Elena Ferrante "Minu geniaalne sõbranna"

Murran pikalt kestnud lugemispausi ja eetrivaikuse. Sügis saabus seekord nii paljude väikeste killustatud ülesannetega, et kõike seda ohjata on olnud mitte otseselt küll kontimurdev, kuid siiski vaimselt väsitav. Ka "Minu geniaalset sõbrannat" lugesin ma lõpuks mitu kuud. Praegu jääb küll veel võlgu ka umbes kolm raamatut, mille ma juba tegelikult suve lõpus ära lugesin, aga vähemalt ühe neist plaanin ma siiski ühel hetkel blogisse raiuda. 

Alustame autorist. Elena Ferrante on pseudonüüm, kuna (tema enda väitel) kui raamat kord juba valmis on, eksisteerib see autorist sõltumata. Kuna ta on avaldanud ka eraelulisi vihjeid, siis teadaolevalt on ta sündinud Napolis, elanud periooditi Itaaliast väljas, ilmselt on ta emaks vähemalt ühele lapsele ning peale raamatute kirjutamise ta ka tõlgib ja peab õpetajaametit. Tema võimalikku identiteeti on uuritud üht- ja teistpidi, kuni selleni välja, et lugejad on ise hakanud nurisema, et kui inimene ei taha, siis pole vaja urgitseda. 

Tema päritolu arvestades pole ime, et tema tuntuimateks teosteks on saanudki Napoli-romaanide sari, mis räägib kahe tüdruku, Lila ja Lenu sõprusest. Kuigi nad sünnivad ühes naabruskonnas ja nende elu ka algab üsna ühtmoodi, lõpevad sarnasused üsna ruttu sel hetkel, kui Lila vanemad tal enam koolis käia ei luba ja tüdruk peab tööle hakkama, Lenu aga oma haridusteed jätkab. Lila tundub küll olevat üliandekas, talle nagu jääks kõik ise külge, Lenu teeb selle aga tasa oma järjepidevuse ja töökusega. Kui Lenu vähemalt enda silmis on lihtsalt üks tavaline tüdruk, siis Lila on isepäine, vahel isegi hoolimatu või kuri. Igatahes tundub, et tal pole sooja ega külma sellest, mida teised temast arvavad, ja Lila enesekindlus kannab teda vähemalt teismelisena kaugemale, kui Lenu kõige oma haridusega küünib. Vähemalt Lenu enda arvates. 

Lila jääb raamatu lõpuni välja minu jaoks ikkagi mõistatuseks. Ta on nagu viitsütikuga pomm, mis võib ükskõik mis suvalisel hetkel teadmata suunas plahvatada. Kui ta ühel ilusal päeval otsustab hakata poodnik Stefano tüdrukuks ja temaga kihlub, siis ei Lenu ega mina ei mõelnud välja, kas ta tegi seda lihtsalt vaesusest pääsemiseks või mingi mõjuvõimu saavutamiseks, sest ta küll äkitselt rahuneb ja hakkab enda eest hoolitsema (ilusaid riideid ja kõike muud saab ta endale nüüd lubada), kuid kuidagi täiesti kaob ära just see, mis Lilast enne Lila oli teinud. Raamat lõpeb pulmaga ja kuigi Stefano on siiani olnud lahkus ja sõbralikkus ise, siis nüüd saab ometi selgeks, et vein on rikka peigmehe külaliste laudadel hoopis teise kvaliteediga kui vaese pruudi külalistele serveeritakse, teeninduse kiirusest rääkimata. Raamatu viimane lause (mida ma EI tsiteeri) annab juba ise ainest vähemalt järgmisele raamatule, kui mitte enam. 

Itaalia võib praeguseks olla romantika ja dolce vita sümbol, aga 1950. aastate Napoli ei tundu küll kohana, kus oleks väga elada tahtnud. Itaallased on küll alati olnud ka emotsionaalsuse võrdkujuks, aga kogu seda vägivalda ja kõiki neid tülinorimisi ja suvalistel hetkedel ja põhjustel tekkinud massikaklusi oleks ilmselt üsna väsitav taluda. Nende endi jaoks tundub see küll nii tavaline asi, et pigem suhtutakse sellesse kui väikesesse igapäevasesse ebameeldivusse. 

Ega tegelikult teagi, kas raamatu Lenu (Elena Greco) on Elena Ferrante ise või siis ei. Samasugune mõistatus tundub kriitikute jaoks olevat see, misasi see ikkagi on, mis tema raamatutes inimesi köidab. Mulle jäi eelkõige mulje, et Ferrante kuidagi eriliselt rabe kirjutamisviis (ta ühendab pealauseid komadega, mida ma kogu aeg oma õpilastel keelan teha 😏) on hästi kooskõlas Lenu enda rabeduse ja ebakindlusega, mis ilmselt teismeeaga paratamatult kaasas käib. On sellega kuidas on, Ferrantet armastatakse ja loetakse ning 2016. aastal nimetas ajakiri Time ta isegi aasta saja mõjukama inimese hulka. Minugi poolt kindel soovitus ja kuna raamat lõppes, nagu mu enda teismelised ütleksid, "täiesti lambiselt", aga samas kõige põnevama koha peal ja ilma igasuguse kokkuvõtva peatüki, lõigu või lausetagi, siis karta on, et tuleb sarjaga jätkata. 

Umberto Eco "Roosi nimi"

Umberto Eco, Tartu Ülikooli audoktor, oli Itaalia semiootik, esseist, medievalist ja nipet-näpet veel kamaluga peale. Peale "Roosi nime" (tlk Merike Pau) teab maailm hästi ka tema teist romaani, "Foucault' pendel". 

Oligi aeg pärast kerget krimkat jälle üks tõsine tükk kätte võtta. Pea viissada lehekülge väikest ja tihedat teksti lennutab lugeja sellisesse maailma, kus suurem jagu meist end päris kodus kohe kindlasti ei tunne. Ma olen ikka arvanud, et semiootikud on ühed hullumeelse lugemuse ja kolossaalsete teadmistega inimesed, kes oskavad luua seoseid ka kõige killustatumas kontekstis. Tundub, nagu oleks Eco kõik oma teadmised korraga "Roosi nimesse" välja valanud, sest lihtne see lugemine pole ja ma pole juba ammu raamatut lugedes tunnetanud, kui vähesed mu teadmised ilmselt on. Mitte et see minu enesesseusku kuidagi mõra löönud oleks, aga tekst on lihtsalt nii überintellektuaalne, et ükski muul alal töötav või tegutsev inimene ei saagi endale lubada sellist faktide ja nimede pillutamist paremale ja vasakule ja mõlemale poole üle õla ka. 

Heitsin peale Juri Lotmani järelsõna veel paar kiiret pilku teistele tekstidele, mis "Roosi nimest" rääkisid, ja vähemalt ühes asjas on nad kõik ühte meelt – seda raamatut on võimalik lugeda ja vaadelda vähemalt kolmel erineval moel. Esiteks hakkab silma kõige ilmsem liin ehk krimiromaan. Keskaegses Itaalias lahendab üks nutikas frantsiskaanlasest munk oma noviitsist abilisega abti palvel surmajuhtumit, mis kasvab üle terveks mõrvade ahelaks. Lotman näeb siin kõvasti seoseid Sherlock Holmesiga, alustades sellest, et nutikas munk William on ometigi inglane, kohe loo alguses näitab ta deduktiivmeetodil loo tuletamise oskust ja pealegi võib noviits Adsos näha klassikalist Watsonit. Samas tõdeb isegi Lotman, et lõpuni välja need paralleelid ei lähe, kuna William jõuab igale poole natukene liiga hilja ja isegi lõpplahendus ei ole nii rahuldustpakkuv nagu Holmesi lugudes. Sest tegelikult ei võida mitte keegi. 

Teiseks on "Roosi nime" võimalik lugeda ajaloolise romaanina, kuna tegevus toimub ikkagi keskaegses Itaalias ja kindlasti annab see mingi ülevaate esiteks elus mungakloostris, aga ka kogu keisri ja Avignoni paavsti vahelisest vägikaikaveost, kuulda saab inkvisitsioonist oma nõidade ja ketseritega ja nii edasi. 

Ning kolmandaks on see loetav – üllatus küll – semiootilise romaanina, kus sümboleid sajab uksest ja aknast. Kesksel kohal on raamatus labürindi motiiv ja kui William ja Adso pusivad füüsilises raamatukogulabürindis, siis ausalt öeldes on selle raamatu lugemine samamoodi võrreldav labürindiga. Eks ta ajab pea segamini küll, infot on nii tohutult palju, et seda pole sugugi kerge seedida ja mõista, mis nüüd on taustainfo ja mis tegelikult tegevusliinide seisukohast oluline on. 

Ah jaa, see pealkiri. Vehkisin siinkohal sisse teksti Vanemuise "Roosi nime" lavastuse lehelt. 

Eco ise on öelnud, et valis romaani pealkirja suuresti juhuslikult ja motiiviks oli nimelt pealkirja avatus võimalikult paljudele tõlgendustele, sest roos produtseerib sedavõrd suurel hulgal erinevaid tähendusi, et on muutunud peaaegu tähendustühiseks. Eco toob ka rea näiteid: Dante müstiline roos ja Go, lovely Rose, Rooside sõda, O Rose thou art sick, Too Many Rings Around Rosie, "teise nimega roos", "roos on roos on roos on roos", roosiristlased. Romaani esialgne, nn tööpealkiri oli "Mõrvaklooster", mis jäi kõrvale põhjusel, et see valmistaks pettumuse lugejatele, kes loodavad eest leida pelgalt ajaviitelist kriminaalromaani. 

Vanemuise etendust mängiti Toomkiriku varemetes, mis sümboolselt oma raamatukogutaustaga on ilmselt parim koht, kus seda Eestis üldse mängida on. 

Selle pika jutuga tahtsin ma ilmselt jõuda sinna, et see ei ole raamat nendele, kelle jaoks on tähtis, et raamatu faabula oleks pidevalt põnev ja kogu aeg lahenduse poole liiguks, ükskõik millised keerdkäigud sinna vahele ka ei satuks. Sellistele inimestele soovitan ma pigem Molay "Seitsmendat naist", sest seal ausõna kogu aeg juhtub. Aga inimestele nagu mina, kellele meeldib lugeda esseelaadseid mõlgutusi tegevuse vahele, võib see sobida küll. Kindlasti tuleb võtta aega ja ilmselt ikkagi mitte sukelduda sellesse kui kriminaalromaani, kuna pool raamatut räägib hoopis millestki muust. 

Giuseppe Conte "Südametud"

 Nagu sõõm värsket õhku. 

Autori enda kohta on internetist väga raske infot leida, sest õnnetuseks on Itaalial samanimeline peaminister ja dr Google teab palju just tema kohta. Lõpuks lõin käega ja piirdusin raamatu sisekaanel oleva infoga, mis ütleb, et ta on korduvalt pärjatud kirjanik, kirjutanud nii proosat kui luulet. No olgu siis. :) 

Olgu alustuseks öeldud ka suurim tänu kirjastusele Argo, kes aeg-ajalt kannab selle eest hoolt, et igasuguste kahtlaste raamatute vahele, mille otsa ma ise koperdan, saaksin ma lugeda ka kvaliteetkirjandust. Argo nime nähes juba ongi teada, et neil päris lobisemise eest palka ei maksta, vaid raamat on juba ette kvaliteedimärgiga. Nii seegi. 

Kui ma olin juba üle saanud kaanepildi vahtimisest (mis on minu lemmikvärvide kombinatsioon), lõin selle ajaloolise krimiloo lahti  ja rändasin keskaegsesse Genovasse, saratseenide ja galeerilaevade aega. Paralleelselt jookseb kaks mõistatuslikku lugu - kapten ajab taga rohelise smaragdanuma mõistatuse lahendust, kuid samal ajal hakkavad pardal toimuma võikad ja seletamatud mõrvad ning kapten asub ka seda lugu lahendama. 

Selles raamatus saavad kokku mõned asjad, mis minu jaoks krimiloole dimensiooni lisavad. Esiteks ei ole see väga kiire tempoga. Ja teiseks toimumispaik ja -aeg. Mulle meeldivad Hargla Melchiori-lood ka mitte ainult mõrtsuka jälgede ajamise pärast, vaid just selle keskaegse Tallinna pärast, mida ei loe välja ühestki ajalooõpikust. Samamoodi ka siin - kõik need teada-tuntud Itaalia võimukate perekondade rivaalitsemised, hoopis teistmoodi romantiline taust kui Romeo ja Julia puhul (kuigi teatud paralleele on), elu galeerilaeval jne. Ja loomulikult annavad lisavürtsi saratseenide ja kristlaste omavahelised suhted ning meresõitjate halastamatu karmus. 

Ja ehk oli seegi pisut värskendav, et kõigest hingest mõrva uurinud kapten ei lahendagi kuritegusid tänu oma nutikusele - sagedasti arvavad krimikirjanikud, et hea lugu tähendab peaaegu paranormaalsete tajuvõimetega detektiivi, kes ühest silmapilgutusest mõistavad, kes roimade taga on. Mulle kohe meeldivad sellised lood, kus on näha kas igapäevast ja sageli igavat politseitööd, või siis tuleb lahendus hoopis kuidagi isemoodi, nagu "Südametutes". Et oleks vaheldust. 

Hoolimata sellest, et ma jõudsin just öelda, et tempo pole väga kiire, suutis autor mind kenasti lõa otsas hoida ja raamat sai läbi ikka pisut kiiremini, kui tahtnud oleks. Nii juhtub, kui hea lugu saab kokku toreda tõlkega, kust õpid uusi sõnu nagu "lontmaaker" ja "oriflamm". Siinkohal kiidame tõlkijat ja toimetajat (Eda Ahi, Mari Tuuling). 

Soovitan. Igatahes. 

Luca D'Andrea "Kurja loomus"

Ma tavaliselt ikka tean, kui mõne kirjastuse poolt eelkoopia hõngu tunda on, aga seekord tegi Varrak ikka totaalse üllatuse. Aimugi polnud, et neil selline raamat ilmumas on. Kusagil loosis ma ei osalenud. Kusagil ei öelnud, et palun mulle ka (aga oleksin öelnud, kui oleks reklaam olnud!). Ja äkki ühel ilusal päeval saabus selline müstiline pakiteade. Suur-suur tänu Varrakule!

Eelkoopiaga saabub blogijana teatav vastutus. Kui raamat ilmub septembri keskel, siis ilmselt oleks hea, kui reklaam juba ette tilkuma hakkaks. Ja mina soovitan seda raamatut küll väga.

Esiteks oli see eelkoopia kohta väga korraliku keelega - ilmselt juba toimetaja käe alt läbi käinud (või siis oli lihtsalt suurepärane tõlkija). Võib-olla tasuks ka näiteks Heliosel selle peale mõelda, et raamatut enne eelkoopiate väljasaatmist toimetajale näidata. Absoluutselt ei olnud nn "valmis raamatuga" mingit vahet.

Raamat on tõlgitud itaalia keelest ja tegevus toimub Põhja-Itaalias, väikeses mägikülas, kus on tugevad Saksa mõjud. Seal on krimiloo lahti rullumiseks suurepärased tingimused - ohtlik loodus, saksa-itaalia mitte väga hästi seguneda tahtnud rahvused, võõraid mitte omaks võttev külamentaliteet jne.

Ameeriklasest filmistsenarist saabub oma režissööriga külakesse tegema dokumentaalfilmi mägede vabatahtlikust päästeteenistusest (tema abikaasa on siit pärit). Alustuseks selgub, et filmimine polegi nii ohutu, kui näib. Ja teiseks avastab Salinger, et ta ei suuda kuidagi lahti lasta mägedes juba aastakümneid tagasi toimunud mõrvamüsteeriumist, kuni ta seda ei lahenda. Ja nagu selliste kinnisideede puhul ikka, hakkab kannatama ka perekond (naine ja väike tütar), kuigi õnneks mitte nii psüühilise painega nagu sageli sarnastes raamatutes ja filmides-sarjades.

"Kurja loomus" on üks neist põnevikest, millest saaks ka ilma krimiloota päris korraliku romaani - juba enne mainisin, et küla pakub raamatuks ainest ilma mõrvadetagi. Lugesin mõnuga, huviga, natuke raske oli raamatut vajadusel käest panna. Ainult lõpus tundsin, et see action, mis kulminatsiooni ajal toimus, oli minu jaoks natuke liiga üle võlli. Seal oli kõike natuke liiga palju, nii et see ei tundunud enam nii usutav kui kogu ülejäänud raamat. Aga kui see mööda sai, siis päris lõpp oli jälle juba täitsa hea.

Nii et kui need mõned leheküljed välja arvata, siis ma kohe kindlasti loeksin sama raamatu järge või sama autori raamatuid. Järjekordne hea leid Varraku poolt, kindlasti soovitan!

Antonio Manzini "Aadama küljeluu"

Teine raamat Rocco Schiavone lugudest, välja andnud good old Toledo kirjastus.

Kena kerge hästi kirjutatud krimka. Rocco on sama võluvalt pahur nagu ennegi, kuid seekord saab lugeja pisut rohkem aimu ka sellest, mis ta naisega siis ikkagi juhtus ja mis asjaoludel. Siis on natuke kahju ka temast. Või natuke rohkem kahju kui natuke.

Marinat Rocco ei unusta ja  räägib temaga õhtuti oma mõtetes. Ilmselgelt on ta oma naist väga armastanud ja eks inimesed sageli räägivad nendega, keda kas hetkel või enam mitte kunagi meiega ei ole. Selle nimi on igatsus.

Aga mõrv ei lase end jällegi muidugi oodata, sest Rocco peab ju oma leivaraha välja teenima ja Manzini samamoodi. Alguses tundub seekord asi enesetapu moodi, aga see läheb kohe lappama ja enesetapujuhtumist saab kiiresti mõrvajuhtum.

Nagu krimkad enamasti, on ka "Aadama küljeluu" selline mõnus pretensioonitu lugemine. Kindlasti leiavad krimisõbrad, et see on üks tore raamat. Lahendus ei tule isegi väga lineaarselt mitte, nii et mõte töötab lõpuni kaasa.

Rocco mulle muidu meeldib, aga see tema kingade ümber jauramine on pigem ikka nagu tolksti! -  see imelik pisuhänd. Mis see jahumine nii väga juurde annab, who knows. Mõne teise inimese mõni teine veidrus tundub nagu rohkem põhjendatud. Kui see peaks nüüd olema mingit sorti sümbol sellest, et Rocco ei suuda oma minevikust kuidagi lahti lasta, siis minu meelest peaks olema see isegi rohkem rõhutatud. Kuid las tema olla oma kingadega.

Head lugemist!

Antonio Manzini "Must rada"

Toledo kirjastus on võtnud ladina-ameeriklaste vahepeale ette ka itaallasi kirjastada.

Peategelane Rocco Schiavone on ma-sülitan-kõigile-ja-kõigele tüüpi uurija, kes on kahtlastel asjaoludel distsiplinaarkaristuseks Põhja-Itaaliasse "asumisele" saadetud. Kuritegu pannakse toime suusarajal, nii et mõneti on kogu taust romantiline, suusakuurort jne. See lisas loole mingi uudse dimensiooni ja kellele see ei meeldiks.

Rocco, vana põrsas, pole tõesti mingi eeskujulikkuse etalon - tal on tänu vanale heale sõbrale ka üks politseitööst korralikult tulusam ots. :D

Eks tal on omad kiiksud ka. Näiteks keeldub ta Roomast tulnuna talvesaapaid jalga panemast ja pätsib hangedes õhukeste Clarksidega ringi ja tunnetab temperatuuride erinevust.

Aga lugu kulgeb omasoodu ja ükskõik kui palju Rocco Schiavone ka ei pipardaks ega kobiseks, uurija jääb uurijaks ja kuritegu lahendatakse kiiremini, kui ülemused oodata oskavad.

Lugeda oli taas kord mõnus. Üleliigset pasundamist ei olnud ja kuigi Roccol olid omad pahed, siis üle võlli ta sellega ei läinud, vähemalt nii palju, et see oleks lugu ennast seganud. Pigem jättis järgmist osa ootama, et näha, kuidas need mustad otsad edasi kulgevad ja millal ta vahele jääb.

Nii et kellele meeldivad rahulikumad krimilood, mis jäävad väljapoole angloameerika kultuuriruumi, siis see raamat on teile.