Susie Steiner "Homecoming"

Ilmneb, et mul on veel raamatukupjaid. Seekord sain paki Saksamaalt - sõbranna käis oma klassiga Inglismaal ja seal olla raamatud nii odavad olnud, et ta ostis neid hulgem kokku ja mõtles, et minagi võiksin tema suurest õnnest osa saada.

Mõni raamat on põnevuse pärast. Mõni on proosavormis luuletus. Mõni on filosoofiline. Mõni düstoopiline. Ja mõni võtab kätte ja räägib ühe perekonna loo. Ma mäletan, et sama sõbranna käest saadud "The Spool of Blue Thread" oli samamoodi perekonnakroonika.

Kui kiirelt mainida, millest raamat räägib, siis toimub suurem osa tegevusest lambafarmis, mida peavad Joe ja Ann koos oma poja Maxiga. Teine poeg, Bartholomew, on läinud ära "linna", kus ta aianduspoodi peab. Aga nagu ikka elus vahel juhtuda võib, tabab farmi õnnetute juhuste rodu ja kui algselt see perekonda lõhub, siis lõpuks tulevad kõik ikkagi üksteisele toeks ja koos saadakse üle ka kõige hullematest tagajärgedest.

Tabasin end mõttelt, mille kunagi ütles üks tuttav, kes omakorda tsiteeris oma õpetajat - parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Kindlasti on raske oma elutööst loobuda, aga kui ei ole enam muud võimalust, siis on tõesti targem keerata uus leht ja alustada kas nüüd just otsast, aga kuskilt vahepeatusest uuesti.

Ei ole kiire lugemise raamat. Kuna kirjutatud on see nii hästi, siis läheb omajagu ka aega, sest tahad ju ikkagi seda nautida. Kindlasti ei sobi neile, kes raamatutest otsivad põnevust. Kui sulle aga meeldib vahelduseks lugeda ka midagi inimeste reaalsetest probleemidest ja sellest, kuidas inimesed üritavad nendega toime tulla ning kuidas nad ise ning nendevahelised suhted selle jooksul muutuvad ja arenevad (ja vahepeal ka taandarenevad), siis on "Homecoming" tõesti hea valik.

Pere on ikkagi kõige alus ja see on asi, mida tuleb hoida enam kui materiaalseid väärtusi. Alati.

A. J. Finn "Naine aknal"

Ma olen ikka nii mõjutatav. Kõik loevad ja siis mina pean ka kohe.

Seda raamatut on võrreldud Hitchcockiga, kuigi enamasti lisatakse, et ei, ta pole ikka nagu Hitchcocki "Tagaaknal", kuigi teatud sarnasusi on. Mina seda tagaakna-lugu näinud ei ole, nii et see mind ei seganud.

Agorafoobiline keskealine naisterahvas ei ole juba 10 kuud väljas käinud. Ta viidab aega sellega, et jälgib ja pildistab naabreid. Ükskord näeb ta uute naabrite aknas midagi, mis näeb välja nagu mõrv. Politsei tuleb ja hakkab asja uurima. Aga kas ta ikka sai asjast õigesti aru? Äkki ei saanud? Või siis ikkagi sai?

Üldiselt oli parem raamat, kui ma oleksin tahtnud seda endale tunnistada. Mul nimelt tekib selliste suurte hittidega alati selline äraspidine efekt, et kui nii suurtele massidele nii hirmsasti meeldib, siis ei tea, kas ikka on päriselt hea raamat. :P

Agorafoobia on muidugi tänuväärne kõrvalekalle, selle pealt annab kirjutada. Õnneks ei pakkunud autor väga sellega ka üle. Rääkimata sellest, et üllatusi ja pöördeid jagus taas lõpuni välja, kuigi alguses tundus, et noh, ma ju täitsa tean, kuidas see lugu läheb.

Nii et tõesti – söön oma sõnu ja tunnistan, et täitsa üle keskmise, nitševoo.

Ahaa, ja väike learning moment kallitele lugejatele – A. J. Finn on tegelikult Daniel Mallory. :P

Camilla Läckberg "The Drowning" (Fjällbacka #6) ja "The Lost Boy" (Fjällbacka #7)

Kuna ma olen oma blogimisega järjekordselt kuulõpujänni jäänud, siis ma panen need nüüd siia ühte patta. Ja kuna ma olen aru saanud, et ma olen kogemata nüüd raamatukubjas Piretist selle seeriaga mööda tuhistanud, siis ma kõnnin ka suht õrnal jääl, ei  tohi väga palju ära anda jne. Kuigi et ma nagunii üritan alati vähemalt krimilugudega olla võimalikult vähe äraandlik.

Mis puudutab Erica ja Patriku peret, siis see aiva kasvab. Teine rasedus (õega samaaegselt), teine sünnitus, ja hoi-hoi, kaksikud. 😊  Aga eks kirjanik teab – roosamanna tüütab lugejat varsti ära, nii et seitsmendas raamatus läheb taustalugu ikka kurvaks ka. Lapse kaotus (lugege ise, kellel), õdede omavahelised suhted kannatavad seoses sellega jne jne. Kõike on. Võibolla tundub, et isegi liiga palju – mingil hetkel tundub, et kuule, aitab nüüd küll, inimese elu ei saa ikka nüüd NII hull seebiooper ka olla.

Õigupoolest ma peangi tunnistama, et see seitsmes osa meeldis mulle siiani küll kõige vähem nendest lugudest. Võibolla oli selles osalt süüdi minu jaoks üle pingutatud peredramaatikas. Ja osalt kindlasti ka lugu ise – ma ei ole selline paranähtuste sõber, kes tõmbaks ennast väga positiivselt käima, kui mingid surnud kellelgi külas käivad jne jne. Ma lootsin lõpuni välja, et ratsionalism jääb peale ja kuskilt tuleb ära see Christie raamatute müstilisusse kalduvate lugude täiesti ilmalike põhjustega selgitatav lahendus. Aga ei tulnud, ja eks see ole maitseasi, aga minu puhul jäi see ikkagi miinuseks. Nii et kui kuues raamat oli oma tuntud headuses ning üdini loogiline, siis viimases minu meelest kannatas ka lugu ise.

Ja kui müstikustesse (Muinas-Julle ütleks, et müftikufteffe) kaldumine on maitseasi, siis tegelikult hakkasid ka mingid ideekordused sisse käima. Ühel hetkel ütlesin valjusti, et kuule Camilla, see meil juba oli ju alles eelmises raamatus. 😊 Ja kohe meenus ka hiljuti nähtud intervjuu proua Bouquet’ osatäitjaga, kes ütles, et ta lõpetas selle sarja tootmise siis ära, kui talle hakkas tunduma, et stsenaristil said ideed otsa ja mingid asjad läksid kordusesse.

Ma tõesti väga loodan, et see oli Läckbergil mingi hetkeline nõrkus ja edasised raamatud on jälle väheke tummisemad. 

Kuues raamat sai nüüd küll teenimatult vähe tähelepanu, aga las ma siis ütlen niipalju, et kuues oli tõesti hea. :D

Åsa Larsson "Päikesetorm"

Kunagi soetasin selle raamatu Varraku allahinnatud raamatute hulgast. Ma seal ikka mingeid sisukirjeldusi lugesin, päris huupi ei pannud, aga ega ma sellist kirjanikku isegi kuulnud varem küll ei olnud.

Noh, ja kui ma olin "Päikesetormi" läbi lugenud ja võtsin taas käsile järjekordse Läckbergi (millest tuleb juttu järgmises blogiartiklis), siis arvake te ainult, mis raamatut seal peategelane ka luges? Õige-õige. Larssoni "Päikesetormi". :D

Ja järgmisel päeval levitati ka minu Facebooki-seinale mingi suvaline video, kus video sisukirjeldus oli rootsikeelne ja aru ma sellest ei saanud, aga ka selles jooksis läbi Åsa Larssoni nimi.

Ühesõnaga, nüüd mul on see kirjanik kohe hästi selge.

But I digress. Raamatu juurde. Iseenesest suhteliselt tüüpiline Skandinaavia krimipõnevik. Rikka vabakoguduse pastor leitakse surnult ning tema õde satub politsei peamisesse huviorbiiti. Õde pöördub endisaegse sõbranna poole – sõbranna on hariduselt jurist, kuid mitte krimivaldkonnas tegev. Sellegipoolest läheb ta loomulikult appi, loomulikult tekivad sekeldused, loomulikult ei ole õde milleski süüdi ja loomulikult on see ikka pigem advokaat, kes roima lõpuks lahendab, mitte politsei. Kuigi peab küll ütlema, et politsei ei ole seal ka liiga loll, nagu vahel võib mõnes raamatus juhtuda. 😊

Kui ma nüüd peatun ja mõtlen, kuidas raamat mulle siis ka meeldis, siis noh, kindlasti üle keskmise. Lugu oli põnev, taustalugu kandis ka, aga võibolla see ei olnud siiski liiga eriline. Larssoni enda nimi on mulle nüüd teisejärgulistel kaalutlustel selgeks saanud, aga raamat ise ei ole küll selline, mida kaks aastat hiljem meenutad, et "oli see vast raamat". Just täna libistasin pilgu üle oma raamaturiiuli libiseda ja vaatasin, mis mulje erinevad raamatud mulle ka jätnud on. Mul on seal riiulis väga palju head kraami, nii mõnelgi puhul mõtlesin, et vot see oli ikka vingelt hea. Larsson ei ole selline vingelt hea, aga ajaviiteks sobib küll hästi ja kindlasti mingit erilist kriitikat ka ei taha teha.

Harju keskmine krimka niisiis. 

Arthur Conan Doyle "Baskerville’ide koer"

Kas saab olla rohkem klassika? 

"Baskerville’ide koer" oli sellekuine RR krimiklubi raamat. Ma pean alustuseks kohe ütlema, et see on ERITI mõnusas väikeses (kuid mitte liiga väikeses!) formaadis ning ülisoliidse värvigammaga. Mõnda raamatut on kohe hea käes hoida. Kuna ta on pisem, on ta see-eest pisut pontsakam ka. Ja šrift on mõnus. Kõigele lisaks sobis sinna just värvi ja üldise väljanägemise poolest RR esimese klubiraamatuga kaasa tulnud nahkne järjehoidja.

Ma olen nii pinnapealne! 😊

Aga kes meist ei teaks Baskerville’ide needuse ja õudse fosforikoera lugu, suurem jagu minuvanuseid on ka filmi näinud. Ega ma tegelikult loost kui sellisest muud ei mäletanudki, kui et seal oli see õudne fosforselt (on see üldse sõna?) hiilgav koervasikas, kes üle nõmme kappas. Muideks, kas teie kõik teadsite, et see Baskerville’ide õuduste nõmm venelaste filmist asub Ristil? Seesama raba, mis Tallinnasse sõites paremat kätt jääb. Iga kord, kui Tallinnasse lähen või sealt tulen, mõtlen selle peale…

Sisust on raske rääkida, sest nagunii kõik kas teavad juba niigi või siis äkki tahavad veel lugeda, nii et ma väga spoilereid oma blogisse sisse kirjutada ei taha, aga ma ütlen küll, et igav ei hakanud kordagi. Tunnistan ausalt – huvitavam kui see inspektor Banksi raamat. Küll ikka vanasti osati ka häid põnevikke kirjutada, samamoodi oli ju ka Wilkinsi "Kuukivi" tõesti väga põnev.

Ainus asi, mis mulle pea kohale väikese küsimärgi tekitas, oli tõlkija otsus Sherlock Holmesi ja dr Watsoni omavahelised kõnelused sina-vormi tõlkida. Eks see ole alati muidugi filosoofiline küsimus, inglise keeles ju sellist vahet nii või teisiti ei tehta, aga mulle on kuidagi tõlketraditsioonis silma jäänud, et selleaegsed härrasmehed on eesti keeles ikka pigem teietama pandud. Hoolimata oma lähedasest suhtest ei tundu nad mulle ka sinatamiseks muidu piisavalt familiaarsed.

Aga muidu ikka väga nauditav lugemine. Klassika ei ole asjatult klassika. Ka naiivsusest ei jäänud kusagil muljet, nii et au ja kiitus Conan Doyle’ile.

Ja midagi hingele ka: muusikaline uvertüür

Peter Robinson "Revolutsiooni lapsed"

Kuna tegemist on meile kõigile tuntud inspektor Banksi lugudega, siis ei saanud üle ega ümber Stephen Tompkinsoni kujulisest Banksist. Ja siis tuli meelde ka Annie kuju, ja siis tuli meelde see, et ka meie oma Kersti Kreismann on Banksis mänginud ja kuidas Tompkinson käis Tallinnas ja Anna Gavronski temaga Tallinna vanalinnas "Pealtnägijale" intervjuu tegi.

No ühesõnaga. Ei saa sellist asja tabula rasana lugeda. Mõnes mõttes on lihtsam, kui inspektori tegelaskuju oma loomusega on teada. Ja ta on ju üsna sümpaatne härra, kui nii võtta.

Sedakorda on kahtlastel asjaoludel kõrgelt sillalt üle piirde kas kukkunud või lükatud endine ülikooli õppejõud, kes on mõne aasta eest ülikoolist ahistamissüüdistusega lahti lastud ning kes ilmselt kasutab narkootikume ja üleüldse jätab pigem eluheidiku mulje. No ja siis nad kaevavad ja tassivad ja loomulikult peab lugu lahenema ka. Pahad paljastatakse jne.

Ma ei ütleks, et see mingi tohutu kriminaalkirjanduse šedööver oleks, aga halb ka mitte. Kannatab korralikult lugeda ja oli huvitav ka. Selline harju keskmine, ei üles ega alla. Kellele Banksi lood telekas või raamatutes ennegi meeldinud on, sellele läheb peale kindlasti. Lõpuni punnitama ei pidanud, aga kui pidi raamatu käest ära panema, siis kripeldama ka ei jäänud.