Anders ja Anette de la Motte "Mõrv päikese all. Capri juhtum"

Varraku juuniraamat. Suur tänu kirjastusele!

Ma saan aru, et neid raamatututvustusi tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu, aga see kõik on selgitatav sellega, et ma võtsin endale suvepuhkuse alguse puhul mõne reanimeerumispäeva, sest mitte midagi produktiivset ma nagunii ei jaksanud teha. Pealegi selgus, et käesolev raamat siin lahterdus kategooriasse "pean teada saama, mis juhtus, enne magama ei lähe". 

Anders de la Motte on mulle tuttav juba Österleni mõrvade sarjast, millest praeguseni on vähemalt eesti keelde tõlgitud kaks raamatut: "Maakleri surm" ja "Antiigikaupmehe surm". Tundub, et talle kohe sobib see kahasse kirjutamine, aga see selleks. Kõik on olnud sellised muhekrimi raamatud – mitte mingit liigset verd ja õõva, surnuid ei kuku maha nagu kärbseid pärast Dihlofossi-raundi ja kogu tegevus toimub päikeselisel Capri saarel, mitte kuskil pimedas Põhja-Norras detsembrikuu ööl. Juba kaas kutsub.

Tegelased on kõik eripalgelised ja äärmiselt usutavad. Krimiraamatule sobivalt on nad voolitud välja täpselt selliseks, et kõik on natuke kahtlased, aga võivad olla ka täiesti süütud. Nad sobivad oma ametitesse ja oma rolli raamatu turismigrupis. Samuti oli reisijuht Lara nagu sõõm värsket õhku – võimekas probleemilahendaja, oma klientide eest tõeliselt emalikult hoolitsev, aga siiski mõnusalt inimlik. Uut infot nende kohta tuleb kogu aeg, aga tõesti parasjagu, nii et kogu lugu on tõesti mõnus suvelugemine, kerge ja õige kraadini põnev. Ja ka lõpplahendus oli väärt seda, et see tunnike uneajast napsata. 

Omaette väärtus on muidugi selle raamatu juures Capri saar ise. Esiteks ma juba mainisin seda mõnusat päikeselist õhkkonda, mis rootsi krimikirjanikke viimasel ajal kuidagi nordic noir'ist rohkem võlunud on, kui mõelda kasvõi Sandhami mõrvalugudele. Aga kuna meil on juba selline võimekas reisijuht Lara näol kaasas, siis saab raamatust ka üsna hea ülevaate Capri saare olulistest punktidest ja ajaloost. Mine või ise oma silmaga üle vaatama! 

Ütlen veel paar sõna autorite kohta ka. Anders de la Motte on endine politseinik, mistõttu ta tunneb ala nii-öelda voodri poolt. Tema naine Anette on keeleõpetaja, õpikute autor ja toimetaja, mis võib olla üheks põhjuseks, miks "Capri juhtumit" on nii mõnus ja lobe lugeda. Ka raamatu tegevuspaiga valik saab selgemaks, kui teada, et Anette on Itaalia päritolu ja et tema perel on Napoli lähedal juba neljandat põlve restoran pidada. "Capri juhtum" on talle aga esimene ilukirjanduslik käeharjutus.

Kuna raamat on täesti tutikas, siis ma teen Jaan Martinsoni asemel (kes seda ilmselt lugenud veel pole) selle krimiraamatu soovituse nüüd ise ära: loetagu! Jään ootama sarja järgmisi osi, samuti nagu ka Österleni järgmisi osi, sest loodetavasti pole de la Motte ainult tõhus sarjaalustaja, vaid ka -jätkaja!

Anders de la Motte, Måns Nilsson "Antiigikaupmehe surm"

"Antiigikaupmehe surm", teine raamat Österleni mõrvade sarjast, on järjekordne näide sellest, kuidas mina näen ilusat raamatukaant ja rahakoti rauad lähevad iseenesest lahti. Alles siis, kui ma raamatu kätte sain, tuli mulle meelde, et ma olen esimest osa juba lugenud ja et mulle see väga meeldis. Win.

Nagu eelmine kord mainisin, sai mul kolleegidega reisil olles "Äikesetuul" läbi ja hästivarustatud reisijana oli mul "Antiigikaupmehe surm" otse loomulikult tagasiteeks kaasas (Ida-Virumaalt Saaremaale sõites jõuab seda ja teist). Selleks ajaks, kui me praamile jõudsime, oli antiigikaupmees juba surnud, süüdlane leitud, tehtud kindlaks, et see polegi süüdlane ja jõutud järeldusele, et tegelikult jäi süda ikkagi seisma. Aga kuna pool raamatut oli veel järel, siis oli ette teada, et loomuliku surmaga see ei lõpe. 

Nagu juba aimata on, siis seekord keerleb lugu antiigikaupmeeste ja nende kauba ümber. Antiigikaubandus on kindlapeale üks täiesti omaette maailm, kus liiguvad võimsad summad ja kus asjatundjad võivad väga kiiresti rikastuda. Rõõmuga nentisin, et mitu korda mainitakse ka toredat saadet "Antique Roadshow", millest katkendeid olen ma päris palju näinud ja rõõmsalt tõdenud, et inimestes on ikkagi säilinud mingid väärtused – isegi kui ese on väärt tuhandeid või kümneid tuhandeid, ei ole enamik omanikke siiski valmis oma aaretest loobuma, kuna enamasti on tegemist perereliikviatega. Raamatus toimub isegi "Antique Roadshow" lindistus.

Lugesin oma eelmise blogi üle ja panin tähele, et Vinston oli mulle suvel närvidele käinud. Seekord isegi mitte. Ta on küll jätkuvalt võõral pinnal ja teda palutakse kohaliku uurija meelehärmiks mõrvauurimisega tegeleda (friens in high places, you know), aga kuidagi nad ikka koostöö toimima saavad. Seekord puudutab uurimine ka Vinstoni enda hõimlasi natuke lähemalt, kui tavapärane praktika ette näeb, ja Vinstoni tütar lahendab tegelikult ka ühe müsteeriumi, millega Vinstongi hakkama ei saa. 

Ehk lühidalt öeldes on tegu toreda muhekrimisarjaga, mida kindlasti lugeda tasub, eriti kui raskemat kirjandust suure töökoormuse ajal lugeda ei jaksa, sest aju lihtsalt ei kannaks välja. Ja möödaminnes löön igatahes patsi ka tõlkijale, kelleks sedakorda Kadri Papp. 

Anders de la Motte, Måns Nilsson "Maakleri surm"

Ning jätkub suvelugemine. Järjekordne uue sarja esimene raamat.

Rootslaste kirjutatud küll, aga nordic noir see kohe kindlasti pole. Pigem sinna Sandhami kanti, kus ka vist enam ühtegi inimest hinges ei ole, arvestades mahakoksamiste sagedust nii napi populatsiooni kohta, aga kus päike ikka paistab ja kes järel on, on ilusad ja head. Samas päris Pipi Pikksuka ja Tjorveni Rootsi see ka pole, sest jalgu pannakse taha, kus juhtub ja vähegi vajalik tundub. 

Aga peab taas mainima, et selline mõnus ühepäevalugemine "Maakleri surm" ka oli. Ja kui see nüüd samamoodi jätkub, siis tuleb veel üks paralleel, seekord Midsomeriga, kus kõrvaldatakse peaaegu eranditult kõige ebameeldivamaid tegelasi. See võib olla seletatav sellega, et ebameeldivad inimesed võikski loogiliselt kõige enam ette jääda, aga võib-olla ka sellega, et lugejale sobib see ka paremini. Aga kes teab. 

Peategelasteks on siin omast arust puhkusel olev ja tervist parandav krimiuurija Peter Vinston (ühekordse V-ga), kohalikud võmmid eesotsas Tove Espingiga, kohalikud meeldivad ja natuke vähem meeldivad kogukonnaelanikud ja Vinstoni naine ja tütar uue pereisaga. 

Kui mind üldse midagi natuke häiris, siis oli "Maakleri surmas" minu jaoks ehk seekord natuke liiga arvukalt selliseid nii-öelda segavaid faktoreid. Vinston on puhkusel, aga siiski uurib asja, seda mingist hetkest alates kohaliku politseiülema meelehärmiks ja naise omaks juba kohe algusest. Vinstonil on ka tervisehäda, mis oma väikese paine loole siiski lisab, samas ega täpselt ei tea ka, mis seda põhjustab. Kohalik politseiülem tundub nii Espingile kui Vinstonile kaikaid kodaraisse loopivat. Sellest viimasest oleks ehk isegi piisanud. Natuke selline overkill tundus vahel olevat kõik see "Vinston jätkab põikpäiselt, hoolimata kõigist takistavatest teguritest." 

Aga lugeda sünnib see lugu kenasti ja hoiame siis silma peal juba kolmandal sarjal. Etteruttavalt tuleb öelda, et minu suvelugemine saab järje samuti krimiraamatuga ja samuti sarjaraamatuga, aga sealt on mul esimene ka juba loetud. Ja see on sama kerge lugemine kui mu viimased raamatud on olnud. Kogume jõudu mingiks suuremaks pauguks. 

Ahjaa, huvitava asjaoluna tuleb märkida, et raamatu andsid peaaegu paralleelselt välja nii Varrak kui Maalehe krimisari. Ausalt ma ei tea, kes Maalehele neid teeb, võib-olla on küsimus ainult erinevas kaanes, eks ma siis kuulen.