Birk Rohelend "Kuldne laps"

Olen mina reedel pahaaimamatult koolis tööl, kui saabub pakiteade. Mõtlen, et veider küll, pole omast arust midagi tellinud. Koduteel võtan automaadist paki - kirjastus Heliose kleeps ümbrikul peal. Olen veel rohkem segaduses - ma olin ju just endale lubanud, et istun kenasti käte peale ja ei osta praegu ühtegi raamatut.

Kuid kui ümbriku avasin ja kaaskirja lugesin, siis mõistsin, et vana arm ikkagi ei roosteta. Helios on mulle taas saatnud eelkoopia tuttuuest raamatust - ja seekord minulegi täielikuks üllatuseks. Rõõm oli seda suurem.

Mul oli küll pooleli raamat kuninganna Elizabethist, aga mõtlesin, et piilun korra seda üllatusraamatut. Et kas ikka on selline tänaööselmeeimaga-sorti lugu, nagu kaaskirjas lubatud. Kahekümnendaks leheküljeks oli selge, et Elizabeth peab nüüd pisut ootama, olgugi see nii kuningliku  protokolli vastane kui tahes.

Silva ise on selles raamatus küpsem ja stabiilsem, kuigi temast on saanud kahe lapsega (üks neist veel kasulaps) üksikema. Eks vist ikka parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Aga Omaverest hakkab kujunema kohalik Midsomer, kus ikka juhtub ja kus ikka surrakse. Seekord on lugu seda õudsem, et tegemist on lastega. Ja Silva ei suuda ka eemale hoida, vaid peab politseiuurija Paulile appi minema. Seda enam, et juhtum kipub talle väga koduõue peale.

Peab ütlema, et Birk Rohelend kirjutab - taas kord - väga köitvalt. Ega muidu poleks raamat mul selsamal õhtul juba läbi saanud. Üks asi on krimilugu ise, aga taustal jooksevad ka muud teemad - hooldusõigus ja lapsed, kes ei mahu n-ö normidesse. Ema ja õpetajana leidsin, et need on täiesti usutavalt välja kirjutatud.

Mulle meeldis juba eelmine Stökeli-lugu väga, aga ma tõesti arvan, et "Kuldne laps" on kraadi võrra parem. Väga tihe raamat. Polegi õieti kohta, kus seda käest panna.

Kuuldavasti oli kõigil, kes eelkoopia said, ümbrikus ka musta niidi rull koos nõelaga. FB lugejate grupis oldi selle üle elevil (seal oli nii mõnigi veel, kes eelkoopia sai) - ja tõesti, raamatu lõpuks selgub ka, miks see seal oli. Huh.

Eelmise eelkoopiaga võrreldes oli veel see pluss ka, et eelmine oli tõlkeraamat ja see oli veel keeleliselt toimetamata. Birk Rohelend muidugi kirjutas kohe keeleliselt kenasti. :)

Suur-suur aitäh Heliosele sellise vahva üllatuse eest. Ja Omaverele elujõudu!

Birk Rohelend "Sa pead suudlema Silvat"

Kõik loevad. Või on vist juba lugenud.

Andsin alla. Lugesin ka. Tartu-teekond oli vaja ju kuidagi sisustada, liiklusteste ei jaksa ka inimene tundide kaupa teha.

Raamatut avades olin ma igaks juhuks natuke ettevaatlik, aga ettevaatus haihtus esimeste lehekülgedega nagu sellekevadine lumi. Oli ka raskeid hetki. Need olid need hetked, kui me olime Olerexist kohvi ostnud ja proovige ise auto tagaistmel, kus joogihoidikut pole, samaaegaselt hoida topsi ja raamatut ning siis veel lehte keerata. Ja neid oli vaja kogu aeg keerata, sest huvitav oli.

Oma olemuselt on see psühholoogiline põnevik. Põnevust on tõesti, pinge kannab kuni lõpuni välja ja venima vähemalt minu jaoks ei hakanud lugu kordagi. Ka psühholoogilise poole on autor korralikult välja kirjutanud ja Silva tegelaskuju loob selleks juba üksindagi korraliku taimelava - magamatuse käes vaevlev keskendumisraskustega eelkooliealise lapse kodune ema, kes igatseb oma tööd vahel rohkemgi kui lapse eest hoolitsemist. Laps tundub vahel pigem koormana, mis peaks olema iga ema jaoks Õudne Mõte Number Üks, aga samas on see nii inimlik. Muidugi on naisi, kes tõesti leiavadki, et nende elutöö ja suurim väljakutse on olla oma lastele kodune ema. Siis nii nad peaksidki tegema. Aga ma pigem kipun arvama, et vähemalt meie kultuuris on naine suuteline olema väga hea ema, kui ta saab end teostada ka mujal. Sest kui ta seda ei tee, jääb frustratsioon emadusele kõvasti jalgu. Minagi kammisin juba emapuhkuse lõpus kodus natuke sassi.

Nii et Silvat mõistavad paljud naised vägagi hästi, eriti ilmselt need, kellel kodus kasvamas ATH või ükskõik millise muu diagnoosiga (või veel diganoosimata) laps. Naised peaksid julgema tunnistada, et see võib neil käia üle jõu ning et neilgi on puhkust vaja, et üldse jaksata. Ja kõik ülejäänud peaksid vähemalt üritada sellest aru saada.

See pole mitte ainus psühholoogiline liin. On peresuhteid, mis funktsioneerivad, ning on ka neid, mis on täiesti düsfunktsionaalsed ja ei tohiks toimida, kuid millegipärast töötavad nagu õlitatud masin. Vahel tahaks lugedeski pead vastu seina taguda ja karjuda, et inimesed, kuidas te ometi võite?! Ometi nad võivad ja mingi põhjus selleks ju kuskil on...

Birk Rohelend on raamatusse üsna ambitsioonikalt sisse kirjutanud ka Stockholmi sündroomi. Ambitsioonikalt, kuna see oleks võinud väga kesiselt välja kukkuda, aga ta on sellega siiski suurepäraselt hakkama saanud.

Nagu ikka, ei taha ma eriti sisu välja anda, nii et lugege ise. Ütlen vaid niipalju, et on kriminaaljuurdlusi, on lihtsalt mõistatusi jne. Külades juhtub asju.

Mina panin Goodreadsis viis tärni.