Eestiski kuulda olnud päris hulludest juhtumitest ja nii mõneski riigis on selline kiusamine päris tavaline, kui artikleid lugeda. 

Noorteraamat nagu noorteraamat ikka - draamat on palju nagu teismeliste maailmas ongi ja ilmselt nagu hea kirjandustava noorteraamatult nõuab. On ka häppi end, nagu hea noorteraamatute kirjandustava ka ilmselt nõuab. Meeldis, et see polnud ka mingi pastakast imetud lahendus, mida oleks raske uskuda. Võib-olla õpib mõni noor sellest raamatust, et olgu asjad nii hullud kui tahes, kui asjad vanematele või usaldusväärsele sõbrale lihtsalt ära rääkida, hakkavad asjad lahenema. 

Täiskasvanu jaoks seal palju muidugi polnud, mille peale vaimustusest müügima hakata, aga see polegi nii mõeldud. See on noorteraamat ja sellena on ta täiesti loetav. 

David Almond "Skellig"

Mina raamatu alguses: "Noh, vaatame."
Pisut hiljem: "Ahaa, täitsa hakkab minema."
Edasi: "Oi, põnev!"
Jätkub: "Misasja? Nüüd läks küll imelikuks."
Veel väheke edasi: "Ei no nüüd on küll täisveider... Meh???"
Pisut veel: "Aa... see on mingi sümbol..."
Ja hiljem: "Aga... ikkagi on imelik... Või ei ole või?"
Järgmises peatükis: "Nüüd ma tean, mis saab."
Ja lõpus: "See oli hea. Vist. Ma arvan. Oot, ma vaatan, mis netis selle raamatu kohta on? ... Aa, näe, autor ise räägib, oot-oot... Jeerum, ta ei tea ise ka, mis ta sellega mõtles!"  :O  :D

"Skellig" on lugu 10-aastasest poisist, kelle enneaegselt sündinud beebi-õde on eluohtliku südamerikkega haiglas. Poisi pere on just kolinud uude majja, mille naabruses elab koduõppel olev terane ja loominguline tütarlaps nimega Mina, kellega Michael kohe sõbruneb. Kuurist leiab Michael ühe skvotteri, kes põeb artriiti ja kes on igapidi väga veider. Aga ta on väga hea südamega ja rikastab Michaeli ja Mina elusid äraütlemata mitmel moel. Ja pole üldsegi mingi tavaline skvotter. On täiesti eriline.

Tuleb välja, et seda lugu on korduvalt etendatud ja film on ka. Aga siiski on väga raske sellest suurt midagi arvata, kui autor ise ka ei tea, kust Skellig sai sinna, kust Michael ta leidis, kuhu ta pärast läks ja miks ta oli see, mis ta oli. Nagu ta ütleb, see lugu jooksis temast välja pliiatsisse ja sealt paberile, aga ta ei saa ise ka aru, mis värk selle Skelligiga on. Sest kuigi ta on üdini hea tegelane, on ta samas ka oma välimuse ja toidusedeli poolest suhteliselt, võiks isegi öelda, eemaletõukav.

Samas võib intervjuudest autoriga lugeda, et põhimõtteliselt toimub tegevus ta enda lapsepõlvekodus ja et tal endal oli väike õde, kes beebina kahjuks suri. Nii et ma tegelikult arvan, et David Almond kirjutas omaenda loo, aga ta kirjutas selle nii, nagu ta oleks tahtnud, et see oleks olnud. Võibolla oli tal endal vaja üht Skelligit. Või siis Minat.

Aga ega minagi saa rohkem teada kui autor ise. Ehk siis ma ei tea tegelikult mitte midagi. :D  Kindlasti annab raamat (lasteraamat muide) võimaluse arutleda väga paljudel teemadel nagu näiteks kolimisega seotud probleemid, väikeste õdede-vendadega seotud probleemid, tumedad pilved pereliikmete kohal ja kuidas raskest perioodist koos üle saada, traditsioonilise kooli ja sõpradega seotud probleemid... Või siis see, mida Mina Michaelile ütleb, kui ma seda nüüd nii vabas vormis meenutan - vahel pole vajagi või ei saagi asju või inimesi mõista, vaid tuleb lihtsalt lasta neil olla.

Arvestades Skelligi olemust (filmi pealkiri on "Skellig, the Owl Man") ei ole vist ka ime, et mulle kerkis lugedes korduvalt silme ette Felix Kark, kes paneb pea viltu ja küsib pisikese Karol Kuntseli käest: "Kas sükelep?" (Lavastus "Emili sõber" on järelvaadatav ERR keskkonnas)

Meg Rosoff "Picture me gone"

Sama autori raamatu "Nii ma nüüd elan" lugesin ma kord juba tänu üheksanda klassi eesti keele lõpueksamile läbi. Leiate selle mu juuni 2018 postitustest.

Seekord on lugu 12-aastasest tüdrukust Milast, kellel on isaga plaanitud reis USA-sse, et isa vana sõpra külastada. Vaid päev-paar enne reisi selgub aga, et mees on jäljetult kadunud ja jätnud naise, beebi ja koera. Mila ja isa otsustavad siiski sõita - sõbra külastamise asemel saab sellest nüüd sõbra otsimise retk, mille käigus tuleb päevavalgele nii mõndagi üllatavat.

Kui "Nii ma nüüd elan" on pigem noorteraamat, siis "Picture me gone" on pigem lasteraamat, kuna rõhk on pigem süžeel kui sellel, mis ridade vahel on (kuigi loomulikult on sealgi, mida leida). Mila on terane tüdruk, kelle interpersonaalne IQ on ilmselt kusagil pilvepiiril, kuna ta on võimeline inimese käitumisest ja olekust lugema mikromärke, mis talle nende kohta olulist infot annavad. Mina isiklikult leidsin, et raseduse äraarvamine enne seda, kui naine ise seda teadis, oli natuke liiga hoogne sulekaar kirjaniku poolt, aga no mine tea.

Raamatu lõppedes olin ma kuidagi ebaleval seisukohal. Lõpplahendus oli võibolla eeldatav ja loogiline, aga võibolla isegi liiga. Kuna sinnani oli tegemist eriliselt terase tütarlapse ja ka eriliste ilmastikutingimustega (lumesadu aprillikuus, millest oleks võinud ja ka midagi välja lugeda) siis oli lõpp kuidagi väga argine. Ma oleksin lootnud midagi kriminaalsemat või ekstraordinaarsemat. Aga võibolla olen ma lihtsalt liiga täiskasvanu ja sellepärast tunduski raamatu lõpp nagu kõige tavalisem ümberjutustus suhteprobleemidega perest.

Ja võibolla oli mul lihtsalt pärast Rothi ja Vila-Matast raske tulla maailma, kus "sometimes a cigar is just a cigar" (Sigmund Freud).

Tegelikult ma arvan, et see on tore raamat ja sihtgrupile kindlasti väga vahva lugemiselamus. Kirjutatud on ju kenasti.

John Green "Turtles all the way down"

Jälle noortekas. Just hiljuti tuli välja ka eesti keeles, tõlkijaks Pilleke Laarmann, aga mina lugesin originaalis.

Kui tähesüü-raamat oli Alaska-raamatust võrdlemisi korralikult üle, siis kilpkonnad olid enamvähem Alaskaga samal pulgal. Green on endale võtnud eesmärgiks kirjutada teismelistele teismelistest, kes on miskitpidi "ebatavalised" ja kellel on probleeme kas tervisega või ümbritseva tajumisega. Kilpkonnaraamatu peategelasel Azal on kinnismõtted, mis on seotud mikrobioloogilise saastega - sest teda võib seestpoolt saastada ja hävitavad bakterid organismi levitada ükskõik mis. Või kes.

Mitu korda päevas plaastri vahetamine ja sõrmehaava puhastamine oleks veel üle elatav. Aga mida teha siis, kui sa armud ja suudeldes meenub sulle äkki, mitu miljardit mikroobi sind järsku suus vallutab?

Kogu Aza mõttemaailm on tohutult paranoiline. Valus lugedagi. Raske on mõista, kuidas saab üks täie mõistuse juures olev inimene, teismeline või mitte, üldse nii irratsionaalselt mõelda. Aga siis adud, et selliseid inimesi on päriselt ja kogu see paranoiline irratsionaalsus ongi nende jaoks päris reaalsus, nende igapäevaelu. Mina panen raamatukaane kinni, pühin tolmu õlalt ja elan edasi. Kuhu nendel minna on?

Azal on probleeme ka enesemääramisega. Ta juurdleb palju selle üle, mis on see "mina", kes ta olema peaks. Kui ära võtta kontekst ja olud, kes on siis see mina, kes järele jääb? Kas seda üldse on? Või oleme me ainult olude summa? (lk 165)

Anybody can look at you. It's quite rare to find someone who sees the same world you see. (lk 9)

Well, everyone is crazy these days, Dr. Singh. Adolescent sanity is so twentieth century. (lk 87)


Annaks taevas igale Azale oma Daisy, kes ei pruugi küll päris täpselt mõista, aga ometi saab aru nii palju kui vaja ja jääb sinu parimaks sõbraks läbi paksu, vedela ja autoavarii.

Aza sisemaailmale lisaks on raamatus ka oma peaaegu kriminaalne lõim. Aza kunagise tuttava noormehe Davise pururikas isa kaob majanduspettuse ilmsiks tulles. Kui peaks selguma, et isa on surnud, siis läheb kogu varandus mitte kahele orvuks jäänud teismelisele pojale, vaid tuataarale. Mhmh. Täpselt. Nii et kas isa on kadunud või surnud? Kuhu jääb varandus?

Ma tahaksin päriselt teada, mida mõtleb sellest raamatust üks päris elus teismeline. Kas ta loeb selle raamatu lõpuni, hoolimata sellest, et Aza mõttemaailm võib lugeja täiesti hulluks ajada? Ja kas see õpetab teda olema tolerantsem kinnismõtetega inimeste suhtes või üldse ükskõik kelle suhtes, kelle mõtteid või tegusid sa tegelikult mõista ei suuda? Kui see nii on, siis on raamat oma eesmärgi täitnud.

John Green "Looking for Alaska"

Jätkub minu sari "Gümnasist lugema!" Ehk siis lugesin läbi järjekordse koju soetatud noorteromaani. Eestikeelse väljaande pealkiri on "Alaskat otsides", tõlkija Bibi Raid.

John Greeni iseenesest ei ole vaja pikalt tutvustada, ehk piisab sellest, kui öelda vaid, et "Süü on tähtedel" on ka tema kirjutatud. Seda vist teavad peaaegu kõik, kas siis raamatu või filmina. Alaska-lugu on Greeni esikromaan.

Kui nüüd hästi lühidalt üritada midagi sisu kohta öelda, siis noor Miles läheb õppima internaatkooli ning tekitab seal endale mõned lähedased sõbrad. Üks neist on Alaska-nimeline tüdruk. See, kuidas ta endale nime sai, on omaette tore lugu, mis on raamatus ka kenasti kirjas. Koos õpitakse, aga tehakse ka muud, mida teismelised ikka vahel teevad, eriti kui nad on ema-isa valvsa silma alt ära saadetud - tarbitakse joovastavat kontrabandi, suitsetatakse, aga tehakse ka koolikaaslastele (sest kindlasti on ka ju "vaenlased", kuidas siis muidu) igasugu trikke.

Alaska, nagu ka sisukirjeldus raamatukaanel ütleb, on oma isiksuseski sündmus omaette. Miles, kes on toakaaslaselt hüüdnimega Colonel omakorda hüüdnimeks saanud Pudge (eesti keeles Töntsu), ütleb raamatus tema kohta nii:

So I walked back to my room and collapsed on the bottom bunk, thinking that if people were rain, I was a drizzle and she was a hurricane. (lk 109)

Miles on terve elu kogunud inimeste viimaseid sõnu. Üks tema lemmikuid on Rabelais' sõnum, mis ingliskeelses versioonis kõlab "I go to see a Great Perhaps", originaalis "Je m'en vais chercher le grand peut-être". Alaska lemmik aga on Simón Bolívari "How will I ever get out of this labyrinth!" mis oma olemuselt vaatavad elule ja surmale hoopis erinevalt - nagu ka Miles ja Alaska. Raamatus toimuvad sündmused panevad Milesi nägema nii elu kui ka eelpool mainitud tsitaate hoopis uue nurga alt, sest need saavad tema jaoks oma isikliku tähenduse. Ta ütleb:

I believe now that we are greater than the sum of our parts. (- - - )  Those awful things are survivable, because we are as indestructible as we believe ourselves to be. (- - -) We need never be hopeless, because we are never irreparably broken. (lk 261-262)

Green muidugi kirjutada oskab. Isegi täiskasvanuna, isegi pisut ette aimavana, mis toimuma hakkab, oli see lugemiskogemusena nauditav. Teismelistele kindlasti soovituslik kirjandus juba pedagoogilisest seisukohastki - raamatunoored saavad oma vanematega kenasti läbi, suhtlevad nendega rahulikult, õpivad hästi ja õpivad ka sellest, kui elu neil jalad alt ära lööb, nagu juba ülalpool toodud tsitaadist välja tuleb. Ja kui mõni noor kasvõi raamatu abiga suudab endale selgeks teha, et kui sa lähed ka mingitel hetkedel täiesti katki, siis ei ole see lõplik häving. Kõik on parandatav, elu on ees. The Great Perhaps.

Sherman Alexie "The Absolutely True Diary of a Part-Time Indian"

Üks neist noorteraamatutest, mille ma endale oma õpilastele mõeldes muretsesin. Guugeldasin häid noorteraamatuid, sest mingeid päris algelisi ka pole mõtet, eksole. Paar Greeni raamatut ootavad ka veel järge.

Järjekordne auhindadega pärjatud raamat, USA üks lemmikuid. Poolenisti autobiograafiline lugu reservaadis elavast vesipeaga poisist, kes otsustab, et reservaadis pole mingit lootust ning et kui üldse tahta elus kuskile jõuda, tuleb minna valgete kooli reservaadist väljapoole.
If the government wants to hide somebody, there's probably no place more isolated than my reservation, which is located approximately one million miles north of Important and two billion miles west of Happy. (lk 30)

Päris hästi on kirjeldatud põlisameeriklaste tõrjutust, valgete privileege, aga ka seda, et põlisrahvad teevad oma olukorra ise veel hullemaks kui see tegelikult olekski, näiteks aina juues ja juues ja juues ning sellega mitmekordistades surmade arvu valgetega võrreldes.

Teine suur probleem reservaadielanike jaoks on vaesus. Sageli - nagu on öeldud raamatu järelsõnas - on sedalaadi vaesust kuidagimoodi romantiseeritud, aga Junior ütleb:
Poverty doesn't give you strength or teach you lessons about perseverance. No, poverty only teaches you how to be poor. (lk 13)

 Õppida oli nii mõndagi. Näiteks kui meie teame siin väga hästi, mis sorti inimene on kohuke, siis nüüd õppisin seda, kes on õun. :)
They call me an apple because they think I'm red on the outside and white on the inside. (lk 132)
Ilmselgelt on "nemad" reservaadielanikud, kes on pireke pahurad selle peale, et Junior valgete kooli läks.

Aga saavad ka valged oma jao.
I mean, yeah, my dad would sometimes go on a drinking binge and be gone for a week, but those white dads can completely disappear without ever leaving the living room. (lk 153)

Junior küll pelgab alguses valgete kooli väga ja alguses vaadatakse teda kui veidrikku, aga üsna pea saab ta aru, et kui ainult ise lubad, siis on inimesed päris toredad, ka valged.

Minu loetud väljaande lõppu on isegi pandud küsimusi edasiseks aruteluks ning intervjuud illustraatori (Junior on karikaturist ning "tema" joonistusi on raamatus palju) ning autoriga. Oleks ideaalne kooli kirjandustundideks, kui keegi mulle klassitäie eksemplare ostaks...

Meg Rosoff "Nii ma nüüd elan"

Juhtus nii, et ma olin omast arust lõpetanud oma aasta viimase tunni ja läksin õpetajate tuppa võtit ära viima, et siis koju lugema minna.

Õppealajuhataja aga rõõmustas mind nähes, et oo, siin sa oledki - kas sa ikka tead, et pead praegu üheksanda klassi lõpueksamil istuma?
Ei teadnud... Aga et ei oleks pärast piinavalt valus mõttetult istutud tundide pärast, lidusin ma kooli raamatukokku ja lasin raamatukoguhoidjal riiulite vahelt endale kettaheite teha. Talle sattus kätte just see raamat.

Eks ta öelnud ka, et see on noorteromaan, aga mul polnud aega hakata uut küsima. Tegin eksamile jõudnuda lõõtsutades kerge eelarvamusega raamatu lahti ja küsisin endalt õige pea, et assanugis, kes see nii hästi tõlgib (Kätlin Kaldmaa tõlgib täpselt nii hästi). Ja üsna varsti oli eksam läbi ja mina ütlesin, et nähh, millal mul jälle nii rahulikku lugemisaega tekib. Sest raamat oli heaks läinud.

Viieteistaastane tüdruk saadetakse isa ja kasuema juurest ärevatel aegadel (algamas on sõda) Inglismaale sugulaste juurde. Sugulaste lapsed saavad temaga kiiresti sõbraks ja kõik on idüll ja lill, kuni ka Inglismaal sõda pihta hakkab. Lapsed kaotavad kodu, nad on emast ära lõigatud, varsti lahutatakse ka neid.

Noorteromaani jaoks suhteliselt üllatav sisu. Juttu ei ole ühestki reaalselt toimunud sõjast, ei ole ka mingi konkreetne hetkel potentsiaalne konflikt see, mis raamatus lahvatab. On omad ja on vaenlased, aga kes need on, pole üldse tähtis. Oluline on see, mida sõda inimestega teeb ja kui habras on stabiilne ja helge elu. Ja kui ruttu see kõik käib.

Kui te ei ole sõjas olnud ja tahate teada, kui kaua võtab aega, et harjuda ära sellega, et sa kaotad kõik, mida sa arvad, et vajad või armastad, siis ma võin öelda, et vastus on: "Väga vähe." (lk 93)

Me ei suutnud edasi elada. Me elasime edasi. Elusolemine oli see, mida me ajaviiteks tegime. (lk 129)

Üks teine kord hakkas major McEvoy kõnelema taluprobleemidest piirkonnas, mida ta üritas kontrolli all hoida, ja need probleemid seisnesid lehmades, keda ei saanud pärast tagavarageneraatorite seiskumist lüpsimasinaga lüpsta ja seda tuli teha käsitsi, või nad said udarapõletiku ja surid. Vaat see on kindlasti üks sõja kõrvalprodukt, mida te kindlasti ette ei osanud kujutada. (lk 72)


Vot selline raamat. Oleks kindlasti väärt kohta kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Mark Haddon "The Curious Incident of the Dog in the Night-time"

Järjekordne raamat, mis mul ikka veel lugemata oli.

Ma olin kuulnud küll, et see peaks hea olema. Nukuteater on seda isegi lavastanud ja ma peaaegu oleks oma klassiga seda vaatama läinud, kui sinna oleks olnud pileteid ja kui seda poleks siis kohe ka kavast maha võetud.

Ma olin endale loonud mingi kujutluspildi sellest, et ma tean, millest lugu räägib. Tuli välja, et see oli puhas minu enda fantaasia, nii et ma hämmeldusin raamatu alguses üsna kohe, et see oli hoopis teistsugune raamat. Ma isegi ei tea, et mul oleks olnud mingi mõte süžee kohta, aga kindlasti ei oodanud ma midagi sellist.

Kuigi et koer ju oli.

Kui ma esimesest üllatusest olin juba enam-vähem üle saanud, tekkis minus sportlik huvi, et kas ma saan peategelasele ise diagnoosi pandud. Autismi mõtlesin välja, aga Aspergerini ma veel ei jõudnud, enne jäi õige vastus kogemata raamatu tagakaanel silma. Kuna autismispekter on nii lai, siis ma oleksin seda ehk kahtlustanud küll, aga vahest mitte kindlasti sellele järeldusele jõudnud.

Pärast samateemalist "Roaldi nädala" saadet avanesid nii minu kui ka ilmselt paljude teiste televaatajate silmad autismidiagnoosiga inimeste suhtes palju laiemalt kui varem. Ma kujutangi ette, et kui ma oleksin kirjanduse õpetaja ja ma käsitleksin seal "Kentsakat juhtumit", siis ma näitaksin Roaldi saadet selle raames kohe kindlasti õpilastele ka. Kõik see isemoodi käitumine saab saates ilusti piltlikult selgeks tehtud, nagu ka nende sageli väga kõrge intelligentsustase. Aga see, MIKS nad käituvad nii, nagu nad käituvad, tuleb just nimelt raamatust paremini välja.

See koeravärk oli Christopheri kontekstis kuidagi väga õige - samas nii jabur, aga tema maailmas täiesti loogiline. Nagu paljud teisedki asjad ja seigad.

Eesti keelde on raamatu tõlkinud Triin Tael, pealkirjaks "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal".

Becky Albertalli "The Upside of Unrequited"

Kui ma sel aastal soovitasin oma abiturientidel ingliskeelseid raamatuid lugeda, et ennast eksami eel lainele saada, siis vedasin ma neile kodust hunniku raamatuid kooli. Kõik laste õnne nimel. Päris mitu neist olid noorteromaanid ja need läksid ka kõige paremini vist peale, niipalju kui mina aru sain.

Ma siis mõtlesin, et okei, lapsed ju nagunii endale eriti raamatuid ei osta, eriti võõrkeelseid (kuigi Õhtuleht kirjutas vastupidist), siis ma võin ju seda endale lubada, et ostan ise mõned young adult’id kokku, loen läbi ja siis oskan järgmisele abituuriumile ka soovitada. Rääkimata kooli vedamisest. "The Upside of Unrequited" ongi esimene sellest seeriast.

Tähelepanelik blogilugeja on märganud, et ma olen just hiljuti veel kaks noorteromaani läbi lugenud ("Suicide notes" ja "Aristotle and Dante discover the secrets of the universe"). Ma ei tea, kuidas mul on neid niimoodi õnnestunud noppida või ongi see viimasel ajal tolerantsi edendamise mõttes pea igas noortekas teemaks, aga kui juba kolmandas noorteraamatus järjest on suur rõhuasetus ühel ja samal ühiskonnavähemusel, siis pean mina tõdema, et kuigi ma mingi -foob ei ole, siis it’s getting a tad old. Mul on mõned raamatud veel tellitud, äkki leian nende hulgast ühe, kus enamusgrupid on proportsionaalselt adekvaatsemat tähelepanu saanud. Aga mine tea, võibolla on mul lihtsalt väga õnnelik käsi…

Aga siiski. Kui nüüd välja arvata see ülalmainitud aspekt ja see, et esimese kümne leheküljega oli selge, kuhupidi me nüüd kõik koos astuma hakkame, ning järgmise kümnega see, kuidas ülejäänud raamat lahti rullub ja ühtlasi ka häppilt lõppeb, siis kirjutatud oli see tegelikult hästi. Sõnakasutus oli lahe ja kuna minajutustaja oli 17-aastane tüdruk, siis õnneks ei tundunud see ka kuidagi autori poolt punnitatud ja kunstlikult lahedamaks voolitud. Huumor oli krapsakas ja tegelikult oligi just sellepärast omast kohast armas lugeda, et põnevust ei olnud ja sai jälgida, kuidas täpselt see häppi end nüüd siis tuleb kah.

Nõnda et noortele ilmselt meeldib väga ja Murakami armastajad jäävad oma liistude juurde.

Jodi Picoult "My Sister's Keeper"

No vot, see oli nüüd see ÕIGE "My Sister's Keeper".

Ei suutnudki lõpuni meenutada, kas ma ikka olin seda ise lugenud. Vist lõpuks ikka mitte, sest ma usun, et see oleks juba siis mulle sügavama mulje jätnud. Kuidas saaks mitte mäletada?

Usutavasti oleks see juba siiski olnud väga hea raamat, kui autor oleks sisse kirjutanud ainult teismelise, kellel on leukeemia. Tema imelise kirjutamisoskusega oleks seegi olnud tõeline meistriteos.

Aga tema kirjutas sinna sisse veel lapse, kes muretseti perekonda eelkõige sellepärast, et haige laps päästa, ja kes annab sisse kohtuasja, et tema neeru ei võetaks. Pärast seda, kui tema käest on juba võetud mida kõike iganes võtta on andnud. Nagu varuosi.

See oleks olnud juba uskumatult hea raamat.

Kuid et lugu võtab veel enne lõppu mitu korda täiesti uusi pöördeid, et kõik need pöörded on päriselt usutavad ja lisavad väga heale loole veel mitmeid kihte juurde - see on geniaalsus.

Ei juhtu sageli, et mul raamatut lugedes silmad uduseks lähevad ja pean nina nuuskama hakkama. See oli just selline raamat. Uskumatu lugemiselamus. Raputas umbes samamoodi nagu "Klaaslaps".

Goodreadsis on liiga vähe tärne.

Michael Thomas Ford "Suicide notes"

Ilmselt kvalifitseerub see noorteromaaniks, aga kindlasti ei ole see tüüpiline tiinekate jutt. Algab sellega, kuidas Jeff ärkab läbilõigatud randmetega psühhiaatriahaigla lasteosakonnas ja nagu ta ise ütleb, on see kõik üks kohutav eksitus, sest ta ei ole hull nagu teised seal, kes on kõik täiesti hullud.

Aga tilkhaaval hakkab kooruma tegelik lugu ja päris põhjused selguvad alles kusagil täiesti raamatu lõpus.

Ma arvan kindlasti, et noorteromaanina annab ta teismelistele palju lootust. Kui sa tunned midagi, millest sa aru ega mille üle kontrolli ei saa, siis sa ei ole veel hull. Ja vahel selgub, et tasub asjad lihtsalt südamelt ära rääkida ja täiskasvanud võivad olla üllatavalt normaalsed ja isegi abiks olla.

See oli nüüd väga oversimplified. Raamat on hästi kirjutatud, toimub palju ja isegi täiskasvanuna oli see mõtlemapanev lugemine.

Andsin neli tärni viiest.