Andres Karu "Teekond tippu 2. Nüüd on neid 82"

Näitleja. Pulmaisa. Õhtujuht. Mägironija ja matkajuht. Kõike, mida teeb, teeb maksimalistlikkuse ja professionaalsusega. Kõik läheb korda.

Minu jaoks ikka jätkuvalt lihtsalt Karu. Paralleelikas. Muusikakoolikaaslane. Üks armsamaid ja soojemaid inimesi, keda ma tean. Mees, kes Kuressaares sööma minnes satub kogemata endiste pedagoogide peale ja küsib, kas tohib nendega koos einestada, et igav ei oleks, kuid peab lahkuma enne pedagooge – ning kui viimased ka lõpuks minema hakkavad, selgub, et Karu on juba kõigi arved ära maksnud. Vaikselt. 

Inimene ei saaks olla edukas õhtujuht ja pulmaisa, kui tal jutt ei jookseks. Ka mägederaamatu vol 2 jookseb lihtsalt suurepäraselt ja väga karulikult. 

Ma ütleksin, et raamat tuli välja täiesti õigel ajal, sest see on just täpselt selline mõnus raamat, mida suvelugemiseks vaja läheb. Hästi kirjutatud, kogu aeg naljakas, aga seal on ka nii palju erinevate riikide kohalikku koloriiti, et annab kolmkümmend "Minu"-sarja raamatut kokku. Sest Karu on juba kord selline, et tema läheb pigem jala kui bussiga, pigem bussi kui taksoga ja käib pigem mööda võsa ja džunglit kui "kivihunnikuid" ehk arhitektuurimälestistest Kreeka varemeid. Kui minna, siis sügavale sisse ja nii, nagu päriselt on. Sellele kõigele lisab mõõdet seegi, et kui esimene raamat keskendus Karu esimesele eesmärgile ronida ära kõigi Euroopa riikide kõrgeimad mäed, siis nüüd on tal see ju ometi ammu tehtud ja geograafia on märgatavalt laiem. Mägikaru võib kohata Lõuna-Ameerikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Ka nendes riikides, millest nii mõnigi kaasmaalane on ehk vaevu kuulnud. 

Ausalt, mulle meeldis rohkemgi kui esimene. Ilmselt juba geograafiast tulenevalt oli vaheldusrikkust rohkem. Ja pildid on ka toredad, eriti koos allkirjadega. Eriti Uruguay oma, see must-valge. Vaadake järele.

See saab ka selgeks, et Karu on omamoodi magnet igasugustele veidrikele ja imelikele juhtumistele. Sest neid on tal kogu aeg ümberringi jalaga segada. Valisin suurte raskustega välja kolm täiesti suvalist seika.

    Siis märkasime silti, et lennujaamas on kino. Võtsime poest mõne Tšehhi õlle ja läksime seansile. Teel kinno tuli ligi tütarlaps, kes pakkus Absoluti viina müüa. Me ei tahtnud.

    Seanss oli mingis vales keeles ja tšehhikeelsete subtiitritega. Kaua ei viitsinud mõistatada, mis seal toimub, ja väljusime. Politseinikud jalutasid mööda ning nendega oli punti löönud viinamüüjast tütarlaps. Tema oli ainukene, kellel olid käerauad peal, teistel olid vööl.  (lk 38)

    Kiriku juures oli teisel õhtul ilus hetk, kui udust ratsutas välja Surm ise. Jõudsin hetkeks mõelda, et veits vara nagu, aga mis siis ikka. Õnneks selgus, et see oli täiesti tavaline elujaatav grusiin, kes tuli heina niitmast, endal pikk tume mantel seljas, kapuuts peas ja vikat õlal. Ta andis meile kohalikku suluguni juustu ning lavašši ja oli nukker, et tša-tšat kaasa ei võtnud. Aare neelatas. (lk 159)

    Üks viimaseid mälestusi reisist on viimane õhtu Havannas. Olime just õlled näppu võtnud ja sammusime Alexi maja poole, kui vastu tulid mõned noored poisid ja tüdrukud. Üks neidudest eraldus teistest, tuli minu juurde, seisis tihedalt mu vastu ning võttis ühe käega vasakust käest ja teise käega õllepudelist kinni. Võttis lonksu, ilma et silmside oleks kordagi katkenud. Siis suudles mind põgusalt huultele ja lahkus. Pudeliga.

    Selles oli stiili. (lk 187)

Nii väga tahaks loota, et nüüd hakkavad asjad jõudma sinnamaale, et inimesed saavad jälle käia ja lennata ja kõik karud, kes vähegi seda soovivad, mägedes ronida. 

Sest mina ootan küll igatahes juba järgmist raamatut. 

Andres Karu "Teekond tippu. Minu esimesed 51"

Murran oma pigem pika kirjutamispausi lennuvend Karu mägederaamatuga. Andrese puhul on tegemist kindlasti kohe mingi mägikaruliigiga, sest kui teda pikka aega lameda maa peal pidada, tekib temas motoorne rahutus ja motoorika on tal kindlasti vertikaalne. Siis tuleb ta vahepeal korraks kuhugi lodima lasta, et ärevus taas hajuks ja ta suudaks jälle olla rahulik karuisa. Praegugi kondavad nad Alen Vezikoga kusagil Poolas Rysy otsas.

Teen kohe reklaami ka - Karu on pulmaisa ja õhtujuht. Kui tahate, et kõik sujuks läbimõeldult ja eelkõige lõbusalt, siis on Karu teie valik. Esiteks on teile garanteeritud suurepärane üritus ja teiseks saab Karu mägedesse.

Muide, Karu on ka rekordiomanik. Esimese eestlasena saavutas ta selle, et ronis kõigi Euroopa riikide kõrgeimate tippude otsa. Nüüd tiksub vaikselt ülejäänud maailma teha.

Aga räägime raamatust ka. Ma olin enne Karu blogi aeg-ajalt lugenud ja seetõttu ei kahelnud ma hetkegi tema raamatu loetavuses. Ei pidanud pettuma. Mõtlesin pidevalt sellele, kuidas ikka räägitakse, et raamatute lugemine lubab sul elada erinevaid elusid ja kogeda asju, mida sa tegelikult oma elus eales ei kogeks. Ja vot just selline see raamat oli - sukeldusin Karu maailma ja lugesin raugematu põnevusega. Mäed on ju ometi ilusad, müstilised ja paraku enamusele meile siiski kauged.

Karu tutvustab meile mägesid mitmest kandist. Tutvustab ohte (kivirahe alla jäämine ja tegelikult puhta õnneasjana sellest eluga ja isegi ilma luumurdudeta välja tulemine Venemaal), aga ka põhjusi, miks ta hoolimata ohtudest ikka ja jälle ronib (soovitan Guatemala tippu näitena lugeda). Ja mägedele lisaks kogeb ta ju lõputul hulgal erinevaid kultuure, kohtub erinevate inimestega (lugege näiteks Moldovat), suhtleb ametnikega (millest ta võib välja tulla puhtalt, aga sageli siiski ka mingisuguste rahaliste kadudega). Seda kõike teeb Karu raugematult voogava elegantsi ja saarlasliku muhedusega. Sest selline see meie Karu juba on - eelkõige muhe. Kuid hoolimata selles mänglevast kergusest ja valdavast lõbususest on ridade vahelt siiski selgelt näha, et tegemist on tegelikult väga professionaalse ronijaga, kes tänaseks on ka aastaid juba grupijuhina tegutsenud.


"Ja siis tuli motikamees meie manu ja teatas, et tema käte tulebki maksta mäemaks 50 dollarit näost. Me küsisime, et mille eest? Moslem vastas, et nad hoiavad mäge puhtana ja vaatavad üldse, et kõik korras oleks. Meie vastasime, et tegelikult oli alt tulles teeäär igasugust sodi täis ning meie arust ei tee nad selle raha eest eriti midagi. Moslem arvas, et muud varianti ei ole, kui maksta. Meie ütlesime, et meile see mõte ei meeldi, sest ei vaja neilt mingeid teenuseid ega midagi. Moslem sai juba veidi pahaseks ning ütles, et muidugi võib ta ka politsei kutsuda ning siis ei saagi mäele. Meie ütlesime, et tahaksime väga maksta. Moslem oli nõus nii 50 dollariga kui ka 500 000 riaaliga. Maksime."  (Iraan, lk 265)

"Tagastasime laenutajatele oma kassid ja meie Airiga ka saapad ning saime tagasi all oodanud varustuse. Siis kohtusime Brahimiga ja ta pakkus, et võtab meid 40 dirhami eest per nägu oma katuse alla. Liikusime tema veidi eemal asuva maja suunas ja kõik läks ilusti hetkeni, kui meile jooksis järele noormees pizzeriast, võttis Brahimil käest kinni ja rääkis midagi suurte kurbade silmadega. Tõlgituna selgus, et naised olid nende juures duši all käinud, kuid kaks neist ei olnud selle teenuse eest tasunud. Naised väitsid aga, et neist keegi ei olnud selle eest tasunud ja nii oli noormees sunnitud vastu võtma kaks korda rohkem raha, kui tal plaanis oli." (Maroko, lk 348-349)

"Ööbimiseks sobiva väikese luitelohu leidsime neli tundi peale linnast lahkumist. Tegime süüa ja käisime ujumas ning siis vaatasime kaameleid. Sest Tavalised Maroko Rannikukaamelid on sellised, et veidi enne päikeseloojangut kogunevad nad ookeani kaldale mõne düünikese tippu ning lasevad kõhud vastu liiva. Siis pööravad ainitised pilgud päikesele ja saadavad selle pilguga ookeani sisse. Ning lahkuvad kümme minutit hiljem sisemaa suunas. Sellised romantikud." (Maroko, lk 359)

Kuvar otsustas ka täna Karu poolt ja temaatiline olla, nagu näete.