Teeme sellega siis taas algust. Goodreadsis märkisin sel aastal eesmärgiks 50 raamatut, täpselt minu 2025 aasta loetud raamatute arv, eks siis näha ole.
Tegelikult olin ma "Šagräännahka" juba üks kord lugema hakanud, aga üsna alguses jäi see ka pooleli, sest ilmselt tuli mingi põnevam raamat peale. Balzac on muidugi täieliku meistriklassi esindaja, kui asi kirjutamisoskusesse puutub, ja Paul Viirese tõlge ei jäänud ka millegagi võlgu, aga kindlasti ei ole Balzaci stiil diletantidele mõeldud. See on ikkagi raamat edasijõudnud lugejale ja kohati tundus isegi minule, kes ma teksti kvaliteeti väga naudin, lugemine pigem nagu töö. Aga sellest hoolimata toob iga tööga hakkama saamine suurt rahuldust.
Seda võiks mõnes mõttes isegi nimetada gooti romaani sugemetega teoseks, sest siin on saatust ja sellest sõltuvat müstikat. Balzaci puhul pole vist spoilerid liiga suureks teemaks, niisiis võin vabalt välja öelda, et noor ja vaesunud Raphael soovib väljavaadete puudumise tõttu ennast Seine'i heita, aga läheb veel antikkaupmehe aardeid imetlema ja saab tema käest tüki šagräännahka. Raamatus selgitatakse hiljem, et tegemist on metseesel onageri nahaga, millel on mingid müstilised araabia tähed ja sõnum, millest võib aimata, et selles on maagiline vägi, millel on võime täita omaniku ükskõik millised soovid – aga mitte täiesti ilma tasuta. Iga soov vähendab tüki suurust, nii et iga soovi täitumine lühendab ka omaniku elu.
Eks see on omamoodi segu ristteel kolme tilga vere müümisest ja Dorian Gray portreest, aga omal moel. Rikkus tuleb majja, aga samamoodi ka hirm oma elu pärast ja eraklikkus. Raphaeli ainus rõõm on, et hoolimata tema elu järsust lühenemisest saab ta ikkagi tunda tõelist armuleeki ammuse südamedaamiga ajast, mil nad veel mõlemad puruvaesed olid. Aga lõpp tuleb vääramatu jõuga.
Šagräännahk on Sõnaveebi sõnul "reljeefse joonmustriga pehme taimpargitud ja värvitud kitse-, eesli- vm nahk (nt jalatsipealseteks, raamatuköideteks)". Aga prantsuskeelses originaalis tekib pealkirjaga veel kena väike sõnamänguke, sest chagrin tähendab ka südamevalu või -piina või leina. Ehk siis sõna otseses mõttes südamevalu ja piina tekitav nahk, mida see ka oli. Eriti kurb, et selline tõlkimatu sõnamäng istub lausa raamatu pealkirjas. Täpselt sama probleem on ka Oscar Wilde'i näidendiga "The Importance of Being Earnest". Kuid mis parata, midagi läheb tõlkes ju ikka kaduma.
Ma ei tea, kas see nüüd kuidagi ennustab minu lugemisaastat ka ette, et ma alustasin sellise tutske klassikaga, mille tsitaate hea kursavend Indreku sõnul vaesed Prantsusmaa elu õied gümnaasiumi küpsuseksamiks tükki sada kakskümmend pähe õppima peavad (mul oli selle peale hea meel, et mina ei pea). Ma väga loodan, et need tsitaadid ei ole tervete lõikude pikkuses, sest Balzaci jaoks on tavaline kirjutada kolm või neli lehekülge pikki lõike. Eesti gümnasistid vist küll Balzaci enam ei loe – hea, kui nad Tammsaarestki aru saavad... Kuid kõigile edasijõudnud lugejaile soovitan ma seda loomulikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar