J. M. Ilves "Lõppmäng"

 Koduse raamaturiiuli harvendamise Raamat Number Kaks. Sest esimene raamat oli huvitav ja teine osa oli ka riiulis olemas. 

Teine osa oli palju suurema psühholoogilise laenguga, kuna mõrvas kahtlustatuna satub eeluurimise alla meile juba tuttava uurija Kari Sorjoneni (Sorjose?) tütar. See komplitseerib asja ka protseduuriliselt, sest isa oma tütre uurimist juhtida ei saa, paraku aga läheb veel nii hullusti, et uurimisest tagandakse terve jaoskond, kellega Kari on viimase aasta jooksul usalduslikesse suhetesse jõudnud. Üle võtavad selgelt vaenulikud uurijad ja ma pean ütlema, et minu jaoks tundus see liin autori poolt natuke ülepingutatud. Jah, ma saan aru, et raamatus nimetatud põhjused selliseks ülevõtmiseks võiksid olla pädevad ja selle vastu poleks mul ka midagi olnud. Kuid niisugune varjamatu üleolek ja tegelikult isiklikul pinnal ka näiliselt põhjendamatu vimm olid minu jaoks natuke too much, isegi kui nad loole mingit kihti lisasid. Ka väikeses kohas, kus intriigid võivad muidugi olla teravamad kui suurlinnas, tundus see pisut palju. Miks peaksin ma pidama nii kibedat vimma inimese vastu, keda ma pole mitte kunagi näinud? Selleni välja, et ma tunnen lausa rõõmu sellest, et saan tema tütre viia teise riigi otsa eeluurimisvanglasse? 

Aga seda raamatut oleme me ju enne kõik lugenud ka. On nutikas uurija, kes eemaldatakse juhtumist, aga uurija ei jäta jonni ja ajab ikka salaja oma uurimist edasi. Tal on ka sõpru, kes teda selles aitavad ja infot ette veavad. Ja lõpuks võidutseb õiglus, uurija saab ametlikult tagasi juhtumi juurde ja lahendab juhtumi lõpuks elegantselt, enne veel loomulikult enne päris lõppu sattudes Eriti Ohtlikku Olukorda. Ja kui te ühtki sellist raamatut lugenud pole, siis "Castle" seriaali olete ikka vaadanud, seal on ka mitmeid selliseid lugusid. 

Kui rääkida tegelaskujudest, siis eelmisest raamatust tuttav Lena, kes endise leivaisa FSB eest Soome putku pani, on nüüd Kari meeskonda värvatud ja tema toob muidu soomlaslikult unisesse tegevusse ka pisut särtsu. 

Raamatus oli rohkem äratuntavat soomekeelset lauseehitust kui eelmises osas. Mitte nii palju, et oleks väga häirima hakanud, aga piisavalt, et silma jääda. Sõber Raamatukubjas väidab, et kuskil olid raamatus ka "käsirauad" käeraudade asemel, aga see läks mul õigel ajal meelest ära ja kui mul meelde tuli seda jälgima hakata, olid ilusti lõpuni käerauad. :) 

Kui keegi nüüd küsiks, kumb parem oli, kas esimene või teine, siis otse niimoodi ma öelda ei oskagi. Mõlemad olid kerged krimkad, suhteliselt rahuliku vooluga, aga said kiiresti läbi. Kepleri austajatele on see kindlasti liiga uimane, aga minusugusele pigem paras vahelduseks. 

Nüüd peab vaid endale kolmanda osa tekitama. Neljas olla ka, aga kuna ma soome keelt siiski ei puhu, siis pigem ootan ära, kuni see eesti keelde tõlgitakse. 

 

J. M. Ilves "Nukumaja"

Mõtlesin, et proovin sel aastal natuke teadlikumalt harvendada oma isikliku raamaturiiuli seda osa, kus on lugemata raamatud. Avasin selle väljakutse pidulikult Raamatuga Number Üks. 

J. M. Ilvese "Piirilinna" sarjas on kolm raamatut - "Nukumaja", "Lõppmäng" ja "Viie sõrme harjutus". Guugeldades leiame, et pseudonüümi J. M. Ilves taha olevat peitunud kaks "kuulsat Soome kirjanikku", aga keegi ei tea, kes. Umbes nagu meie Eleonora Berg - kõik teavad, et on pseudonüüm, aga eriti Eesti väiksust arvestades on see uskumatult hästi hoitud saladus. 

Veel saab guugeldades teada, et "Piirilinna" sarja aluseks on tuntud Soome telesari "Bordertown", mis olla Netflixis ja nüüd ma kaalun selle vaatamist. Aga enne loen need kolm raamatut läbi, sest esimese põhjal võib langetada positiivse kohtuotsuse. 

Raamatu alguses kolib uurija Kari Sorjonen oma 17-aastase tütre ja vähiravist taastuva naisega viimase lapsepõlvekoju Lappeenranta linna, enam kui 200 km kaugusele Helsinkist, et alustada uuelt lehelt, võtta rohkem aega pere jaoks ja proovida elada muulegi kui tööle. Noh, me oleme kõik nii palju ikka Midsomerit näinud, et teada - politseinike naised nüüd planeerida küll midagi ei saa. Ja poleks ju ka see mingi õige krimiraamat, kui muidu nii vaikses-vaikses Lappeenrantas kohe mürinaga mõrvajuhtumite lahendamiseks ei läheks. 

Kui võrrelda "Nukumaja" enamiku tänapäeva krimiraamatutega, siis on see armasti soomlaslikult uimasem, aga mulle sobib see hästi. Mulle palun pigem vähem krimi ja rohkem romaani. Praegu tagantjärele tekkis kerge paralleel Fjällbackaga, kuigi viimane on kraadi jagu ikka hoogsam - aga see on ju Rootsi ka. :) 

Härra Sorjonen on üpris sümpaatne ja oma väikeste kiiksudega, aga need pole nii suured, et häirima hakkaks. Samuti selgub, et mitte kõik tema uue meeskonna liikmed pole plekita, kuid õnneks see ka mingit suuremat häda ei tooda, nii et kõik kõrvalekalded on kenasti sordiini all. 

Võtan nüüd ka järgmise osa ilmselt kohe ette, kuna see mul kodus juba on, ja kaalun ka kolmanda osa endale tekitamist. 

Heli Laaksonen "Ole ise"

Ma pole teinud sellest kunagi saladust, et ma ei ole eriline luulesõber. Kui eriti modernsemaid luuletajaid kiidetakse selle eest, millist uudset vormilist lähenemist nad on kasutanud või milline jõuline stiil tal on, siis mina ei saa kunagi aru, millest nad ometi räägivad. Samas on ka minul omad lemmikud, kelle luule mulle alati meeldib, kasvõi une pealt - Debora Vaarandi, Doris Kareva, Juhan Viiding, Kristiina Ehin. No ja Leelo Tungal võib ükskõik mida kirjutada, luulet või proosat, täiskasvanutele või lastele, ja I am totally sold.

Nii et kui filoloogist tädi mulle kinkis luuleraamatu - mille ta on ise toimetanud -, naeratasin ma küll lahkesti, aga mõttes siiski ohkasin.

Asjata. Väga meeldis.

Alustame üleüldsegi kontseptsioonist. Heli Laaksonen kirjutab oma luulet edelasoome murdes. Selle tõlkis mitte isegi eesti keelde, vaid hiiu murdesse Järvi Kokla. Muidugi on sellel jumet - kui kirjutati murdes, siis peaks ta ka jääma murdesse. Ja kuna hiiu keel ei ole saaremaa keelest just väga erinev, sain ma kogu sellest asjast isegi kenasti aru.

Peaks ütlema, et aplodeerin mõlemale. Nii autorile kui tõlkijale, sest ilmselgelt ei saanud see tõlge olla väga kerge ettevõtmine. Raamatu lõpus on muideks ka sõnastik. Maarottidele. :D

Aga no vaadake ise.

LEHM JA KASK

Ma taha olla lehm kase all.

Ma'p taha edugas olla.
Ma'p taha arvudid öppida.
Ma'p taha psühhuloogi juurde minna. 
Ma'p taha seda kirja posti viia.
Ma'p taha töötukassase helista.
Ma'p taha mäleta ühtegid pin-koodi. 

Las ma ole lehm kase all.
Viige mo väsin nahk kambri pärandale, 
ahju ede.


PÖLLUMEES

Pöllumihel aa täna hee tuju.
Teeb trakturiga pöllal ilusaid suuri ringisi
ja kutsub naise  vaatma. 


Nendes luuletustes on tõsiseid noote ka, aga kuidagi vormi poolest on see kõik kohutavalt lõbus. Nii et turtsud ära ja siis tuleb järelmaitsena kuidagi meelde, et tegelikult oli siin väike kurbus ka sees ikka.

Ma siis nüüd lisasin sinna alguses kirja pandud nimekirja Heli Laaksoneni (või soome keele moodi Laaksose) nime ka.

Vormi jätkuvalt ei oska arvustada. :)

Heli Laaksonen, foto Internetist:

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist"

See lugu oleks sama hästi võinud olla Eestist. Või Venemaast. Või Prantsusmaast. On küll Oulu ja kõnnumaa, aga inimlikud probleemid ja konservatiivses ühiskonnas vastuvoolu ujumine pole ühelegi rahvale võõrad.

"Nelja tee rist" vaatleb ühe perekonna lugu läbi aja, aastatel 1895-1996. Enamus raamatu tegevusajast on aeg, mil mees oli naisest loomuldasa üle ning naiste emantsipatsioonist ei julgenud suurem rahvas unistadagi. Abieluvälised suhted on ennekuulmatud. Aga perekonna nii-öelda matriarh, ämmaemand Maria, ei vaja oma ellu meest. Lapse saab ta küll (jalgratta ja maja pealekauba) ja sellest piisaks, et ta täielikult ära põlata, kuid ämmaemandat on ju ikkagi vaja...

Aga mis saab siis, kui perekonda juhtub pime laps? Aga mis saab siis, kui pereisa, kes tegelikult oma peret armastab ja sellest väga hoolib, avastab endas seksuaalvähemuslikud kalduvused? Mis saab siis, kui ta naine sellest teada saab? Kas hell hath no fury like a woman scorned või laheneb asi vaikselt ja tsiviliseeritult?

Kinnunen räägib sama lugu neli korda - kõigepealt Maria, siis tema tütre Lahja, seejärel Lahja minia ja lõpuks Lahja abikaasa vaatevinklist. See oli lugeja seisukohast väga huvitav võte, sest alguses pettis täitsa ära - jäigi Maria loost mulje, et tegu on kuidagi katkendliku ja hüpliku looga. Aga kui lugeda sinna otsa veel kolm samasugust hüplikku lugu, siis langevad pusletükid klõbinal paika ja moodustub tervik, ühe perekonna saaga, kes on nagu rannamänd - tuuled räsivad vasakult ja paremalt, aga kuidagimoodi õnnestub tal ikka juured maasse haakida ja ellu jääda. Ning kokku jääda.

Väärt iga minutit.