Margaret Atwood "Nõiasigidik"

Raamatukaanele on kirjutatud, et see on William Shakespeare'i näidendi "Torm" ümberkirjutus. 

Kui ma oleksin tõeliselt andunud inglise filoloog, siis oleks mul see "Torm" (nagu ka kõik muud Bardi teosed) juba ammu läbi loetud. Kahjuks ma nii andunud ei ole. Piirdusin kiire sisukirjeldusega nagu kõik luuseritest õpilased kohustusliku kirjanduse puhul ikka teevad. 

Makeshivegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on küll heas loomingulises vormis, kuid karjeristist kaastööline tõmbab tal vaiba alt ja Felix jääb päevapealt tööst ilma. Ta tõmbub kogu oma eelmisest elust nii kaugele kui võimalik, aga leiab tööd vanglas. Teda saadab hea õnn, sest ta saab vanglas meestega näidendeid lavastama hakata ning kohe algusest peale hakkab ta tegutsema kaht eesmärki silmas pidades. Esiteks on vaja tal viia täide oma täitumata unistus ja lavastada seesama "Torm". Teiseks on tal vaja reeturitele kätte maksta. Ja leidlik nagu ta on, leiab ta võimaluse need kaks omavahel ühendada. 

Tundub üsna lihtne ja sirgjooneline. Aga Atwood ei saa ju ometi seda endale lubada, et asi oleks lihtne. Kogu Felixi elu alates sellest, kui ta väike tütar Miranda sureb, on olnud üks suur "Tormi" allegooria. Miranda on kogu aeg Felixi mõtetes ja oma kujutelmas näeb ta tütart oma uues kodus, räägib temaga, kuuleb teda. Mitte küll otseselt paranähtusena - Felix saab ise väga hästi aru, et Mirandat tegelikult pole olemas, aga ta leiab sellest kujutelmast lohutust. 

Küll aga on Felixi olevikus ja "Tormi" lavastuses olemas paralleelselt näidendi tekstiga kõik peamised kujud - on maag Prospero, on Ariel, on Miranda, on gnoomid ja kõik muud tegelased. Ja Felix, pärjatud lavastaja, teeb oma parima töö vanglas, harimata meestega, kellest kõik isegi väga soravalt lugeda ei oska. Sest see etendus on tõeline topeltšedööver. Originaali kõrval paneb ta käima interaktiivse tänapäevastatud "Tormi", mis järgib põhimõtteliselt üks-ühele näidendi tegevust, kuigi osad osatäitjad on ossa sätitud nende enda teadmata ja võiks isegi öelda, et nende tahte vastaselt. 

Ja kui südantsoojendavad on need pässid, kelle Felix Shakespeare'i mitte ainult mängima, vaid ka mõistma paneb! Felixi kursus näeb ette mitte ainult osade pähe õppimist, vaid materjali läbi töötamist, tegelaste analüüsi, teksti suupärastamist meeste enda poolt ja pärast esietendust ka veel oma karakteri kohta loovtöö kirjutamist teemal "mis juhtub minu tegelasega pärast näidendi lõppu". See, kui südamega need pässid oma loometööd teevad ja kui põnevate tulemusteni nad jõuavad, oli omaette väärtus. 

Muidugi on võluv ka see, kuidas mehed võivad näidendi lavastamise vältel kasutada ainult neid sõimusõnu, mis on selles konkreetses näidendis olemas. Kui kasutatakse midagi niisama igapäevasest kõnepruugist või isegi mõnest muust näidendist, lähevad punktid maha. See ongi iga näidendi juures meeste esimene ülesanne - otsida üles kõik solvangud ja sõim, need välja kirjutada ja ära õppida. Pedagoogilisest seisukohast loominguline ülesanne missugune! Plusspunktid õpetajale. :D 

Atwood on suutnud taas leida täiesti ootamatu teema ja kirjutada selle välja samahästi üllatavalt värskelt ja äärmiselt elegantselt. On kättemaksu, on põnevust, on südamlikkust ja - mis huvitaval kombel kõige kõvemini kõlama jääb - lootust. Taas kord suurepärane teos nagu Atwoodil kombeks. Ja taas kord erinev kõigest muust, mida temalt lugenud olen. 

Järelmärkusena ja uitmõttena - Felixi elule mõeldes kargas pähe mõte, et huvitav, missugusele kuulsale teosele minu enda elu kõige sarnasem on? Sama küsimuse võiks endale ju esitada kõik minu blogi lugejad. Ma mõtlen selle peale, aga esimene paralleel tekkis kuhugi Bullerby laste ja Tjorveni-lugude vahele. Kodu kaugel meres nagu Soolavaresel ja elu peedivagude vahel nagu Bullerbys... 

Täiskasvanuelu pole veel välja mõelnud. Kui teil on pakkumisi, andke mulle teada. :D

Shari Lapena "An Unwanted Guest"

Vahepeal oli natuke lugemispausi, sest käisime vanema pojaga Londonis. Ilmad olid imeilusad ja reis tore - nädalaga jõuab päris palju.

Mul oli küll Kobo kaasas, sest raamat oli seal pooleli, aga kuna laps oli kaasas ja lend oli ka otselend, siis minnes ei jäänud kogu selles reisiärevuses lugemiseks hetkegi. Pooleli oli minnes tegelikult üks teine raamat, mille ma ka pärast läbi sain ja millest tuleb järgmine blogijutt.

Tagasi tulles oli Heathrow lennujaamas aega ja poes lapsele juua ostes juhtus jälle see, mis juhtuma pidi - emme ostis pojale juua ja endale raamatu ka. Võtsingi selle järgi, et oleks mingi kergem lugu, millesse ei peaks lennukit oodates või Tallinna poole sõites väga sügavasti keskenduma.

Ma ei olnud sellest autorist mitte kui midagi kuulnud, aga üllatus oli vägagi meeldiv. Oli selline inglise stiilis krimka - sirgjooneline ja mitte eriti õudselt verine. Natuke meenutas miss Marple'i ja Poirot' lugusid, kuna kogu tegevus toimus suletud süsteemis (väike eraldatud hotell, ilma internetita, lume- ja jäätorm võtab ka elektri ning keegi ei saa minema) ning kõik tegelased, kaasa arvatud mõrvar, olid esimesest leheküljest ilusti olemas. Ja kui pärast lahenduse selgumist tagasi vaadata, siis märkad, et oli mingeid detaile, mis olid lugejale ilusti välja pakutud, nii et hea tahtmise korral OLEKS VÕINUD süüdlase ka ära arvata. Aga mis tagantjärgi lihtne ja loogiline tundub, see ei pruugi lugedes kohe silma jääda. Ei puudunud ka lõpulehekülje puänt.

Õnneks oli autor võtnud ka aega, et rahulikult lahti kirjutada nii karakterid kui ka need muutused, mida sellistes oludes vangis olles inimeste mõtlemises ja käitumises toimuvad. Nii et ühest küljest oli hea lahe lugeda, aga ei olnud ka ülemäära lihtlabane.

Ja nüüd ma mõtlen, et Shari Lapenat võib küll veel lugeda.

Amy Newmark & Janet Matthews "Chicken Soup for the Soul: The Spirit of Canada"

Meil oli suvel esimene suguvõsa kokkutulek. Ja kui meie ette võtame, siis on võetud - Canadast ilmus kohale 11 inimest! Ja nii ma saingi endale sellesinase raamatu.

Ma olen ise nooruses Canadas Vancouveris kolm imelist nädalat veetnud. Mäletan seda siiani kui päevi täis päikest, sõbralikke ja ülimalt vastutulelikke inimesi ja üldist chill-zen suhtumist. Loodus oli tõeliselt kaunis ja kuna tegelikult on Canada täiesti hoomamatult suur (jäädes vaid pisut alla Venemaa pindalale), on seal tõepoolest kõike. Inimesed on loomulikult ka väga suured loodusearmastajad, käivad kalal ja matkamas ja kohtumised karudegagi pole midagi enneolematut.

Just selline Canada õhkub ka raamatust, mis koosneb 101 lühikesest loost, kõik erinevatelt autoritelt, kes pole mitte kirjanikud, vaid täiesti tavalised kanadalased. Lood räägivad sellest, mida nende maa ja rahvas neile tähendab - eks meil kõigil ole oma kodu kohta midagi öelda. Raamat on koostatud Canada 150. aastapäeva puhul.

400 lk on muidugi omajagu lugemist. Aga kuna kõik need lood on sellised kahe- kuni kuueleheküljelised jupid, läheb see üsna kiiresti. Mulle meenus tahtmatult selline tore ajakiri nagu Reader's Digest, mis samamoodi koosneb sellistest pisikestest pretensioonitutest paladest. Nii ma lugesingi, kergejõustiku eelvõistlused kõrval jooksmas, sest enamasti ei olnud telekas midagi vaadata ja kui oli, polnud ka poole lõigu pealt korraks lugemist pooleli jätta ja kaks minutit ekraanile keskenduda.

On selge, et kanadalased armastavad oma maad ja rahvast jäägitult. Canada on tuntud selle poolest, et ta võtab suhteliselt avasüli vastu kõik, kes sinna elama tulla tahavad. Usutakse võrdsetesse võimalustesse, alguses antakse igakülgset abi ja tehakse nii, et inimesed hakkavad end ruttu koduselt tundma.

Aga mida edasi, seda enam hakkas mind üks asi häirima. Oma lugusid rääkisid paljud immigrandid, kelle vanemad või vanavanemad olid Euroopast, Aasiast, USA-st või Lõuna-Ameerikast sinna elama tulnud. Või olid nad seda siis päris ise teinud. Tore. Samas oli lugusid, mis rääkisid põlisameeriklastest, vähem kui ühel käel sõrmi. Ja mitte ükski neist ei olnud põlisameeriklaste kirjutatud. Küsimärk minu pea kohal läks järjest suuremaks ja sinna ta heljuma jäigi. Pisut häirivalt. Räägitakse nii ilmse enesestmõistvusega sellest, kuidas Canada on meie kõigi maa - no loomulikult on see ju tore. Aga kui nüüd päris põliselanikele anda võimalus rääkida sellest, mis nad tegelikult arvavad - kas see oleks sama roosiline? Võibolla oleks, võibolla nad tõesti tunnevad, et neilegi osutatakse piisaval määral austust ja kõike. Kangesti oleksin tahtnud teada, kas neid tõesti välditi meelega? Meenus üks video, kus põlisameeriklased räägivad Columbusest. Väga silmiavavalt.

Ma olen ka inimene, kellele selline padupatriotism ühel hetkel väsitavalt mõjuma hakkab. Ka mina armastan oma kodu väga, aga Eestit geograafiliselt, mitte poliitiliselt. Selles raamatus ei saa üle ega ümber sellest, et igas loos räägitakse, kuivõrd uhke on ikkagi olla kanadalane ja kuidas nende rahvushümn toob iga kord neile pisara silma. Aga noh, kellele kuidas, muidugi.

Lõppkokkuvõttes olen ma suuresti nendega nõus - Canada on imekaunis ja seal elavad inimesed on tõepoolest väga hea ja suure südamega. Ja vahelduseks oli täitsa tore lugeda 'pärisinimeste' siiraid ja südamesttulevaid lugusid.

Suguvõsa kokkutulek läks ka hästi. Meie kanadalased on ka väga toredad. :)