Norra lastele meeldis see lugu isegi nii väga, et kuulutasid selle 2016. aasta parimaks lasteraamatuks. Peab ütlema, et lastel on hea maitse ja lapsed armastavad põnevust ja kriminaalsust. Seda on Keräneni populaarsusestki näha ja tegelikult ongi "Lüriidiumivargal" paljugi Keräneni raamatutega ühist. Ja muidugi kõigi nende teistega, kes lastele krimkasid kirjutavad.
Ma absoluutselt ei mäleta selle raamatu autorit ega isegi mitte pealkirja, aga ma lugesin lapsena ühte sellist lugu, kus käis mingi jant ja tagaajamine mingi keemilise valemi peale. Valemiga sai toota sellist materjali, millest sai teha absoluutselt kõike ja see oli väga tugev, purunemiskindel. Lugu oli väga põnev ja kui keegi mäletab sellist raamatut, siis palun tuletage mulle selle nimi meelde. Ma loeksin selle ka heameelega üle.
Aga "Lüriidiumivaras" on ühest Inglismaal sündinud poisist, kelle vanaisaga on seotud suured saladused ja need saladused on seadnud ohtu poisi vanemad, kuid eelkõige siiski poisi enda. Saladuste hulka kuulub ka müstiline aine lüriidium, mis oleks Mendelejevile hoobilt Nobeli preemia toonud, arvestades selle ülierilisi omadusi. Inimesi on loos loomulikult häid ja on ka pahasid, vahepeal ei saagi aru, kes on kes, nii et pöördeid ja põnevust jagub. Peatükid on lastele sobivalt üsna lühikesed ja selles mõttes on seda väga mõnus lugeda ka nendel lastel, kes väga lugemist ei armasta.
Lapsevanemad, nüüd raamatupoodi või -kokku. Ja jutud käivad, et järg tuleb ka kohe. :D
See nõukaaegne põnevuslugu oli ilmselt ukraina autori Pismennaja "Hundikaevu saladus" :-)
VastaKustuta