Maarja Kangro "Minu auhinnad"

Ütlesin just täna raamatukupjale, et mulle meeldib Maarja raamatute juures kõige rohkem see, et tal tundub olevat sügavalt ükskõik, mida laiemad massid tema kirjutistest arvavad ja kas noodsinased massid arvavad, et sellistest teemadest peaks üldse kirjutama. Maarja tahab millestki kirjutada, talle tundub teema kas vajalik või huvitav, ning siis ta kirjutab.

(Lugeja ärgu pahandagu, et ma autorit eesnimepidi kutsun, kursusekaaslast on imelik Kangrotada.)

Esiteks ei arva ma muidugi, et see päriselt ka lõpuni tõsi on. Eks ta isegi mainib just sellessamas auhindade raamatus, et eriti noorel literaadil on väga taolist tunnustust vaja. Toob ju auhind prestiiži ja ikka päris sageli ka raha, kuigi alati - nagu nähtub raamatust - ei pruugi need asjad üldse omavahel korrelatsioonis olla.

Esimene osa raamatust räägib autori enda auhindadest ja ka põgusalt ta enese žüriis olemise ja auhindade määramise kogemustest ning kui palju - või vähe - see teda mõjutanud on. Teine osa arutleb, nagu kaanel mainitud, kirjandussotsioloogiliselt taolistest auhindadest üleüldse, nende arengust ja neisse suhtumisest erinevail ajaperioodidel ja erinevates riikides.

Mina ei ole literaat, ma pole oma elus peale blogi midagi kirjutanud. Okei, tõlkinud nüüd olen. Ma mõtlen praegu sügavalt selle üle, kui massiliselt seda raamatut müüma hakatakse. Miks peaks mõni sportlane või õpetaja või farmitööline leidma, et see teema teda kõnetab. Ausalt öeldes ei peaks mindki, aga võta näpust. Lugesin lõmpsti läbi, itsitasin siin-seal, noogutasin siin-seal. Eriti teises osas arutles Maarja ju üldinimlike vajaduste üle - eks me kõik vaja aeg-ajalt tunnustust. Rahaline auhind on ka tore, kui siiski on ehk olulisem teadmine, et ma olen selle asjaga, mida ma ajan, õigel teel.

Tore oli lugeda sellest, kuidas erinevad nominendid ja laureaadid nagu peaksid olema auhinnast üle. Auhinna pärast tõmmelda on väiklane ja lapsik, seda välja nuiata masendavalt needy. Õige kirjanik kõnnib ringi hooletult nagu dändi, kelle välimus on viimse voldini hoolikalt sätitult hooletu. See kõik on nii tähtis, aga seda ei tohi ometi teistele välja näidata!

See on tihedalt seotud meie - ja võibolla veelgi rõhutatumalt loomeinimeste - sisemise nartsissismiga, mille kohta lk 280 on öeldud nii: "Ei ole siin mingeid varjatud motiive, lihtsalt meeliülendav on vaadata, kuidas ma säran. Kes paistab sealt pjedestaalilt või ajalehe esiküljelt, kes kõnnib seal päikeses - mina, mina! Nii ilus, hurraa!"

Aga kes on veelgi kõrgemale arenenud, tekitab furoori ja kõneainet näiteks sellega, et ütleb auhinnast ära.

Ja kui auhind juba ilusti vastu võetud ning end pildistada ja intervjueerida lastud, siis on samuti täitsa tore lugeda raamatu päris lõpus sellest, mis neist auhindadest kodudes saanud on...

Maarja võtab ette massiivse ülesande ja hekseldab läbi auhinnad kulka preemiatest Nobelini välja. Kolm lehekülge kasutatud kirjanduse nimekirjagi annab aimu, et tegemist on põhjaliku uurimistööga, mis esseistlikus vormis lugeja ette jõudnud on. Kirjutab hästi, loogilise selgusega, kergesti jälgitavalt. Ja nagu tema raamatutes viimasel ajal ikka, esinevad kõik tegelased seal oma pärisnimede all.

Nagu ma juba ütlesin. Maarja kirjutab, kuidas Maarja tahab. Ja see on uskumatult võluv.

Maarja Kangro "Klaaslaps"

Jaa. Ma lugesin seda tegelikult juba eelmise aasta lõpupoole, aga oleks imelik, kui ma siia seda üles ei kirjutaks, sest ma ei ole vist tõesti kunagi sellist raamatut lugenud.

Maarja ise kirjeldas seda kuskil kui "koledat dokumentaalromaani" ja ausalt öeldes ega paremat liigitust selle kohta ei ole ka. Dokumentaal ta on ja kole ka. Naisi on muidugi igasuguseid ja ei saa kuidagi öelda, et iga naise unistus oleks oma laps, aga kui see sinu unistus juba kord on ja esiteks see ei toimi ja teiseks kui toimib, siis läheb see kõik nii halvasti, et unes ka ei oskaks seda näha, siis on jamasti. Sellest on isegi minul praegu raske kirjutada, aga eks ta tõsi on, et kui midagi sellist juhtub, siis võibolla ongi kõige targem sellele koledusele lihtsalt otsa vaadata, see raamatuks kirjutada ja raamatupoodidesse saata.

Maarja kirjutab imeliselt hästi ja iga sõna on paigas ja põhjendatud. Armastan ka tema novelle väga. Loomulikult on lugu ise samuti like no other. Kindlasti on kirjutatud oma hirmsatest läbielamistest, aga nii detailselt, graafiliselt, kliiniliselt vast siiski mitte. Maarja on kogu loo aatomiteks lahutanud ja kandikul serveerinud.

Kõike seda arvestades olen ma kindel, et "Klaaslast" loetakse palju. Loevad minusugused, kellel endal sarnane kogemus puudub. Loevad kindlasti ka need, kellel midagi sarnast endil seljataga, ja loodetavasti leiavad nad sealt julgust edasi elada. Aga kindlasti on ka neid (isegi juba tean mõnda), kes ütlevad, et nad mitte kunagi seda raamatut ei loe, sest nad lihtsalt ei suuda. Kas siis sellepärast, et nad on ise midagi sarnast kogenud (ühel neist naistest on endal mitu nurisünnitust üle elatud) või lihtsalt.

Sellepärast ma olen ka enne öelnud, et "Klaaslapse" lugemine ei ole nõrganärvilistele, aga kes seda juba loeb, ei unusta seda iial. Märgilise tähendusega raamat.