John Green "Turtles all the way down"

Jälle noortekas. Just hiljuti tuli välja ka eesti keeles, tõlkijaks Pilleke Laarmann, aga mina lugesin originaalis.

Kui tähesüü-raamat oli Alaska-raamatust võrdlemisi korralikult üle, siis kilpkonnad olid enamvähem Alaskaga samal pulgal. Green on endale võtnud eesmärgiks kirjutada teismelistele teismelistest, kes on miskitpidi "ebatavalised" ja kellel on probleeme kas tervisega või ümbritseva tajumisega. Kilpkonnaraamatu peategelasel Azal on kinnismõtted, mis on seotud mikrobioloogilise saastega - sest teda võib seestpoolt saastada ja hävitavad bakterid organismi levitada ükskõik mis. Või kes.

Mitu korda päevas plaastri vahetamine ja sõrmehaava puhastamine oleks veel üle elatav. Aga mida teha siis, kui sa armud ja suudeldes meenub sulle äkki, mitu miljardit mikroobi sind järsku suus vallutab?

Kogu Aza mõttemaailm on tohutult paranoiline. Valus lugedagi. Raske on mõista, kuidas saab üks täie mõistuse juures olev inimene, teismeline või mitte, üldse nii irratsionaalselt mõelda. Aga siis adud, et selliseid inimesi on päriselt ja kogu see paranoiline irratsionaalsus ongi nende jaoks päris reaalsus, nende igapäevaelu. Mina panen raamatukaane kinni, pühin tolmu õlalt ja elan edasi. Kuhu nendel minna on?

Azal on probleeme ka enesemääramisega. Ta juurdleb palju selle üle, mis on see "mina", kes ta olema peaks. Kui ära võtta kontekst ja olud, kes on siis see mina, kes järele jääb? Kas seda üldse on? Või oleme me ainult olude summa? (lk 165)

Anybody can look at you. It's quite rare to find someone who sees the same world you see. (lk 9)

Well, everyone is crazy these days, Dr. Singh. Adolescent sanity is so twentieth century. (lk 87)


Annaks taevas igale Azale oma Daisy, kes ei pruugi küll päris täpselt mõista, aga ometi saab aru nii palju kui vaja ja jääb sinu parimaks sõbraks läbi paksu, vedela ja autoavarii.

Aza sisemaailmale lisaks on raamatus ka oma peaaegu kriminaalne lõim. Aza kunagise tuttava noormehe Davise pururikas isa kaob majanduspettuse ilmsiks tulles. Kui peaks selguma, et isa on surnud, siis läheb kogu varandus mitte kahele orvuks jäänud teismelisele pojale, vaid tuataarale. Mhmh. Täpselt. Nii et kas isa on kadunud või surnud? Kuhu jääb varandus?

Ma tahaksin päriselt teada, mida mõtleb sellest raamatust üks päris elus teismeline. Kas ta loeb selle raamatu lõpuni, hoolimata sellest, et Aza mõttemaailm võib lugeja täiesti hulluks ajada? Ja kas see õpetab teda olema tolerantsem kinnismõtetega inimeste suhtes või üldse ükskõik kelle suhtes, kelle mõtteid või tegusid sa tegelikult mõista ei suuda? Kui see nii on, siis on raamat oma eesmärgi täitnud.

John Green "Looking for Alaska"

Jätkub minu sari "Gümnasist lugema!" Ehk siis lugesin läbi järjekordse koju soetatud noorteromaani. Eestikeelse väljaande pealkiri on "Alaskat otsides", tõlkija Bibi Raid.

John Greeni iseenesest ei ole vaja pikalt tutvustada, ehk piisab sellest, kui öelda vaid, et "Süü on tähtedel" on ka tema kirjutatud. Seda vist teavad peaaegu kõik, kas siis raamatu või filmina. Alaska-lugu on Greeni esikromaan.

Kui nüüd hästi lühidalt üritada midagi sisu kohta öelda, siis noor Miles läheb õppima internaatkooli ning tekitab seal endale mõned lähedased sõbrad. Üks neist on Alaska-nimeline tüdruk. See, kuidas ta endale nime sai, on omaette tore lugu, mis on raamatus ka kenasti kirjas. Koos õpitakse, aga tehakse ka muud, mida teismelised ikka vahel teevad, eriti kui nad on ema-isa valvsa silma alt ära saadetud - tarbitakse joovastavat kontrabandi, suitsetatakse, aga tehakse ka koolikaaslastele (sest kindlasti on ka ju "vaenlased", kuidas siis muidu) igasugu trikke.

Alaska, nagu ka sisukirjeldus raamatukaanel ütleb, on oma isiksuseski sündmus omaette. Miles, kes on toakaaslaselt hüüdnimega Colonel omakorda hüüdnimeks saanud Pudge (eesti keeles Töntsu), ütleb raamatus tema kohta nii:

So I walked back to my room and collapsed on the bottom bunk, thinking that if people were rain, I was a drizzle and she was a hurricane. (lk 109)

Miles on terve elu kogunud inimeste viimaseid sõnu. Üks tema lemmikuid on Rabelais' sõnum, mis ingliskeelses versioonis kõlab "I go to see a Great Perhaps", originaalis "Je m'en vais chercher le grand peut-être". Alaska lemmik aga on Simón Bolívari "How will I ever get out of this labyrinth!" mis oma olemuselt vaatavad elule ja surmale hoopis erinevalt - nagu ka Miles ja Alaska. Raamatus toimuvad sündmused panevad Milesi nägema nii elu kui ka eelpool mainitud tsitaate hoopis uue nurga alt, sest need saavad tema jaoks oma isikliku tähenduse. Ta ütleb:

I believe now that we are greater than the sum of our parts. (- - - )  Those awful things are survivable, because we are as indestructible as we believe ourselves to be. (- - -) We need never be hopeless, because we are never irreparably broken. (lk 261-262)

Green muidugi kirjutada oskab. Isegi täiskasvanuna, isegi pisut ette aimavana, mis toimuma hakkab, oli see lugemiskogemusena nauditav. Teismelistele kindlasti soovituslik kirjandus juba pedagoogilisest seisukohastki - raamatunoored saavad oma vanematega kenasti läbi, suhtlevad nendega rahulikult, õpivad hästi ja õpivad ka sellest, kui elu neil jalad alt ära lööb, nagu juba ülalpool toodud tsitaadist välja tuleb. Ja kui mõni noor kasvõi raamatu abiga suudab endale selgeks teha, et kui sa lähed ka mingitel hetkedel täiesti katki, siis ei ole see lõplik häving. Kõik on parandatav, elu on ees. The Great Perhaps.

John Green "The Fault in Our Stars"

Okei, ma pean nüüd vahepeal tõesti midagi lõbusamat vahele lugema. Kaks raamatut vähihaigeid lapsi järjest hakkab peaaegu juba mõjuma, kui oled ise kolme lapse ema.

Aga. Siiski.

"Süü on tähtedel" on suurepärane lugu. Täiesti kummaline, kuidas mõnes raamatus on ridade ja lõikude vahel kuidagi palju tühja õhku, aga teised on jälle niimoodi kirjutatud, et iga sõna loeb. Ka selles raamatus ei olnud mitte midagi ülearust ega mitte midagi puudu.

Omaette teema on see, kuidas kirjutada sellise sisuga raamat, tegelikult täielik tragöödia, aga teha seda sellise huumoriga, mis aitab natukegi lugemist kergendada, aga ei lähe kunagi kohatuks.

Veel üks meeldiv joon selles loos oli see, et kui väga sageli kujutatakse teismeliste vanemaid (ja eriti haigete või muidu komplitseeritud teismeliste puhul) mõistmatutena, isegi kui nad teevad õiget asja, siis selles raamatus mulle ka vanemad tõesti meeldisid. Nad tegid ja ütlesid kõike õigesti ja nende tütar sai sellest aru ja ei ajanud vähemalt vanematega mingit emo-joont, nagu sageli juhtub.

Taas selline lugu, et tasub taskurätikud käepärast hoida. Saab Goodreadsis ka viis tärni.