Elizabeth Jane Howard tundub olevat olnud suuremat sorti grafomaan. Gradus gravis. Igatahes on mul tema Cazalet-kroonikate esimesed kolm osa ja need on kõik sellised 600-leheküljelised, ja osi on umbes teist sama palju veel.
Esimese osa blogi on siin:
https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2018/11/elizabeth-jane-howard-light-years.html
Teine raamat katab esimese poole teisest maailmasõjast ja jõuab välja aega, kui Hitler on Venemaale tunginud. Põhilised tuumtegelased on vanapaar hüüdnimedega the Brigs ja the Duchy ning nende neli täiskasvanud last - Hugh, Edward, Rupert ja Rachel, kellest vaid Rachelil ei ole perekonda. Kuna Hugh kaotas esimeses ilmasõjas ühe käe kasutuskõlblikkuse, saab ta sõjas osaleda ainult pigem kaudselt. Ka Edwardit ei ole veel otseselt mobiliseeritud, kuid mõlemad annavad Londonis oma osa. Rupert on ainus, kes võetakse sõjaväkke, kuna tema on kõige noorem. Kõigil vendadel on lapsed, kellest osa juba päris hilisteismelised, ning Rupert kasvatab oma lapsi uue naisega, kuna esimene suri poja sünnitusel. Rachel on ka suure osa ajast Londonis sõjaväge toetavas teenistuses.
Kuna raamat on nii mahukas, jõuab autor rahulikult vaadelda kogu perekonna kulgemist. Suurem osa perest elab lõunaranniku lähedal ning sõda neid väga ei puuduta, kuigi mõnikord satuvad ka vaenlase lennukid nende kohalt üle sõitma. Kuid nad on pidanud oma mugavat elu väga palju koomale tõmbama - osad perele kuuluvad majad antakse näiteks vigastustest paranevate sõdurite hooldehaigla teenistusse. Toitu napib, sest kõike saab talongidega, välja arvatud seda, mis maast kasvab või metsast püütakse.
No ja noored on ikka ju noored, hoolimata sõjast - ikka tuleb ette romanilisi huvisid, koolid käivad edasi, 18-aastane Louise läheb hoolimata perekonna vastuseisust teatrikooli ja üritab saada suurilmadaamiks. Louise ongi ka see, kes raamatule on pealkirja andnud - ta ütleb korduvalt, et tunneb, nagu ta lihtsalt lööks aega surnuks, kuna ta ei tee mitte midagi kasulikku või olulist.
Kui peaksin seda raamatut lühidalt kirjeldama, siis on see ühe täiesti tavalise perekonna täiesti tavaline elu - on paremaid lapsi ja keerulisemaid väikesi karaktereid, on lapsikuid täiskasvanuid ja varaküpse mõttemaailmaga lapsi, on petmisi ja armuafääre, mõni suhe lõpeb ja mõni algab, on soovitud ja soovimata lapsi ja nii edasi ja nii edasi.
Raske on midagi väga uudset öelda, sest raamat on hea, aga mitte midagi riigipöörde väärilist. Oli mõnus ja rahulik lugemine, nii et kui kellelgi on parajasti Skandinaavia krimkadest või fantaasiaraamatutest oma pööraste tegevuskurvidega hetkeks kõrini, siis see on selline vererõhku alandav saaga.
Muideks, peab ütlema, et raamat tegelikult lõppeb küll "kõige põnevama koha peal" ja kui ma muidu oleks veel mõelnud, et kas ma ikka viitsin seda kolmandat telliskivi sealt riiulilt kunagi maha võtta, siis tänu lõpule võtan küll.
Kuvatud on postitused sildiga Elizabeth Jane Howard. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Elizabeth Jane Howard. Kuva kõik postitused
pühapäev, 6. jaanuar 2019
pühapäev, 25. november 2018
Elizabeth Jane Howard "The Light Years"
Esimene osa Cazaleti-perekonna saagast.
Juttude järgi on Elizabeth Jane Howard suhteliselt "õpetamata" kirjanik, kuid sellegipoolest - või just tänu sellele? - on ta kirjutanud sirgjoonelise, sehkendamisteta perekonnakroonika, kus pole ülearu palju intriigi, segadust ega draamat.
Lugesin ja mõtlesin, miks see nii populaarne on. Võiks muidugi alustada sellest, et see on tüüpiline üla- ja alakorruse lugu, mis on ju teada-tuntud rahvalemmik. Hoobilt meenub vähemalt kaks Eestiski näidatud seriaali, mis mõlemad olid väga populaarsed, eriti muidugi Downton Abbey. Viimasega on muidki sarnasusi, kuna mõlemad (arvestades seda, et kaks sama paksu Howardi raamatut on mul riiulis veel) kajastavad päris pikka ajaperioodi.
Nagu juba ütlesin, ei ole Howardi kroonikas ülearu palju draamat. Cazaletid on 'upper middle class', nii et neil pole rahalisi raskusi ja ka perekondlikud sidemed on tugevad. Ei saaks aga öelda, et pinget või ebameeldivusi ei oleks üldse - piisab vaid mainida ajaperioodi, milles lugu lahti rullub. Aastad on 1937-1938, ehk siis kes vähegi ajalugu tunneb, see juba mõistab, et pinged on õhus. Perekond kolitakse pigem maakoju, potentsiaalse sõja jalust ära. Kollektiivselt käiakse gaasimaskide järel ning kaevatakse varjendit. Nii mõnigi pereliige on ähvardava sõjapilve varjus päris kössi vajunud.
Raamat küll lõpeb Chamberlaini ja Hitleri vahelise kokkuleppega, et sõda ei tule, aga no me kõik teame, millega järgmine raamat edasi läheb.
Nagu igas toredas peres, ükskõik kui ühte hoidvas, on alati ka süvavoolud, mida pealt sugugi näha ei pruugi olla. Võib ju juhtuda, et pereliikmete hulgas on keegi, kellele oma seaduslikust naisest ei piisa. Ja mis saab veel siis, kui ta ei suuda end täielikult kontrollida ka omaenda peaaegu täiskasvanud tütrega? Kas naine saab mehe kõrvalhüppest teada? Mida saab teha tütar?
Ning kui kolmekümnendatel aastatel leiab keegi pereliikmetest, et teda ei tõmbagi vastassugupool?
Ühesõnaga, ei saa sugugi öelda, et lugu oleks kuidagi üheülbaliselt roosa. Kuid siiski on see pigem rahulik lugemine, mis voolab hästi ning annab mõnusa lugemiselamuse. Ei saa liiga kiiresti otsa ka.
Juttude järgi on Elizabeth Jane Howard suhteliselt "õpetamata" kirjanik, kuid sellegipoolest - või just tänu sellele? - on ta kirjutanud sirgjoonelise, sehkendamisteta perekonnakroonika, kus pole ülearu palju intriigi, segadust ega draamat.
Lugesin ja mõtlesin, miks see nii populaarne on. Võiks muidugi alustada sellest, et see on tüüpiline üla- ja alakorruse lugu, mis on ju teada-tuntud rahvalemmik. Hoobilt meenub vähemalt kaks Eestiski näidatud seriaali, mis mõlemad olid väga populaarsed, eriti muidugi Downton Abbey. Viimasega on muidki sarnasusi, kuna mõlemad (arvestades seda, et kaks sama paksu Howardi raamatut on mul riiulis veel) kajastavad päris pikka ajaperioodi.
Nagu juba ütlesin, ei ole Howardi kroonikas ülearu palju draamat. Cazaletid on 'upper middle class', nii et neil pole rahalisi raskusi ja ka perekondlikud sidemed on tugevad. Ei saaks aga öelda, et pinget või ebameeldivusi ei oleks üldse - piisab vaid mainida ajaperioodi, milles lugu lahti rullub. Aastad on 1937-1938, ehk siis kes vähegi ajalugu tunneb, see juba mõistab, et pinged on õhus. Perekond kolitakse pigem maakoju, potentsiaalse sõja jalust ära. Kollektiivselt käiakse gaasimaskide järel ning kaevatakse varjendit. Nii mõnigi pereliige on ähvardava sõjapilve varjus päris kössi vajunud.
Raamat küll lõpeb Chamberlaini ja Hitleri vahelise kokkuleppega, et sõda ei tule, aga no me kõik teame, millega järgmine raamat edasi läheb.
Nagu igas toredas peres, ükskõik kui ühte hoidvas, on alati ka süvavoolud, mida pealt sugugi näha ei pruugi olla. Võib ju juhtuda, et pereliikmete hulgas on keegi, kellele oma seaduslikust naisest ei piisa. Ja mis saab veel siis, kui ta ei suuda end täielikult kontrollida ka omaenda peaaegu täiskasvanud tütrega? Kas naine saab mehe kõrvalhüppest teada? Mida saab teha tütar?
Ning kui kolmekümnendatel aastatel leiab keegi pereliikmetest, et teda ei tõmbagi vastassugupool?
Ühesõnaga, ei saa sugugi öelda, et lugu oleks kuidagi üheülbaliselt roosa. Kuid siiski on see pigem rahulik lugemine, mis voolab hästi ning annab mõnusa lugemiselamuse. Ei saa liiga kiiresti otsa ka.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Betty Rowlands "Mõrv koidikul" // "Mõrv Larkfield Barnis"
Taas kord kimbuke, seekord siis jälle tagasi Mel Craigi lainetel, et temaga korralikult ühele poole saada, enne kui Sukey taas ootab. Üldise...

