Ann Cleeves "Vaiksed hääled"

 Varraku detsembriraamat. 

Ühes lugejate grupis jõudsin juba väljendada arvamust, et ma olen nüüd järjest lugenud nii rammusat  vaimutoitu (Murakami, Powers, Doerr), et kui ma nüüd vahepeale mingit kerget salatit ei võta, siis mul tekivad seedehäired. 😁 Õnneks oli Varrak mulle just saatnud Ann Cleevesi ja see sobis minu kavasse suurepäraselt.

Tegemist on Vera Stanhope'i seeria neljanda raamatuga ja ma seda tellides juba vaikselt mõtlesin, et neid "Vera" seeriaid ma olen näinud ju omajagu ja et kas see on nüüd üks nendest lugudest, mida ma juba tean. Krimiloo puhul ei ole see kunagi hea algus, aga samas loen ma ka Poirot' ja Marple'i lugusid üle, hoolimata sellest, et mitte mingit uudist sealt tulemas pole. Umbes esimese peatüki lõpuks oli selge, et ma olen tõesti seda lugu telekas näinud, aga minu õnneks juba suhteliselt ammu, nii et ma küll aimasin, kes see pahalane on, aga ma polnud päris kindel ja raamatus ka ei saanud see enne päris lõppu selgeks. 

Kunagi keegi võrdles "Verat" ja "Sandhami mõrvu" ja ütles, et kui neid kaht seriaali vaadata, siis Sandhamis nagu paistaks kogu aeg päike ja "Veras" ei paista nagu kunagi päike. Tõsi on. Kogu üldine tonaalsus seal Northumberlandis on vesine, tuuline ja kõle. Ega "Vaiksed hääled" seda asja ei parandanud, sealgi oli lausa üleujutusega lõppenud vihma. 

Huvitav oli vaadelda ka seda, kas ja kuidas raamatu ja filmi Vera isiksuslikult erineda võiksid. Üldiselt küll tuli Brenda Blethyn kogu aeg silme ette, kuna kõik nagu klappis. Kulmu kergitasin ainult kohas, kus oli Verat kirjeldatud kui pikka ja jõulist kuju. Jõuliseks mängib Blethyn Vera kindlasti, aga pikk ta nüüd küll ei ole. See on muidugi pisiasi, mingeid häirivaid kääre ei olnud. 

Üldiselt on vist nagu ikka, et raamat oli parem kui film. Ükskõik kui hästi sa filmi ka ei teeks (ja kohalikku koloriiti annab seriaal ehk pareminigi edasi), siis ei ole seal võimalik näidata kõiki uurija või muude tegelaste mõttekäike, raamatus aga küll. Selles mõttes võib küll rahulikult tõdeda, et kuigi ma tõesti olin looga seriaali kaudu tuttav, siis avastamist õnneks oli küll ja veel. Kuid samas ei oska ma siiski öelda, kas ta nüüd nii hirmus palju parem oli, et ma Vera Stanhope'i lugusid veel lugeda viitsiks, eriti kui ma olen seda filmina näinud. 

Kõva Harju keskmine ja natuke peale ka. 

Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus"

Kui rong, millel sõitis ameeriklane Anthony Doerr, tunnelisse sisenes, kadus ühel tema reisikaaslasel mobiililevi ja ta vihastus selle peale ägedalt. Doerri rabas selles stseenis inimese võimetus mõista, milline tehnikaime see ülepea on, et oleme võimelised nii pikkade vahemaade tagant üksteisega suhtlema. See oli esimene hetk, mis istutas temasse soovi kirjutada raamat, mis paneks inimesi hindama (kommunikatsiooni)võimalusi, mis meile on antud.

Mõni aeg hiljem sõitis ta Prantsusmaale ja sattus ka Saint-Malo linna, mis on tuntud kahe asja poolest: esiteks toimus seal Teise maailmasõja ajal linna põhimõtteliselt maatasa teinud lahing ja teiseks on Saint-Malo ranniku tõusud ja mõõnad väga kiired ja ohtlikud, nagu ma kunagi teistest raamatutest lugenud olen. Doerr pani imeks, kuidas purukspommitatud linn on suudetud taastada nii, nagu midagi poleks kunagi juhtunudki – kõik majad nägid isegi vanad välja!

"Kõik see silmale nähtamatu valgus" (Marge Paali suurepärases tõlkes) jälgib kahe lapse sirgumist alates veel sõjaeelsest ajast. Marie-Laure on Pariisi loodusloomuuseumi lukksepa tütar, kes juba kuueselt jääb ilma oma nägemisest. Werner on aga orb, kes Saksamaal üles kasvab ja Hitlerjugendiga ühineb, kuna teist valikut tal ei näi olevat. Kõik südametunnistuse piinad, mis temas üritavad pead tõsta, vaigistab Werner igasuguste õigustustega maha. Enne, kui ta väikesest orbudekodust oma õe juurest natsikooli viiakse, suudab ta oma tehnilise taibu abil parandada vana ja katkise raadio ning selle kaudu püüavad nad noorema õe Juttaga saateid ja muusikat kusagilt kaugelt. Saated on prantsuse keeles. Mehehääl neist raadiosaadetest jääbki Wernerit saatma, lähemalt ja kauemaks, kui ta seda ise arvatagi oskaks. 

Sõda sõelub läbi kõigi osaliste eetilised väärtused, lojaalsuse, inimlikkuse. Paralleelselt jooksvad Marie-Laure'i ja Werneri maailmad, nii polaarselt kauged kui nad üksteisest ka on, põimuvad Saint-Malo lahingus, tuues kokku Werneri, Marie-Laure'i, raadio ime ja Leegitseva Mere nimelise kalliskivi. Pimedast tüdrukust saab suurem valgusekandja kui nägijad, nägijad hakkavad nägema südamega. 

400 lehekülge tihedat ja väikest teksti, ometi on Doerr suutnud selle kirjutada nii, et ühtki rida ega ühtki sõna vahele jätta ei taha ega õieti suudagi. Ta on oma tegelased, nii tähtsusetud või noored kui nad ka on, kirjutada suureks, sest inimesed on võimelised palju rohkemaks, kui pealt paistab, ning neis kõigis (võib-olla isegi vaenlastes) on peidus enam head, kui väljast vaadates võiks aimata. 

Matt Haig "Kesköö raamatukogu"

Seda raamatut soovitas mulle juba ammu kirjandusõpetajast endine kolleeg ja ma tean, et seda loetakse ja kiidetakse ka päris palju. 

Nagu kaanepildil mainitud, räägib raamat sellest, mis võiks olla, kui meil oleks lõputu hulk elusid. Raamat algab elus täielikult pettunud Nora Seedi "viimase päevaga" enne enesetapukatset. Aga kuskil elu ja surma vahel vaakudes avaneb talle maailm, kus ta saab otsa vaadata kõigile oma elu kahetsustele ja proovida elada elamata jäänud elusid, mis oleksid olnud siis, kui... 

Võrreldes eelmise kahe raamatuga on "Kesköö raamatukogu" kindlasti kergekaalulisem, teda on lihtsam lugeda ja tegelikult on üsna algusest peale teada, kuidas see lugu lõppeda võiks, aga kummalisel kombel see isegi ei häiri. Huvitav on Norat jälgida, sest isegi kui ta mingil hetkel aru saab, et asi ei ole mitte välistes, vaid sisemises faktoris, on ta ikkagi põikpäine nagu paljud inimesed elus ongi, keeldudes ise endale tunnistamast seda, mis tegelikult talle ammu juba selge on. Tead, mida tuleks teha, aga ühel või teisel põhjusel proovid ikka kuskilt mujalt lahendust otsida, sest väliste teguritega on lihtsam tegeleda, kuigi lihtne tõde on, et kui su elus on absoluutselt kõik pahasti (või kui kõik sinu ümber käituvad pidevalt valesti), siis võib asi olla hoopis sinus endas. 

"Kesköö raamatukogu" lugedes mõtlesin lõpupoole jõudes, et tegelikult oleks see raamat, mille võiks sisse lülitada kuhugi vanema põhikooliastme kohustuslikku või soovituslikku kirjandusse. See on teadupärast kõige keerulisema siseeluga iga ja paljud on kusagil mingil hetkel ummikusse jooksnud. Ilmselt ei soovi enamus neist lugeda psühholoogia- või muid eneseabi raamatuid, sest need on selle vanuseklassi jaoks liiga teaduslikult keerulised või igavad. Aga "Kesköö raamatukogu" ei ole eneseabiraamat. See on turvaline fiktsioon, lihtsalt juturaamat, kus kõik juhtub kellegi teisega, kuid selle lõpplahendus ja põhiidee võivad siiski olla abiks. Pealegi on süžee huvitav. 

Ainult et häda ei peitu tegelikult eludes, millest ilmajäämist me kahetseme. Häda peitub kahetsuses endas.  (---) Selleks et teada, kuidas maitseb võit, ei pea me mängima kõiki mänge. Me võime mõista muusikat, ilma et peaksime selleks kuulama kõiki palu.  (---) Seejuures oleme sama täielikult ja jäägitult elus kui ükskõik millises eksistentsis ning suutelised tundma sedasama emotsioonide spektrit. 

Lõppkokkuvõttes oli see ikkagi üle keskmise hea raamat ja ma julgen sellele reklaami teha küll. 

Richard Powers "Hämming"

Minu 2022. aasta viimane raamat, ühtlasi ka Varraku novembriraamat. Ja teine raamat järjest, mis sai Goodreadsis 5/5, ei ole paha saak. 

Neil on palju ühist, astronoomial ja lapsepõlvel. Mõlemad on reisid pika vahemaa taha. Mõlemad otsivad fakte, milleni nende mõistus ei küüni. Mõlemad püstitavad metsikuid teooriaid ja lasevad võimalustel piiritult paljuneda. Mõlema uhkus saab iga paari nädala tagant lüüa. Mõlemad tegutsevad teadmatusest. Mõlemat ajab aeg kimbatusse. Mõlemad on igavesed algajad. 

"Hämming" räägib astrofüüsik Theo Byrne'ist, kes kasvatab üksikvanemana täpsemalt diagnoosimata, kuid ilmselt mingi autismispektri häirega Robinit. Laps olla on juba iseenesestki suur väljakutse, aga Robin ei tule ilmselgelt oma emotsioonide ohjeldamisega toime, häirib koolis õppetööd, kuis suudab, ja keegi teine teda peale isa aidata ei suuda või ei oska (kuigi tahaks küll, omal tõhusamal moel, diagnoosi ja medikamentide abil, kuid sellega pole jälle isa nõus). Ja ega isagi alati mitte. Robin, kes oma erilisuses on äärmiselt tundlik ja terane poiss, on autoõnnetuses hukkunud emalt "pärinud" veel ka kompromissitu looduskaitsja põhimõtted. Ühesõnaga, Robinis on paljutki, millele enamik inimesi sekundiga vastandub. Kõik see teeb asjad isale ja pojale väga keeruliseks. 

Isa on astrobioloog, kelle põhitöö on välja uurida, kas ja mis tingimustel võiks kusagil universumis leiduda elu ehk ka mõnel muul planeedil peale Maa. Sel eesmärgil on ta loonud suurel hulgal nn mudelplaneete ja kui Robin soovib, siis rändavad nad isaga mõttes mõnele sellisele isa poolt väljamõeldud planeedile. See on Robini jaoks nagu põgenemispaik, kuhu päris-maailma eest pageda, kui seda enam välja ei kannata. Päris-maailma inimesed ei saa Robinist aru ja pealegi hävitavad nad loodust täiesti armutult. Robin püüab omal must-valgel moel inimeste silmi praegustele teravatele probleemidele ning nende võimalikele lahendustele avada. Tulutult.

Ta tahtis draamat ja vastasseisu ja õigustatud üleskutseid õiglusele murelike kodanike suust. Kuid selle asemel sai ta Ameerika.

See oli raamat, mida oli raske lugeda, eriti emana. Kuigi lugu iseenesest on fiktsioon, siis pedagoogina on mul olnud kurb võimalus näha, kui palju on selliseid lapsi, kes juba ammu enam tavamaailma ja tavainimeste seltskonda ei sobitu. Ilmselt ei ole harvad juhused, nagu ka raamatus kirjeldatud, kuidas silmapiirile ilmub lahendus, mis lõpuks siiski ei pruugi olla püsiv lahendus. Meil kõigil on oma väljakutsed, aga nii palju muret ja mõneti ehk ka lootusetust, kui on neil lastel ja nende vanematel, ei suuda me tegelikult isegi ette kujutada. Powers suudab seda kõike edasi anda nii, et iga lause lugemine on puhas frustratsioon ja sa saad aru, et kõik liigub vältimatu katastroofi suunas nagu üks hirmuäratav lumepall, aga raamatut käest panna ka ei suuda, sest see on lihtsalt nii hästi kirjutatud ja mitte vähem hästi tõlgitud (tlk Triin Tael). 

Kindlasti on see raamat nii-öelda edasijõudnud lugejale. Ja ausalt, ma ei tea, kui palju selles raamatus kirjeldatud teadusest on päristeadus ja kui palju puhas Powersi kujutlusvõime, aga tegelikult ei olegi see tähtis. Raamatu põhiteemad on sügavad, kibedad ja mõtlemapanevad. Meeldib see meile või mitte, "erilisi" lapsi on meil järjest enam ja enam. Äkki oleks meil ikkagi aeg ühiskonnana neile elu kasvõi sellega lihtsamaks teha, et me kingime neile natuke rohkem mõistmist ja päris palju vähem hukka mõistmist ja tembeldamist. Igaühel peaks olema võimalik oma potentsiaali täielikult rakendada, aga seda ei saa teha, kui maailm peksab sulle lolli järjekindlusega kaikaid kodaratesse ja isegi ei ürita. 

Lühidalt – pärast helget ja mõistmist täis Murakamit viskas Powers kenakese ämbritäie külma vett näkku. Äratuseks või nii.