Emilia Hart "Weyward"

Varraku juuli(?)raamat. Aitäh! 

Kui inimene kirjutab oma esimese raamatu nii hästi, siis võib ta selle töö peale jäädagi. 2023. aasta Goodreadsi parima debüütromaani, kuid ka parima ajaloolise romaani tiitel ei tule niisama, eriti teades Goodreadsi mastaape. Hart sündis küll Austraalias, aga õppis Londonis inglise kirjandust ja niipalju kui ma aru sain, elab ta siiani Inglismaal. Ka "Weywardi" tegevus toimub Inglismaal. 

Raamatus jookseb paralleelselt kolme Weywardi naise liin: 1619. aasta ja Altha, 1942. aasta ja Violet ning 2019. aasta ja Kate. Kõik nad on omavahel seotud ja peavad igaüks omal moel meeste maailmas hakkama saama, võiks isegi öelda, et ellu jääda. Sõna otseses mõttes. Kuna ajastud on erinevad, on ka probleemid pealtnäha erinevad, aga juurpõhjused on ikka samad. 

Mitte väga ammu kirjutasin siin nõiaprotsessidest ja kuidas tegelikku nõidust polnud ju tegelikult mitte ühegi protsessi taga, sest kuidas oleks saanudki olla. Suuresti on ka "Weyward" naistest (eriti Altha ja Violeti puhul), kellel on loodusega lähedasem side kui teistel. Samas annab Hart kõigile oma tegelastele ikkagi ka selgelt maagilisi võimeid ja ausalt öeldes jäi see minu jaoks natuke raamatu miinuspoolele. See on ilmselt minu pragmaatilisuse viga. Mul pole midagi härripotterite ja sõrmusteisandate vastu, kuna need on selgelt muinasjutud. "Weyward" ei ole seda kindlasti, nii et selline korraks maagiasse kalpsamine natuke vähendas raamatu tõsiseltvõetavust. Mulle oleks meeldinud, kui kõik kolm naist oleksid enda eest võidelnud realistlikumate vahenditega. Deus ex machina Kate'i vägivaldse mehe eest pääsemiseks pani mõtlema, et näed, nüüd läks autor ikkagi seda teed, et Kate ei saanud ise hakkama... Kui Hart tahab edaspidi veel maagilise realismiga katsetada, siis loodan, et ta lõimib seda natuke tihkemalt oma lugudesse sisse. Praegu oli see liigestest kuidagi lahti.

Aga kirjutatud oli raamat sellest hoolimata üldiselt ikkagi hästi. Oli põnev ja mitmekihiline ning kindlasti oli see ka ajaloolise poole pealt huvitav ja ilmselt ka tõetruu. Eriti hästi suutis Hart kirjeldada nii 17. sajandi kui 1950ndate olustikku, mis tõenäoliselt taotluslikult tekitas vähemalt minus kui naissoost lugejas mingit empaatiast tingitud ja tollase ühiskonna kitsarinnalisusest põhjustatud frustratsiooni. Ei saa salata, et tundsin taas kord rõõmu sellest, et ma ei ole Altha või Violeti kaasaegne ja ei ela ka üheski riigis, kus ka tänapäeval kahjuks naine nagu inimene enam polegi... 

Hartil ilmus sel aastal ka teine raamat, "The Sirens". Tundub, et kas selles loos jookseb paralleelselt nii minevik kui olevik ja žanri poolest on ta ka vist umbes sama. Ei välista, et proovin korra veel temaga õnne. 

Colleen McCullough "Ogalinnud"

Ja ongi käes selleaastase kolleegiväljakutse viimase raamatu tutvustamise aeg. Tundub, et sellest hakkab saama kena traditsioon, sest ka sel aastal olen ma oma kolleegide valikuga kas rahul või väga rahul. 

"Ogalinnud" on tõeline perekonnasaaga. Pea 600 leheküljel rullub lahti kolme põlvkonna Clearyde elu, alguses puruvaesena Uus-Meremaal elades, aga peatselt kolib pere Austraaliasse. Nagu perekonnasaagale kohane, on see pigem vaatlev ja kirjeldav kui tegevusele keskenduv lugu. Igasuguseid pöördeid tuleb Clearyde elus ette loomulikult, aga nagu päriselus ikka, ei toimu need väga tihedalt üksteise järel. See annab autorile võimaluse iga perioodi vältel tegelasi süvitsi uurida ja kirjeldada, kuidas toimunud sündmused neid mõjutavad ning mida nad päriselt läbi elavad. 

Clearysid on palju, aga McCullough keskendub kronoloogilises järjekorras kõigepealt väikesele peretütrele Meggiele. Seejärel võetakse järgmiste perioodide käigus ette noor preester Ralph, pereisa Paddy, Meggie abikaasa Luke, pereema Fee, Meggie poeg Dane ja tütar Justine. Ükskõik kellele parasjagu ei keskenduta või millisest perioodist jutt ka ei käi, siis sisu poolest on see üks masendav raamat. Kuigi Clearyd päris ropust vaesusest pääsevad, on kõik muu, mis nende elus määravaks saab, siiski pigem negatiivse alatooniga. Kui vahel ka tundub, et asjad hakkavad minema õiges suunas, loobib elu kindlasti kusagilt tegelastele taas kaikaid kodaratesse. Sõna, mis eelkõige raamatust kummitama jääb, on "alistumine". Tegelikult on Fee juba raamatu alguses kõigega leppinud, aga riburadapidi juhtub see ka kõigi teistega. Valikuvabadust praktiliselt ei ole, leppida tuleb sellega, mis elu sulle ette toob. Tuleb kas alistuda või lihtsalt kõigele käega lüüa, aga seda viimast Clearyd ei tee. The show must go on. 

See pole esimene raamat, mida ma loen, kus kodu või maja tõuseb sümboli staatusesse. Nagu Daphne DuMaurieri "Rebeccas" saab Manderleyst lausa tegelane omaette, nii juhtub ka Drogheda mõisaga "Ogalindudes". See oleks nagu Clearyde pilet paremasse maailma, aga ometi ta ennast päris kätte ei annagi, on see siis preester Ralphi otsuste või Austraalia looduse üliraskete tingimuste tõttu. Ei ole seal ka sellist üldist südamerahu, mida õnneks nimetada. Aga muidugi teisalt oleks Clearyd ilma Droghedata lihtsalt puruvaesed edasi olnud ja lõppude lõpuks võisid nad seda oma koduks pidada. Samas kummitab kogu aeg kuskil kuklas mõte, et järeltulijaid polnud neil vist kuskilt peale Justine'i oodata, aga tema oli juba Londonis näitleja. Nii et teine paralleel tekib ka Vargamäega – teed ja rabad, aga jätta kellelegi pole... 

Kindlasti on "Ogalinnud" hea raamat. Kindlasti ei ole see igav raamat. Kindlasti tasub "Ogalinde" lugeda, aga kiirustada ei maksa. Selle raamatu suurim väärtus ongi peategelaste hinge süüvimine. McCullough oskab kirjutada nii, et isegi kui sa nendega alati nõus ei ole, siis suudad sa neid vähemasti mõista. 

Liane Moriarty "Big Little Lies"

Avastasin õudusega, et ma pole sellest raamatust veel üldse kirjutanudki!

Kõik loevad. Kõik vaatavad. Mina pole vaadanud, aga näitlejate plejaad on ... kuidas öeldagi... massiivne. Nüüd tahaks juba vaadata.

Kui lugeda sisukirjeldust, siis kõlab see nagu üks üsna keskpärane naistekas - lasteaias käivate laste emad, osad rikkad, osad mitte nii väga. Suletud uste taga on asju. Noh, ühesõnaga - tüüpiline.

Aga võta ikka näpust! Esiteks läks lugu kohe algusest hooga käima. Madeline oma energiaga (Reese Witherspooni kujutan tõesti hästi selles osas ette) lükkas kiirenduse sisse ja kogu see mammade koloonia pani üsna tõepäraselt aina gaasi juurde. Kohe tekkis konflikt (küll laste vahel), mis kiskus päris tõsiseks ja samas ei saanud kohest lahendust, nii et see jäi kuklasse kummitama. Esimestelt lehekülgedelt algas ka läbi kogu raamatu jätkuv politseiküsitluste jada, mis pillas iga kord mingi pisikese purukese, millest täiesti piisas, et lõpplahenduse järele isu tekitada. Kohe oli klaar, et keegi on surnud, aga kes ja mis asjaoludel ja kes sellele kaasa aitas, jäigi kuni pea päris lõpuni saladuseks.

Jube hästi kirjutatud. Kindlasti polnud see mingi tavaline naistekas, pigem oli see tugeva taustalooga põnevik. Ka see suletud uste tagune tegevus oli realistlik - kui perekond näib liiga hea, et olla tõsi, siis võibolla see polegi tõsi.

Ühesõnaga jaa. Kerge lugemine, aga põnev otsast lõpuni, haaravalt kirjutatud, head karakterid. Väga hästi konstrueeritud. Loe või veel Moriarty lugusid - ei jõua ju alati Rothi välja vedada.