Alexandre Dumas "Krahv Monte-Cristo" I osa

Teeme nüüd ühe asja selgeks. Neid on mitu. Isa kirjutas "Krahv Monte-Cristo", "Kuninganna Margot'" ja "Kolm musketäri" ja poeg kirjutas "Kameeliadaami". Jäi meelde? 

Ausa ülestunnistuse korras pean tõdema, et ma ei ole lugenud ühtki vanema Dumas' romaani. Gümnaasiumis vist oli "Kameeliadaam" küll programmis. Musketäride klassikalist filmi olen muidugi näinud ja siiani võin laulda paraparaparadujemsja. Ja Konstansijakonstaaaansijakonstaaansijaa.... Aga lugenud ei ole. Mingil hetkel põhikoolis tean, et üritasin küll "Krahv Monte-Cristot" alustada, kuid üsna ruttu andsin alla. Mis hullusti, see täiskasvanueas uuesti!

Kuna tegemist oli kõigest esimese osaga (teine on riiulis), jõuab asi täpselt poole peale. Noor ja õnnelik tüürimees Edmond satub inimeste ahnuse ja armukadeduse ja poliitilise nahapäästmise tõttu pikkadeks aastateks süütuna kindlusvanglasse (otse iseenda kihluspeolt), kus ta oleks surmani mädaneda võinud, kui kõrvalkongi vang ennast kogemata vanglast välja kaevamise asemel Edmondi kongi kaevanud poleks. Neist saavad sõbrad, vanem vang õpetab noorele Edmondile kõiksugu keeli ja tarkusi ning annab juhised suure varanduse leidmiseks. Edmond saab tänu oma leidlikkusele vanglast välja (mõnda asja võite ise ka lugeda), saabki varanduse kätte ja sealt saab alguse pikk ja ülimat kannatlikkust nõudev vendeta. Ja esimese osa lõpuks on noorest tüürimehest saanud keskealine, pururikas ja inimloomust hästi tundev krahv Monte-Cristo – saare järgi, kus varandus peidus oli. 

Kui ma peaksin ühe sõnaga oma lugemiselamust kirjeldama, siis oleks selleks sõnaks "nauditav". Dumas elas ajas, mil kirjanikel polnud veel nii tohutult kiire, mil kirjutati käsitsi ja seega oli aega kirjutades isegi natukene mõelda. 616 lehekülge ja oleme jõudnud alles poole loo peale, ja kuigi see kulgeb suhteliselt rahulikus tempos, ei saa igavuse üle küll kurta. Dumas on natuke nagu krahv Monte-Cristo ise, kes inimesi pikalt ja rahulikult lihtsalt vaatleb, ja lugeja vaatleb koos nende mõlemaga. 

Vahepeal teeb Dumas nalja ka. Turtsusin päris mitu korda. Näiteks ütleb krahv ühel hetkel: 

"Arvan, et see on üsna ilus muusika selle kohta, mida on loonud inimhelilooja ja mida laulavad kahejalgsed sulgedeta linnud. (---) Kui ma tahan kuulata oivalist muusikat, vikont, niisugust muusikat, nagu sureliku kõrv iial pole kuulnud, siis ma magan." 

Süžeeliin on, nagu põnevikule kohane, raamatus primaarne. Sellegipoolest on see ikkagi korralik tükk kirjandust ja tuleb tunnistada, et klassika pole tõesti mitte asjata klassika. Ja kui viimasel ajal on lugemisgrupis olnud juttu nt Jules Verne'i romaanidest, kus mõned loodusteaduslikud ja muuteaduslikud faktid on täielik umbluu, siis ajaloo peale võib ses suhtes üsna kindel olla ja Dumas' raamat ikka päris ulme pole. 

See on üks minu selle aasta kirjanduslikke eesmärke, keskenduda pigem rohkem klassikale. Boonusena on ka tõlked, sest üldjuhul tundub, et ka tõlkijatel ja toimetajatel oli rohkem aega sõnu kaaluda ja seada. Huvitav on ka jälgida, kuidas eesti keel aja jooksul muutunud on, sest praegu näiteks käänatakse mitmeid prantsuskeelseid nimesid juba ka eesti keele mugandustega, mis näiteks puudutab nasaalhäälikuid sõna lõpus (aga eesti keeles soovitab Keelenõu need mugandatult välja lugeda ja käänata, mis on ka palju loogilisem). Seetõttu on tänapäeval just nimelt neid käänamisi pisut veider näha, aga iga raamat ja iga tõlge on oma ajastu laps. Igatahes on Tatjana Hallap suutnud "Krahv Monte-Cristo" tõesti mõnusasti tõlkida. 

Nüüd on aga tõeliselt raske otsustada, kas lugeda kohe teine osa või võtta midagi vahele... 

Udo Felbinger "Toulouse-Lautrec"

Väike kunstiraamat 4/5. Üksainus ongi veel järel. 

Ega mul polegi võimalik selle sarja puhul nii väga raamatut blogida kui kunstnikust endast rääkida, nii nagu on nende teistegagi juhtunud. Hakkame siis harutama. 

Henri de Toulouse-Lautrec oli pärit aristokraatlikust perest ja kuna tema kunstihuvi ka suhteliselt rahulikult soositi, oli tema küll üks neist, kes puruvaese ja nälgiva kunstniku stereotüüpi ei mahu. Kahjuks oli tal aga muid muresid - tal olid nimelt väga nõrgad luud ja lapsena murdis ta väikese vahega mõlemad jalad. Pärast seda jäi ta kasv kängu ja ilmselt ei saa see inimese psühholoogiale eriti hästi mõjuda. See võis mõjutada ka tema edasist elukäiku, eriti tema metsikut Pariisi-elu. 

Kui Toulouse-Lautrec Pariisi elama asus, vaimustus ta põhimõtteliselt eriti kahest asjast – Ooperiteatri baleriinidest ja Pariisi ööelust. Tema baleriinid on suhteliselt sarnase vaibiga Degas' baleriinidele, mis pole ka ime, sest ta pidas Degas'd oma suureks eeskujuks.  

Eeskujud eeskujudeks, aga oma sõna oli tal öelda kohe kindasti. Ta nuputas välja, et õlivärve võiks tugevasti lahjendada – nii tekkis tema piltidele hoopis omalaadne valgus ja elavus. Kuna ta selline isevärki ööelu-kroonik oli, siis just nimelt elavus ja hoogsus peakski ju olema selles maailmas oluline. Üks võimalus on see hoog muidugi piltidele sisse maalida, ja seda ta tegi ka. Aga sellega ta ei lõpeta – Toulouse-Lautreci töödel on sageli mingid figuurid maali servades "ära lõigatud", nagu nad oleks kogemata kaadri taha jäänud. Seetõttu tunduvad need maalid sageli isegi pisut nagu suvalisel hetkel võetud fotod (sest fotograafia oma võimalustega paelus Toulouse-Lautreci väga, kuigi ta ise sellega otseselt ei tegelenud, pealegi lõikas inimesi oma maalidel "poolikuks" ka Degas). Ei midagi poseeritut, vaid elu nii, nagu see tol hetkel oli. 

Kuigi ta alustas mõnes mõttes klassikalise maalikunstnikuna, siis ühel hetkel tegi ta Moulin Rouge'i jaoks ühe afiši ja sellega algas tema plakatiajastu, kuna ta sai üleöö kuulsaks ja tema tööd muutusid väga ihaldusväärseks. Peale litograafiatehnikas plakatite kujundas ta ajakirjade esikaasi ja illustratsioone, kus ta tavapärase maalitehnika asemel joonistas inimesi vaid mõne üksiku värviga, rõhutatud piirjoontega ja ilma varjudeta. See hämmastabki mind tema juures kõige rohkem – tema ampluaa oli uskumatult lai. Kui enamasti kipub kunstnik kuidagimoodi lineaarselt arenema, maalides nooruses üht, keskeas teist ja vanuigi näiteks kolmandat, siis Toulouse-Lautrec võib ükskõik mis hetkel teha ükskõik mida. :D Üritasin välja valida mõned tema tööd, mille ma siia alla panen enam-vähem kronoloogilises järjestuses, vaadake ise. Selles mõttes on ta nagu maalikunsti Kazuo Ishiguro, kelle raamatud on ka üksteisest täpselt nii erinevad, et ei tuleks kaant nägemata selle pealegi, et sama autori omad. Toulouse-Lautreci töödega on samamoodi. 

Kabareedes on teadupärast kaht asja ohjeldamatult. Alkoholi ja naisi. Toulouse-Lautrec ei hellitanud kummagagi ja ühel hetkel sattus ta isegi psühhiaatriakliinikusse joomaravile, kust ta aga ennast välja nihverdas ja sama rauaga edasi lasi. Nii ta oma elu lõpetas - alkohooliku ja süüfilisehaigena. Elu lõpus oli ta kodus ema hoole all ja vaatas üle kogu oma kunstipärandi, visates minema kõik, mis ta perfektsionismile ette jäi. Ta ütles emale: "Ma tean, et pean surema. Alles mõne nädala eest ei tahtnud ma öelda, et surm läheneb. Kartsin, et see võib teid liiga tugevasti ehmatada. Aga nüüd olete isegi sellest aru saanud. Ja nii on kõik korras. Kui hea, et lõpuks ometi saate mulle keeta teed nii palju, kui iganes soovite." 

Kaanepilt: La Goulue siseneb kahe naisega Moulin Rouge'i, 1892

Hobusevanker (maalitud 16-aastasena 1880)

Tantsijannad, 1886

Tantsupidu Moulin de la Gallette'is, 1889

Moulin Rouge'is - tants, 1889-1890

Moulin Rouge: La Goulue, 1891

Moulin Rouge'i promenoir'is, 1892

Jardin de Paris: Jane Avril, 1893

Paul Leclercqi portree, 1897

Eksam Pariisi meditsiinifakulteedis, 1901 (teadaolevalt Toulouse-Lautreci viimane maal)

Émile Zola "Nana"

 Juba ammu ootas riiulis järge. 

Kuna tegemist on nii soliidse klassikaga, on ilmselt paljud minu blogilugejad "Nana" sisust teadlikud. Kui mitte detailselt, siis seda ikka teatakse, et peategelaseks on vastupandamatu kurtisaan Nana. Tema vanemad on mõlemad surnud, isa joomise ja ema nälja tõttu. Ega ei olegi vist väga palju võimalusi end ära elatada, kui oled kord sündinud Pariisi rentslitesse ja pead väga noorena end ise ära toitma. 

Zolad nimetatakse naturalistlikuks kirjanikuks. Tõsi on – 1880. aastal ei olnud ilmselt väga palju kirjanikke, kes sellise temaatika nii ereda valguse kätte oleks kiskunud ja seda kirjeldanud nii detailse ja halastamatu naturaalsusega.  

Mingil hetkel korjab Nana üles varieteeteater ja kuigi Nana on nii näitlemises kui laulmises täiesti andetu (ja see on vist veel viisakalt öeldud), tõuseb ta komeedina Pariisi tuntumate nimede hulka. Ei olnudki vaja rohkem kui ennast sõna otseses mõttes näidata. Sellest ajast – kuigi küll ühe lühikese peaaegu-rentsli-perioodiga – vallutab Nana kogu Pariisi, vähemalt selle poole, mis on meessoost. Tema püsipatrooniks saab eelnevalt äärmiselt usklik ja vaga olnud krahv Muffat, kelle kõik põhimõtted Nana ees põrmuks varisevad. 

Ühest küljest on Nana lõpuni välja siiras ja naiivne tütarlaps, rõõmustades ja vaimustudes kõige ilusa ja toreda peale. On palju siiraid hetki, nii tunnetemaailmas kui muidu. Kuid teisest küljest on ta oma lõputus ja täitmatus himus rikkuse ja luksuse järele täiesti halastamatu. Zola kirjeldab seda kõike lõpuks üsna kliinilise erapooletusega, fakte ritta lappides:

Üksildase võitjana seisis ta oma kokkukantud varanduste keskel, purustatud meestevägi ümberringi siruli. Nagu muistne koletis, kelle hirmuäratava koopa põrandat katsid ohvrite luud, kõndis ta kolpadel. Tema ümber olid ainult õnnetused: Vandeuvres'i meeletu tuleohver, Hiina merele kadunud Foucarmonti raskemeelsus, katastroof, mis Steinerist vägisi ausa inimese oli teinud, La Faloise'i rahuldatud totrus, Muffat'de traagiline kokkuvarisemine, Georges'i kahvatu surnukeha, mille juures valvas alles eelmisel päeval vanglast vabanenud Philippe. Ta oli oma hävitava tapatöö teinud, aguli pühkmehunnikult lendu tõusnud kärbes oli nakatanud kõiki neid inimesi oma kõduneva sotsiaalse fermendiga, vaid viivuks nende peale laskudes. See oli hea, see oli õiglane, ta oli kätte maksnud oma rahva eest, kerjuste ja hüljatute eest. (lk 385) 

Raamatu viimane kolmandik koosnes põhiliselt ülaltoodud lõigu pikast lahtikirjutusest. Ta laostas julma järjekindluse ja raudse tahtega kõik mehed üksteise järel, ise aina pillavamalt elades. Ausalt öeldes ajas see minusuguse ratsionalisti täiesti pöördesse, kuidas raha võib niimoodi täiesti mõttetult pillata täiesti üle võlli luksuse nimel. Näiteks pole tal juba ammu enam kindlat sissetulekut, kui tellib endale – nii oma prioriteete kui elukutset silmas pidades sobivalt –  tuliuue kuldse meelaste nikerdustega voodi. Sest keegi ikka maksab. Ja tema tahab. Siinkohal ei tohiks ju ka unustada seda, et tal oli ka väike laps, keda kasvatas Nana tädi, ja see laps oli väga haiglane. Sinnapoole ei läinud muud kui õige pisku ülalpidamisraha ja sedagi lõpuks enam mitte. 

Nana oli mingis mõttes kogu aristokraatia äraspidine karikatuur, sest ükskõik millise riigi aristokraatia pillab tegelikult raha ju Nanast mitte nii väga erinevalt. Räägime kasvõi kuningaperekondade ülalpidamiskuludest suvalises Euroopa või mis iganes kontinendi monarhiariigis. 

Kindlasti ei ole juhuslik see, et Nana sureb raamatu lõpus rõugetesse, mädanenud ja moondunud, akna taga skandeerimas Prantsuse-Preisi sõtta marssivad sõjamehed, et alustada mingis mõttes puhastustuld. Koos Nanaga sureks kui kogu see mädanev ja roiskuv ühiskond, milles sõda põhilised prioriteedid jälle paika võiks lükata. 

Mul on raske Nanale kaasa tunda. Lõppkokkuvõttes oli ta ikkagi üks tavaline tõusik, kellest hoolimata kogu luksuseuputusest ja mõjuvõimust meeste seas ei saanud ikkagi kõrgema klassi kurtisaani. Ise ta muidugi arvas teisiti. 

Siia veel väikeseks vinjetiks lõppu, et oli suhteliselt värskendav lugeda 1976. aasta tõlget (Henno Rajandi), kus toidulaual olid veel trüflid.  😊 Neid ei ole enam juba aastakümneid kellelgi laual olnud, sest praegu on võimalik osta ja tarbida ainult trühvleid. 

Umbes kolm aastat enne Zola "Nanat" valmis Édouard Manet'l samanimeline maal. 19. sajandi teisel poolel oli "nana" muutunud kas siis professionaalsete prostituutide või lihtsalt frivoolsete naisterahvaste üldnimetuseks. Kui Manet' töö liigse šokeerivuse tõttu salonginäitustel tagasi lükati ja üles ei pandud, võttis Zola tema kaitseks sõna. Pole aga siiski teada, kas ta sellest kuidagi otseselt inspiratsiooni sai. Panen siis nad mõlemad siia, sest minu meelest on see maal kui Zola "Nana" illustratsioon.