Margaret Atwood "Kassisilm"

Väikesed tüdrukud on kenad ja väikesed ainult täiskasvanutele. Üksteisele ei ole nad kenad. Nad on elusuurused.

***

Keegi ei ole kunagi ainult üksainuke.

Koolilõpukink #3/2025 

Ei mäletagi, kui palju kordi on koolis õpetajatega ja ka muudes seltskondades tulnud juttu sellest, et poiste kiusamine võib küll olla väga jõhker, aga tüdrukute oma on salakavalam ja valusam, kui nad selle kord juba pähe võtavad. "Kassisilm" võiks selles mõttes olla kohustuslik kirjandus kõigile õpetajatele, kes töötavad noorema ja keskmise kooliastmega. 

Elaine on üsna ebatüüpilise lapsepõlvega tüdruk. Tema kõige esimesed eluaastad mööduvad pere ja entomoloogist isaga autos elades ja mööda metsi putukaid taga ajades. Kui aga juba Torontosse kolitakse, lähevad lapsed päris kooli ja neile tekivad sõbrad. Elaine'i sõpruskond koosneb alguses kahest tüdrukust, aga pärast esimest kooliaastat ja järjekordset putukasuve kolib naabrusesse uus tüdruk Cordelia. Ja juba varsti muutub kõik ja ühtäkki algab Elaine'i "parandamine". Ei kõlba tema rüht, ei kõnnak, ei naeratus. See on igapäevane töötlemine, mille vastu Elaine on jõuetu. 

Mina pean omaette aknalaual istuma, sest nad ei räägi minuga. Ma olen midagi valesti teinud, aga ma ei tea, mida, sest nad ei ütle mulle. (---) Ma lihtsalt ei anna mõõtu välja, kuigi nemad aina annavad mulle igati võimaluse. Ma pean paremaks saama. Aga milles paremaks?

On lihtne võidelda ja hakata vastu, kui sulle on selge, mille vastu sa võitled. Aga kui sa oled lihtsalt üks väike tüdruk, kellel ei ole elus ühtki varasemat sõprussuhet olnud, siis sa ei pruugi isegi teada, et see oleks koht, kus võidelda ja vastu hakata. 

Cordelia ei tee niisuguseid asju ega oma minu üle niisugust võimu sellepärast, et ta oleks minu vaenlane. --- Cordelia on mu sõber. Ma meeldin talle, ta tahab mind aidata, nad kõik tahavad. 

Noorem kooliiga. Kujunemise aastad, kogenematuse aastad. Rõõmsa uudishimu aastad – kui sul veab ja sinu elus ei ole Cordeliaid. Aga kui on, siis on need ikkagi kujunemise aastad. Siit võib alata eluaegne stressi välja elamine endale ise valu tekitades, võimetus luua sügavaid ja toetavaid sõprussuhteid teiste naistega, kibestumus ja õelus eriti inimeste vastu, kes sind kunagi on alt vedanud. Ja õnnelik on see inimene, kellest saab kunstnik ja kes saab kogu oma lapsepõlve maalidesse kristalliseerida nagu Elaine. Sest selge on see, et isegi kui elu pöörab uue lehe ja tuuled hakkavad puhuma vastassuunas, istub see lapsepõlv sinus ikka edasi. 

Atwood on taas suutnud kirjutada raamatu, milles on valu, mõistmist, võimalusi ja paranemist. Ta ei jäta lugejat teadmatusse ka selles suhtes, mis on Cordelia käitumise tagamaad, aga samas on siiski täiesti selge, et ega põhjuste mõistmine Elaine'i eriti ei aita, sest mis tehtud, see tehtud. On asju, millele võib olla küll selgitus, aga mitte vabandust. Romantilisemates raamatutes oleks Elaine'i hilisem "tagasi tegemine" kindlasti talle suurt rahuldust pakkunud, aga Atwood on realist ja mitte mingisugust rõõmu või pööret Elaine'i ellu sellega ka ei tule. See ei anna talle üldse mitte midagi. Mineviku kokku pakkimiseni on veel aastaid. Aastakümneid. 

Pean taas mainima ka seda, et kui tõlkija (Tiia Rinne) suudab panna mind Sõnaveebi lehte külastama, siis on raamat läinud ka hariduslikus mõttes asja ette. Võin nüüd ka kõigile teile rääkida, et hepikus on edevus, hellitatus, pirtsakus; soosid on pluusi või jaki vöökohast allapoole jäävad hõlmad ja kunnatu tähendab teistega sobimatut, halba või pahelist. Palun väga. 

Helge suvelugemine "Kassisilm" muidugi ei ole, sellest saite ilmselt juba aru. Küll on see aga Atwoodi peaaegu halastamatult detailne realism oma tuntud headuses.  

Lisan pildi, mis sündis juhuste kokkulangevuse tahtel – täiesti kogemata juhtus nii, et küünetehnik tegi mulle viimased küüned tehnikas, mille nimi on kassisilm. Pildil niisiis kassisilmade kokkutulek. :) 

Jonathan N. Stea "Ettevaatust, ajuvamm!"

See on nüüd nii värske raamat, et see ilmub alles paari kuu pärast. Aga kuna Triin Olvet kirjastus Argo esindajana ja samas ka raamatu tõlkijana mulle nii lahkesti eelkoopiat jagas, siis võtsin ma selle suurima rõõmuga vastu, sest Argo tavasurelike keelde pandud teadus on alati olnud huvitav ja silmiavav. Aitäh, Triin ja Argo! 

Ma ei oska öelda, kas mõni teema võiks olla praegusel hetkel veel olulisem kui see. Küsimus pole lihtsalt ajuvammis, mille ingliskeelne originaal brainrot Oxfordi aasta sõnaks valiti ja mis tähendab lihtsalt pehmet aju seoses liigse tiktokkimise, snäptšättimise või instagrammimisega. See on iga inimese isiklik valik, kui mädaks ta oma aju laseb. Raamatu teema on teadus vs pseudoteadus, ja see on juba laiem teema, sest me räägime mitte isiklikust vastutusest, vaid sõnaselgest pettusest, mille tõttu inimesed võivad kaotada nii tervise, meelerahu kui olulisi summasid raha. Kui asi puudutab füüsilisi hädasid, siis on inimesed vähem kergeusklikud, sest ravi tulemust kas on näha või ei ole. Vaimse tervise puhul aga pole asjad nii ilmsed ja just vaimse tervise toetamise pärast autor väga mures ongi. Just selliste käega mitte nii hästi katsutavate murede puhul on tavainimesel väga raske teha vahet, mis on päris ravi ja mis on lihtsalt soolapuhumine. 

"Sellele vaatamata on vaimsest tervisest tehtud äri. Teile öeldakse, et teil on vaimse tervisega kehvasti ja et seda saab raha eest osta. On vaid vaja tellida kõige värskem raamat kõige uuema kolmekümnepäevase dieedikavaga; süüa viitteist toidulisandit, millest "nemad" ei taha teile rääkida; puhastada oma keha toksiinidest "kümne lihtsa sammu" abil; viiepäevase heaoluretriidi käigus spirituaalselt ärgata või teha läbi revolutsiooniline uus teraapia, millest enamik arst pole kuulnudki. /---/ See on seksikas. See on ahvatlev. Ja see on pettus." 

Just see on raamatu põhiline sõnum: pseudoteadus on sihikule võtnud haavatavad inimesed, kes oma hädas on nõus proovima kõike, aga kes samas ei oska ka vahet teha, mis on meditsiin ja mis on haltuura. Petist ei huvita mitte kellegi heaolu, ainult raha, ja selle nimel ei ole nendele üldse probleemiks levitada midagi, mida raamatus kutsutakse elegantse ingliskeelse väljendiga pseudoprofound bullshit ehk pseudosügav pläma, mis on eesti keeles sama elegantne. (Kõrvalpõikena olgu öeldud, et siin raamatus on teisigi vahvaid termineid, nagu nt "puderkapsaatika", mis, tuleb välja, ei olnudki tõlkija tore toode, vaid guugeldades tundub isegi päris tihekasutuses olevat.) Tehakse vahet väärinfol, mis on lihtsalt valed (võib-olla teadmatusest) ja mis on desinformatsioon, mis on tahtlikult eksitav propaganda. Sinna alla käib ka see, nagu me suudaks oma mõtte jõul ja mingite vannide või teradega ravida tegelikku vaimset häiret, mis nõuab otsest sekkumist.

Depressioon ei ole sama mis paha tuju. 
OKH ei ole sama mis organiseeritus. 
ATH ei ole sama mis hüperaktiivsus. 
Ärevushäire ei ole sama mis eksamieelne stress.
PTSH ei ole sama mis ärritunud olek. 
Skisofreenia ei ole lõhestunud isiksus. 
Paanikahäire ei ole sama mis hirmu tundmine.
Bipolaarne häire ei ole sama asi mis tujukus.

Lõppkokkuvõttes ongi see raamat minu jaoks eelkõige käsiraamat neile, kes tahavad tõenduspõhisel psühholoogial/psühhiaatrial ja "udukudumise magistrite" (taas hea sõna!) mahhinatsioonidel vahet teha. Pärast põhjaliku ülevaate andmist mõlemast lõpetab Stea oma raamatu pika peatükiga nippidest, kuidas seda vahet teha. Näiteks võib pseudoteadust tunda sellest, et see pisendab negatiivseid leide (see ei töötanud, sest te ise ei mõelnud õigesti), eksperthinnangutest hoidumine (lääne meditsiin on meie ajusid pesnud mõtlema, et ainult "teaduslikud" tõendid on ainsad mõeldavad), pööratud tõendamiskoormis (meie ei pea tõestama, et meie ravi on õige, teie peate meile tõestama, et ta seda pole) või kooskõla puudumine teaduskirjandusega (sest teadusel "ei ole kõiki vastuseid" - ei ole jah, aga see ei tee olemasolevaid olematuks) jne, jätan teile endale ka midagi avastada. :) Aga on täiesti võimalik mõista, mis on pseudoteadus, ja seda oleks ju väga vaja teada, vähemasti enne sadade eurode matmist ussiõli või muude uhuu-toodete alla. 

Pildi pätsasin Triin Olveti Facebooki-postitusest

Emily St. John Mandel "Klaasist hotell"

Varraku aprilliraamat. Ja läks jälle valik õnneks. 

Vancouveri saare tipus asub hotell, kus töötaval baaridaamil (üllatava nimega Vincent) saab virelemisest ja droogilembesest vennast kõrini ja jääb teadlikult silma hotelli omanikule. Mõistuseabielu, kus mehest tunduvalt noorem naine peab kõigi hüvede nautimiseks lihtsalt vajadusel erinevates olukordades kättesaadav olema, rahuldab teda päris hästi. Aga ühel ilusal päeval kukub nende oma ilus privaatne klaasloss kokku, kui FBI avastab, et mehe firma põhitegevuseks on Ponzi skeem. 

Kuigi raamat algab Vincenti venna kahtlaste afääridega, liigub tegevus päris kiiresti Vincenti peale üle ja sinna see ka jääb, jättes vennale marginaalse kõrvaltegelase rolli. Samas võib ju lugu temale keskenduda, aga ikka jääb tunne, nagu oleks Vincent ise oma elus kõrvaltegelane. Kogu oma kulla ja karra juures ta justkui vaatab eemalt, kuidas inimesed tegutsevad ja päevad mööduvad. Mina lugejana ei jäänud küll hetkekski uskuma, et see oli tema unelmate elu. Ilmselt näitab seda ka see, kui külma kõhuga Vincent oma elust pärast Ponzi-krahhi minema jalutas ja lihtsalt maailma jaoks haihtus. 

Veidral kombel leiab raamatu autor Vincenti küll kaubalaevalt üles ja tema uue kavaleri ka, aga isegi kui ta tegelikkuses on selle raamatu peategelane, siis ta peaaegu ei tundu sellesse rolli väga hästi klappivat. Ta justkui ise kuidagi ei taha. Enamasti on raamatute peategelased just nimelt sellised rinnaga endale teed murdvad sangarid, kes hoolimata erinevatest eluraskustest siiski oma unistused täidavad ja eesmärgid saavutavad. Et meil oleks tahtmist järgi teha ja inspireeruda. Vincenti ellu aga küll ei tahaks ega isegi ka ei viitsiks lülituda, sest seal on kire asemel ainult resignatsioon. 

Mina nägin jälle raamatus midagi hoopis muud kui tagakaane tekst, mis lubas, et "Klaasist hotell" on raamat ahnusest, süütundest, armastusest ja tabamatust elu mõttest. Ehk omal moel seda kõike seal ka tõepoolest oli, aga minu jaoks oli siiski kõige teravamalt traagiline just see elu mööda voolata laskmine. 

Lugemiskogemusena on "Klaasist hotell" selline rahulik, minimaalse tegevusega, mõtisklev ja vaatlev. Kindlasti ei saa selle kohta kasutada sõna "haarav", aga ometi – kasutades oma kadunud isa väljendit – hoidis juures. Sõnaseadelt kindlasti nauditav, misjuures on õiglane kiita ka tõlkijat Joanna Liivakut. Soovitada julgen ma seda ilma igasuguse kahtluseta, kui on tahtmine mõtiskleda ja mitte adrenaliinilaksu otsida. 

Louise Penny "Kõige julmem kuu"

Varraku jaanuariraamat. Taas oli tunne, et vahepeale on nüüd jälle midagi kergemat vaja, kui mõrvalugu muidugi on üldse eetiline "kergemaks" kutsuda... 

Alustuseks viis raamatu pealkiri mind tagasi umbes kolmandale kursusele, kus me Inglise kirjanduse loengutes ka T. S. Eliotiga tutvust tegime. Eks seda rida on ennegi ekspluateeritud (nagu ükskõik millist teist tüviteksti), näiteks filmis "Dead Poets Society" läheb õpetaja aasta esimesse tundi sõnadega "September is the cruellest month". Pean tunnistama, et raamatutuvustuses kaanepilti nähes sattusin nostalgilisele meenutusterajale. Ühtlasi tervitan oma kursusekaaslasi.

Seekord oli siiski tegemist tõepoolest kevadega, mil imeilusas ja ainult häid inimesi täis Kolme Männi külla saabub järsku Wicca, õud ja surm. Soojadesse ja sõbralikesse suhetesse hakkavad ilmuma mõrad, sest järsku ei saaks nagu kedagi enam usaldada. 

Kõige hullem on aga see, et ka inspektor Gamache, politsei edukuse võrdkuju, ei saa oma kolleege enam usaldada. Oma printsipiaalsuses on ta kõrgel kohal olnud politseiametniku trellide taha saatnud ja mitte kõigile see ei meeldi. Võin vaid eeldada, et kuna see on inspektor Gamache'i sarja kolmas raamat, toimus see trellide taha saatmine mingis eelnevas osas. 

Natuke ma seda pelgasin, et esimesed osad ju lugemata, täiesti võõras inspektor ja äkki hakkab taustaloo alguse puudumine häirima. Õnneks tulid kõik eelnevalt lahti jäänud otsad juba raamatu alguses ilusti lugeja jaoks nii möödaminnes, aga samas väga selgelt päevavalgele. Tõele au andes meeldib mulle pigem selline politseijõud, kes töötab ühtse frondina. Nende omavahelised arveteklaarimised pigem võtavad pool tähelepanu tegeliku krimiloo pealt endale ja mina eelistaksin keskenduda pealiinile. Samas olen ma kindel, et suurem osa lugejatest ilmselt pigem leiab, et kuna see on sari ja taustalugu toetab raamatu peamist lugu, on see hea idee. 

Louise Penny suudab luua selgeid ja usutavaid karaktereid, milles on ka piisavalt isikupära, et lugu liiguks ja inimeste vahele tekiks särtsu. Muidugi tuleb lõppkokkuvõttes välja (nagu vist enamasti alati), et inimeste üle ei tasu ikka otsustada selle järgi, mis pealt paistab. 

Ma ilmselt ei sure kurbusesse, kui ma selle seeria raamatuid enam kunagi lugema ei satu, aga kui peaks sattuma, siis loen hea meelega. 

Margaret Atwood "Dancing Girls"

Ütleme nii, et mul on Atwoodiga omad suhted. On vähe kirjanikke, kelle puhul ma olen nõus "isegi novelle lugema", aga Atwoodile ma selle erandi siiski alati teen. Kuna novellid on nii lühikesed, siis tunduvad nad mulle sageli kas kiirustatud või pealiskaudsed või lihtsalt "jupid kuskilt keskelt", sest eellugu ja järellugu lahti kirjutada ei jõua. Ma olen ikka pigem romaani-inimene. 

Aga nagu öeldud, mulle väga sobib, kuidas Atwood kirjutab, ja kuigi ma isegi tema puhul eelistan kindlapeale romaane, siis ta novellid häirivad mind üldjuhul vähem kui mõne teise kirjaniku omad. 

"Dancing Girls" on kogumik, mille novellide peategelased on naised. Neid on väga erinevatelt elualadelt, aga kõigi nende ühine joon võiks olla rahulolematus eluga, vastamata armastus, soovimatus olla lihtsalt naised meeste maailmas. Kõik need jutud on kirjutatud 1970ndatel aastatel, kui maailm oli veel suhteliselt šovinistlikult üheülbaline, kuigi peatõstjaid ju oli. Kuid jah, novellikangelannad on rahutud ja rahulolematud hinged. Ei saaks öelda, et nad kõik ka just eriti mässumeelselt endale mingit muud elu ja maailma luua üritaksid, aga ega neile seda ei saa vist ka lõpuni süüks panna, kuna 70ndatel ei olnud kerge näha, kuidas ja kuhupoole õieti murda. Ja õigupoolest ega me tegelikult ei tea ju ühegi loo puhul, mis sai pärast seda, kui Atwoodi jutulõng katkes. Alati võib ette kujutada, et kõik lõppes hästi, kuigi nende novellide üldine tonaalsus pigem soosiks kui mitte just vastupidist (sest ega meie elud ei lõpe ju alati mingi tohutu edu või kohutava krahhiga), siis pigem seda, et kõik jääb just nii, nagu see on. Nagu ütles üks "Tujurikkuja" laul eestlaste kohta: kõik me kannatame ära... 

Kui ma nüüd peaksin kuidagimoodi kirjeldama Atwoodi kirjutamisstiili, siis vähemalt selle kogu põhjal võiks öelda "jahedalt intelligentne". Sageli õhkub ridade vahelt kirjaniku poolehoidu või antagonismi, aga Atwood nagu lihtsalt vaatleb ja annab must-valgelt edasi.Ta saab oma kangelannadest aru küll, aga mingit erilist poolehoidu ta nende vastu ka üles ei näita. Midagi erilist nagu ei juhtu (kuigi mingi väike intriig alati muidugi õhus on), inimesed on väga lihtsad ja lihtsate elukäikudega, aga võib-olla just see annab võimaluse paljudele lugejatele nende tegelastega samastuda ja mõelda end nende asemele. 

Margaret Atwood "The Testaments"

Vot seda raamatut olin ma oodanud juba pea aasta. Siis ta tuli ja ma alustasin seda suure hurraaga ja siis jäi ta pooleli, sama õnnetult ootama nagu Õnnepalu. Aga nüüd, kui aega sain, lugesin ta suure lurpsatusena läbi.

Siin kirjutasin esimesest osast pealkirjaga "Teenijanna lugu" ehk "The Handmaid's Tale":
https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2017/10/margaret-atwood-handmaids-tale.html

Kes "Teenijanna lugu" lugenud või seriaali vaadanud on, see teab, et raamatu tegevus toimub nn Gileadi Vabariigis, kus valitseb ultrareligioosne riigikord, aga nagu igas totalitaarses riigis, on ka seal kulisside taga ladvikul hoopis teistsugune elu kui see, mida lihtrahvas näeb. Ja nagu iga totalitaarne riik, mõraneb ka see. Ikka tipust.

Raamatus jutustavad lugu paralleelselt kolm asjaosalist. Läheb aega, enne kui lugeja aru saab, kes täpsemalt need jutustajad on, aga nagu Atwoodi puhul ikka, on see taotluslik. Ta poetab teri justkui Hansuke metsas ja veab lugejat mööda seda rada omatahtsi edasi. Ikka sügavamale metsa, kuni lõpplahenduseni välja. Mina muidugi tatsan kuulekalt igale poole, kuhu Atwood mind vedada tahab.

Tegevuse poolest ei saaks öelda, et see mingi hull kanonaad oleks, aga Atwood kirjutab ridade vahele umbes sama palju kui trükimustaga välja. Ridade sees on tegevus, ridade vahel pinge. Kogu see asi on taas kord nii vastikult realistlik, et ma ütlen taas - poliitikud peaksid seda lugema kohustuslikus korras, et näha, KUHU võivad asjad välja viia. Utoopilist pole seal ju mitte midagi, kahjuks. Ja tegelikult on ju praegugi maailmas riike, kus asjad ühel või teisel moel küll võivad temaatika poolest varieeruda, aga totalitarism jääb totalitarismiks.

Atwood kirjutas "Testamendid" vastusena lugejate küsimustele, mis neil "Teenijanna lugu" lugedes tekkinud olid. Paljuski said ka minu küsimused vastused, kuigi kerge romantilise pintslitõmbena jäävad mõned asjad ka naaaatukene lahti ja lugeja fantaasia hooleks. Aga seda, kuidas Gileadi Vabariigi lõpp algas, saame teada küll.

Mis seal ikka. Tuli jälle 5/5 ära Goodreadsis.

Ja te lihtsalt vaadake seda kaanekujundust!

Margaret Atwood "Stone Mattress"

Avaldan alustuseks tänu Karinale, kes mulle nii hea kingituse tegi. Väikese suunamisega. :D

Ausõna, Margaret Atwood võib küll vist ükskõik misasja võtta ja sellest loo välja kedrata. Ja veel millise.

"Stone mattress" hõlmab üheksat lühijuttu, esimesed neist on omavahel seotud (igaüks jätkab sealt, kus eelmine lugu pooleli jäi, erineva silmapaari läbi, kuid kõik peategelased on omavahel mingis seoses) ja teised täiesti iseseisvad üksused. Kui esimesed lood viivad lugeja kirjanike maailma kulisside taha, siis on seal ka hoopis selliseid lugusid, millel selle valdkonnaga üldse pistmist pole. Nimilugu näiteks paneb inimesed klassikalisse suletud süsteemi (ekskursioonilaeval) ning kui kokku saavad inimesed, kes on kunagi ammu teismelistena kohtunud ja nende vahel on ka midagi juhtunud, siis nüüd on just paras aeg kätte maksta.

On ka lugu, mis algab abielu lagunemisega ning olude sunnil läheb hüljatud abikaasa samal päeval tööle ning antiigikaupmehena ostab ära suvalise konteinerhoidla, kust leiab kellegi sissepakitud pulma, mis ilmselgelt pidamata jäi, koos peigmehe surnukehaga. Kohale ilmub ka endine pruut, kes on loomulikult kõigega seotud, ning lugu jääb pooleli sellest kohast, kus lugeja peab ise välja mõtlema, kas antiigikaupmees koksatakse maha või mis sellest üldse saab.

Nii mitugi korda tabasin end mõttelt, et Atwood võtab ikka täiesti jabura teema, näiteks sellise loo, mis võiks vabalt olla mingi odava õudusfilmi stsenaarium - no selline, mis on nii jabur, et õudne üldse ei ole. Aga tema kirjutab selle välja niimoodi, et sa vajud sinna ridade vahele ja aiva närid küüsi ja lappad palavikuliselt lehti edasi, et näha, mida Atwood oma tegelastega lõpuks teeb. Ja ma vist eelmise Atwoodi-raamatu juures mainisin ka seda tema kirjutamise meistriklassi reklaami, kus ta ütleb, et kõige olulisem asi kirjutamise juures on see, et "hold my attention". Ta ise järgib seda iseenda nõuannet tõepoolest.

Teine asi, mis mulle sealt meisterklassist meelde jäi, oli see, mis ta ütles "Teenijanna loo" kohta - "I didn't make it up". Ja selgitas, et seal pole ühtki asja, mis mingil hetkel ajaloos kusagil poleks toimunud. Ilmselt see reaalsuslaks on ka asi, mis köidab rohkem kui mingi täiesti väljamõeldud jutulõng. Näiteks võiks tuua loo, mille tegevus toimub vanadekodus. Loo alguses räägib Atwood, kuidas peategelasest memm näeb pisikesi väga ülesvuntsitult riides mehikesi ja tillukesi naisi, kes ta laua peal ümber suhkrutoosi tantsivad ja muid trikke teevad. Jõudsin juba mõelda, et no see on nüüd küll puha fantaasia, kui juba tuligi välja, et peategelasel on Charles Bonneti sündroom, mille üks ilming ongi just sellised hallutsinatsioonid. Palun. "I didn't make it up."

Tuleb ka tunnistada, et lühijutud on minu jaoks kõige halvem kirjandusžanr üldse. Väga raske on niisuguse väikese mahuga kirjutada kompaktselt mingi mõjus lugu. Maarja Kangro ja Margaret Atwood saavad suurepäraselt hakkama ja nad on taastanud minu usu lühijuttu.

Atwood on jätkuvalt kirjanik, kes minult Goodreadsis 5/5 hindeid skoorib. Ma ei jõua kuidagi ära oodata, millal ilmub "Teenijanna loo" järg "Testament" - sügiseni on aega maa ja ilm, aga ma igatahes tellisin selle endale ette ära ja minu suureks rõõmuks on avaldatud ka kaanepilt, mis mulle väga-väga meeldib!

Braavo.

Margaret Atwood "Alias Grace"

"If we were all on trial for our thoughts, we would all be hanged." 

"And then she began to cry, and when I asked her why she was doing that, she said it was because I was to have a happy ending, and it was just like a book; and I wondered what books she had been reading."

"When you are in the middle of a story it isn't a story at all, but only a confusion."

Kui sul on toredaid sõpru, kes sinu lugemishimu hästi mõistavad, siis võid saada kingiks häid raamatuid. Aitäh, Karina! :)

23. juulil 1843 pandi Kanadas toime kaksikmõrv, tapeti majaomanik ja tema majapidajanna. Arreteeriti mõrvas kahtlustatavad, teener James McDermott ja nooruke 16-aastane teenijanna Grace. McDermott puuakse üles, aga Grace'i suhtes on tekkinud teatavad kahtlused, kuigi ta ise on oma tunnistust mitu korda muutnud. Grace nimelt väidab, et ta ei mäleta mõrvade sooritamise ajast midagi ning et tal on ennegi ette tulnud uneskõndimist ja mäluauke, ning sellest piisab, et Grace võllast pääseks. Selle asemel viiakse ta vaimuhaiglasse ja sealt edasi eluaegset vanglakaristust kandma. Ja veel siiski on inimesi, kes usuvad, et Grace on täiesti süütu ning et ta tuleks vanglast vabastada. Kuid kas see on tõsi?

Atwood on ka oma "Teenijanna loo" kohta öelnud, et seal pole ridagi väljamõeldist - kõik, mis raamatus kirjas, on kunagi kusagil päriselt juhtunud. Ka "Alias Grace" põhineb päriselt toimunud juhtumil ning kõik see, mis eelmises lõigus kirjas, ei ole mitte paljalt Atwoodi raamatust pärit, vaid ajaloolistest dokumentidest. Järelsõnas ütleb autor ise, et juurde pani ta ainult seda, mida dokumentidest leida polnud, ning ka see on loogiliselt tuletatud.

Ma ei ole praeguseks hetkeks Atwoodi rohkem lugenudki kui need kaks ülalmainitud raamatut, ja kuigi ma olen juba mitmest kohast kuulnud, et ei ole kõik raamatud nüüd NII head ka, siis need kaks on küll suurepärased. Ta kohe oskab kirjutada niimoodi, et kuigi me räägime ajast, millest on möödas enam kui 150 aastat, on see kõik väga usutav ja tuleb tunnistada, et kaasahaarav. Kõik olustiku-, riietuse- ja iseloomukirjeldused on väga kirkad ja on kerge end tegevusse sisse mässida lasta. Tõele au andes tulebki tunnistada, et tekkiski illusioon sellest, et lugeja on nagu kolmedimensioonilises filmis, mitte raamatu taga. Atwood ütleb neile, kes tahavad kirjutada: "Hold my attention." Ausõna, seda ta suudab.

Ja veel ühe paralleelina "Teenijanna looga" jätab Atwood raamatu lõpus midagi ka lugejale mõelda. Ma pole ka siin blogis sellest saladust teinud, et mulle sellised lõpud meeldivad, mida lugejale ette läbi ei mäluta. Olgu meiegi fantaasial tööd!

Raamatut lugesin inglise keeles, eesti keelde on selle tõlkinud Ilona Kolberg.

Margaret Atwood "The Handmaid's Tale" ("Teenijanna lugu")

Minu kokkupuude Atwoodiga on siiani olnud nii põgus, et ma ei mäletanud sellest mitte kui pisimatki midagi. Aga kui tal kõik raamatud nii head on nagu "Teenijanna lugu", siis muutub see kokkupuutepind tulevikus kindlasti suuremaks.

Raamatu sisu on lühidalt öeldes õõvastav (see sõna on juba ülekasutuses ära lörtsitud, aga siin istub see ilmselt kõige paremini). USA-st on saanud Gileadi Vabariik, võimu on võtnud fanaatiline religioon. Naisi ei peeta mikski, neil ei ole omandit, nad on ise meeste omad. Neil, kel on vedanud, on abikaasad. Kellel nii palju vedanud ei ole, töötavad alamates ametites või on väljavalitud, kes on omamoodi surrogaadid neile peredele, kes lapsi ei saa. Ilmselgelt ei saa selliseid surrogaate pidada vaesem rahvas. Režiim on äärmiselt kindlakäeline ja jõhker.

Peategelane ongi üks selline väljavalitu. Helget tulevikku pole, kuid äkki hakkavad tallegi ilmuma režiimis olevad mõrad. Toimib vastupanuliikumine (millel küll erilist edu ei ole märgata) ja ka nn Komandörid on endale loonud musta turu ja lubamatute lõbude maailma.

Lõppu ma ära ei räägi. :)

Kindlasti tahan ma aga mainida, et "Teenijanna lugu" oli kõike seda, mida Houellebeqi "Alistumine" ei olnud ja mida ma siin kunagi kõvasti kritiseerisin. "Alistumine" jättis vastamata absoluutselt kõik küsimused selle kohta, mis tegelikult inimestega toimuma hakkas, kui moslemid Prantsusmaa üle võtsid. "Teenijanna lugu" räägib päris inimestest ja nende üle- ja läbielamistest peensusteni, isegi niivõrd, et ma vahepeal ei osanud klassifitseerida, kas see on nüüd süvitsi minemine või lihtsalt venitamine. Aga siis pressisin edasi ja läks jälle huvitavaks.

"Teenijanna lugu" on teised lahterdanud teaduslikuks fantastikaks, aga sellega ei olnud Atwood ise nõus ja teatas, et pigem on see sotsiaalne fantastika. Kipun nõustuma.

2017. aastal tuli välja ka seriaal. Elisabeth Moss peaosas. Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin seda näha. Raamatut lugedes on võimalik üht-teist mitte näha, aga film seda võimalust ei jäta. Ma kardan, et kõike seda reaalselt näha on ehk liig.

Aga raamat on tõesti väga-väga hea.