Freida McFadden "Koduabiline"

Kuna mul tuli isu üks McFadden vahepeale lugeda ja avastasin, et kujutage ette, "Koduabilist" ei ole Kobos müügil (sest mul oli just täpselt seda vaja lugeda, sest miks mitte?) ja Eesti raamatupoodides ka isegi e-raamatuna mitte, siis ohkasin ja laadisin endale puhtalt katsetuseks Storyteli äpi. See ei ühildu küll minu lugeriga, aga ma mõtlesin, et ühe raamatu lugemine ei saa ju nn läikivalt ekraanilt nii hull olla ka. Ja ma peangi tunnistama, et näiteks juba tahvli ekraani suurus on lugemise juures plussiks, sest lugeri mõõdud on väikesed ja seal ma aina keeran lehekülgi. Siiski ei taha ma Kobole lõplikult truudust murda, sest lugeri matt ekraan on ikka kordades parem ja ma olen täiesti kindel, et näiteks kuskil bussis või lennukis läheks mul tavaliselt tahvliekraanilt raamatut lugedes hoobilt süda pahaks. 

Kui tulla tagasi McFaddeni juurde, siis tema "Õpetaja" on siin juba blogitud. Kuidagi ta mulle ette jäi, kuigi ma olin juba siis märganud, et kõik loevad hoopis "Koduabilist", mis on, nagu noored ütlevad, OG (original) McFadden. Kuna "Õpetaja" mulle oma lõpuni keerutavate kurvidega vägagi meeldis, siis nüüd tundus, et aeg on küps autoriga otsast alustada. Vahemärkusena olgu öeldud, et nii populaarse raamatu nii keeruline kättesaadavus ei ole okei, ja mingid järgmised McFaddenid on isegi Storyteli äpis ainult audioraamatuna ja minul ju puudub täiesti selline asi nagu audiole keskendumisvõime, kui ma samal ajal midagi muud kõrvale ei tee. 

Mis puutub raamatu sisusse, siis kuulge, see on pshühholoogiline triller, mida ma sellest üldse rääkida saan? No see pole ilmselt eriline spoiler, et peategelane on koduabiline, kes läheb ühte rikkurite perre tööle, aga vanas heas mcfaddenlikus stiilis (mida ma tean tervelt ühe raamatu põhjal) ei ole lõppeks miski nii, nagu näib. Kruvib ja krutib niimoodi, et ma koju tulles marssisin sirgelt tahvli juurde, lükkasin  äpi lahti ja lugesin järjest täpselt nii kaua, et see 280 lehekülge tehtud sai. Mis muidugi seda kõike soosib, on lühikesed peatükid – tekib illusioon sellest, et kui ma ka nüüd selle ühe väikese peatükijupi veel alustan, mis sellest siis ikka juhtub. (Juhtub muidugi see, et võtad järgmise väikese jupi, sest mis sellest ikka juhtub.) 

Väga-väga põnev ja hästi kirjutatud lugu. Hingamist just otseselt ära ei unustanud, aga palju puudu ka ei tulnud. Nutt ja hala algab sel teemal, et see "Koduabiline" on sari. No andke kannatust, nüüd mul on ju vaja teada, kas seal on sama peategelane jne... Väga-väga kardan, et 14-päevase prooviperioodiga see Storytel meil siin ei lõpeta. 

Freida McFadden "Õpetaja"

Koolilõpukink #2/5 

Freida McFadden on, üllatus küll, praktiseeriv arst, kes on spetsialiseerunud ajukahjustustele. Ilmselt on see üks õnnelik põhjus, miks ta oma põnevikele on lisanud psühholoogilise poole. Lugedes ma seda veel ei teadnud ja tegelikult alustasingi täiesti puhtalt lehelt, sest ma pole tema raamatuid enne lugenud, kuigi olen nüüd aru saanud, et näiteks "Koduabiline" on ikka väga suur hitt. Mina lihtsalt skrollisin raamatupoe leheküljel ringi ja nii kaas kui kirjeldus tundusid kuidagi paljutõotavad. 

McFaddenil on oskus kohe algusest lugu käima tõmmata. Lühikeste peatükkide trikk toimis ka väga hästi, sest kuna lugu kirjutatakse erinevate tegelaste seisukohast, tekib kergesti see tahan-kohe-teada-mis-juhtub sündroom. Sest järgmine peatükk on ju ainult kaks lehekülge. Ja järgmine on ka ainult kolm lehekülge. Nii see 311. lehekülg märkamatult kätte jõudis. 

Ma pean tunnistama, et ma tegin raamatut lugedes midagi, mida ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem teinud: ütlesin vist kolm korda täiesti valjusti: "Ah selline tõbras sa oledki!" mingite variatsioonidega. Kusjuures kogu aeg sama tegelase kohta ja erinevatel põhjustel. Tegelikult on siin päris mitu tegelast üsna usutavalt kompleksseks kirjutatud ja mulle kui koolimaailmas töötanud inimesele tundus see kõik kahetsusväärselt usutav. Loomulikult leiab ka selles loos kinnitust põhimõte, mida tunneme tänu Hercule Poirot'le: kõigil on midagi varjata ja kõik valetavad millegi kohta. 

Lugu ise on põnev ja nagu tagakaas lubab, pakub ootamatuid süžeepöördeid lõpuni välja. Ma päris lõppu jõudes mõtlesin, et kas ta nüüd pakkus üle, aga kui see nii ka oli, las ta siis oli. Kui eesmärk oli viimase leheküljeni lugejat üllatada, siis igatahes see õnnestus. 

Lõppkokkuvõttes on see üks hädaorg, kui sa avastad järjekordse uue kirjaniku ja/või sarja, mida sa nüüd kindlasti tahad edasi lugeda. See lugemisjärjekorras olevate raamatute rivi on nagunii aukartustäratav. Aga McFadden on kindlasti kirjanik, kellel tasub pilk peal hoida.