John Steinbeck "Me tusameele talv"

Kui eelmised kaks Steinbecki raamatut, mida ma lugenud olen ("Hiirtest ja inimestest" ja "Hommiku pool Eedenit") said mõlemad ka kriitikute ja auhinnajagajate poolt pärjatud ning Steinbeck sai ühel hetkel ka Nobeli preemia, siis "Me tusameele talv" sellist vastuvõttu ei pälvinud. Ega seda täpselt ei tea, kas see oli ainsaks põhjuseks, aga viimaseks see raamat jäi ja oma viimasel kuuel eluaastal Steinbeck rohkem midagi ei kirjutanudki. 

Ka minu jaoks ei olnud see raamat nüüd nii hea kui need kaks eelmist. Liiga kriitiline ma ikkagi ka ei oleks, sest tegelikult oli "Me tusameele talv" üle keskmise hea kindlasti ja kuigi ma pidin ennast vahepeal natuke distsiplineerima, et edasi lugeda, siis igav see ka ei olnud. Alustuseks olid juba kirjeldused meisterlikud. Peategelane Ethan tundus algul lihtsalt mõnus ja lustlik poesell, kellel on äärmiselt võluv naine ja kaks täiesti tavalist teismelist last. Aga nagu heas raamatus ikka, hakkavad karakterid aja jooksul end näitama hoopis teisest küljest ja lõpuks tuleb välja, et meie lõbus Ethan oskab tegelikult vägagi kavalalt ja külma peaga planeerida ja manipuleerida. Samasuguste joontega esineb peatselt ka poeg Allen.  

Kirjandusteadlased väidavad, et "Me tusameele talv" loob sümboli Ameerika ühiskonna roiskumisest ja moraalsest allakäigust. Tõepoolest, Ethan läheb ka seda teed, mida ta ise sisimas õigeks ei pea, aga mis sa ikka ära teed, kui naine ja lapsed avaldavad pehmemal või vähem pehmemal määral survet paremale elujärjele jõudmiseks ja mida ta siis tegelikult nii väga teebki, mida ei ole kõik paremal elujärjel olevad kaaskodanikud juba enne teda teinud. Ega ma muidugi ei tea, kas kokkuvarisemise äärele viivad Ethani tema enda mahhinatsioonid (millest ta ometigi täiesti puhta poisina välja on tulnud) või see, kuidas ta korraks juba tähe staatusesse katapulteeritud poeg petmise eest sama kiiresti mutta vajub. Samuti ei tea me lõpuni, kas Alleni õde juhtis venna petturlusele tähelepanu moraali sunnil või lihtsalt kadedusest ja soovist ära panna. Lahtisi otsi jääb palju. 

Ja nii ma jõudsingi arvamusele, et kui Ethan nüüd oma kokku varisemisest üldse üle saab, siis seda tänu oma naisele, kes alguses tundub küll selline lillelaps, kes lihtsalt niisama ilu pärast õitseb, aga ikka ja jälle suudab poole lausega või mingi vihjega mõista anda, et pole ta midagi nii lihtsake, ja juhtida asjade käiku vaikselt, taktitundeliselt ja samas jäägitu lojaalsuse ja armastusega oma abikaasa vastu. Ethani ja Mary omavahelise suhtluse loomulik kergus oli kindlasti üks meeldivamaid külgi raamatus, eriti võluvad olid hellitusnimed, millega Ethan oma naist lausa üle külvab. 

Kui ma nüüd ühel ilusal päeval "Vihakobarad" ka veel loetud saan, siis on mul põhimõtteliselt Steinbeckile tiir peale tehtud, sest kuigi tal paar raamatut veel on, siis need ei ole enam nii märgilised. 

John Steinbeck "Hommiku pool Eedenit"

Kolleegiväljakutse raamat #8.

Tegelikult oli sellele raamatule isegi nii kõva pakkumine, et tuli kahelt kolleegilt, aga üks neist taandas oma pakkumise hiljem Kaplinskile ära, nii et kõik on ikka ilusti ühekordselt. Selle soovituse üle oli mul taas juba ette hea meel, sest "Hiirtest ja inimestest" on mul loetud ja väga meeldis, oli selline tihe ja laetud. 

Kuna "Hommiku pool Eedenit" on üle 700 lehekülje pikk, siis tihe polnud vaja seekord olla. Pealegi on Steinbeck ise öelnud, et kõik, mis ta kirjutas enne, oli lihtsalt soojendus, ja et kui igal kirjanikul on üks raamat, mis on tema suurteos, siis see on tema oma. Ja alt ta ei vedanud, see on selline korralik perekonnaepopöa. Tegelikult isegi kahe perekonna oma, ja mõtteliselt isegi kolme, kuna teos on ka tugevate autobiograafiliste sugemetega. Steinbeck on maininud, et kirjutas selle raamatu oma poegadele ning just sellepärast on tegevuspaigaks ka Steinbecki enda lapsepõlverajad. Ta ise on end väikese poisina paar korda lausa nimepidi maininud (üks kesksemaid tegelasi, Samuel Hamilton, oli tema vanaisa) ning aeg-ajalt, kuigi mitte pidevalt, hüppab ta kirjutades mina-vormi. 

Peale autobiograafia ja perekonnasaagade on romaani vundamendiks kaks piiblilugu - Aadama ja Eeva ning Kaini ja Aabeli lood. Esimene pool raamatust keskendub Aadamale (tegelase nimigi on Adam, ja Salinase orgu tulles ta ütleb isegi, et nimi on selline, et ta peab rajama sinna kõrbe oma Eedeni aia) ja Eevale (raamatus Cathy). Cathy on küll nii reljeefselt negatiivne tegelaskuju, et ma isegi ei mäleta teist sarnast ühestki raamatust. Steinbeck pareeris kriitika selles suhtes väitega, et peale Eeva kujutab Cathy ka Saatanat, kelles mitte midagi head ei olegi. Raamatu-Adam aga laseb oma Eeval ennast lõa otsas vedada ja on ise nii passiivne ja pimestatud, et absoluutselt ei mõista, mis Cathyl tegelikult plaanis on või millised on tema seisukohad ja soovid. Aga noh, vähemalt ei süüdistanud ta kõiges Cathyt, nagu originaal-Aadam varmalt kohe näpuga Eevale näitas, kui asi tuliseks läks. Võib-olla pole vale ka kirjandusteadlaste spekulatsioon, et Cathy tegelaskujul on ka prototüüp – üks Steinbecki enda eksidest... Mine võta kinni. 

Teine pool raamatust keskendub Adama ja Cathy kaksikutest poegadele, Aronile ja Calebile. Nimepanekul arutatakse pikalt-laialt Kaini ja Aabeli lugu ja on ilmselge, et kuigi nimed ei saa just täpselt samad, siis Caleb on Kain ja Aron on Aabel. Eks jääb igaühe enda otsustada, kas ja kui palju oli Calebil ehk Calil tegemist Aroni elusaatusega, aga ei saa öelda, et ta poleks üritanud seda aastaid ja aastaid just nimelt ära hoida. 

Oma tugev mõju Adama perekonnale on ka elutervetel Hamiltonide perel ja Adama hiinlasest teenril Leel, kes on tegelikult need ilmasambad ja vundament, mis stabiliseerivad Adamat ja ta poegi mistahes elutormides ning kes näitavad, et ilmas on peale äikese ka päikest. Oleks meil kõigil oma Leed ja Hamiltonid! Just nemad aitasid nii Adamal, Aronil kui Calebil – eriti Calebil – oma sisemist võitlust kurja ja hea vahel võidelda, ning kuigi Cal arvab, et temas võitis kuri, siis tegelikult on ta õppinud, et sellised inimesed ongi. Kurja tuleb lihtsalt õppida talitsema, kuid on väga inimlik mitte olla täiuslikult hea. 

Otse loomulikult resoneeruvad erilise võimsusega praeguses maailmas leheküljed, mis räägivad Esimesest maailmasõjast (kuni seda võib esimese suurtähega kirjutada, ma seda ka teen, sest hoolimata reeglist pole ma nõus sellega, et võib ka läbiva väiketähega!). Mitte midagi ei ole muutunud. Juba siis saadeti poisse ja mehi sõtta, rääkimata neile tegelikku ja täit tõtt selle kohta, milline on rindel olukord ja mida nad tegelikult tegema peavad. Ja seegi, kui loed sõdurite surma traagikast nende peredele, lõikab hoopis lähemalt, kui see oleks teinud veel mõni kuu tagasi. Kõik on väga realistlik. 

700 leheküljega muidugi jõuab väga palju. Nagu ütlevad klassikud, mõneks väikeseks vinjetiks või episoodiks võin siit-sealt terakesi puistata. Näiteks kirjeldab Steinbeck erinevaid lugejaid, filosofeerib inimloomuse üle ja kirjeldab värava avamise agregaadi leiutajate rasket elu. 

Samuel ratsutas raamatu seljas kergelt ja balansseeris rõõmsalt ideede keskel nagu mõni teine ratsutab kanuuga kärestikes. Aga Tom läks raamatusse sisse, ronis ja roomas kaante vahel, kaevas nagu mutt mõtete keskele käike, ja tuli välja, nägu ja käed üleni raamatuga koos. (lk 352) 

Kogu oma ebakindluse juures olen ma kindel, et oma nõrkuste peamiste kihtide all tahavad inimesed olla head ja tahavad olla armastatud. (lk 513) 

On üks inimkonna suursaavutusi, et ta võib üht asja teada ja seda ikkagi mitte uskuda. (lk 557)

"Või nii," ütles Samuel. "See võib töötada küll, kui värav on korralikult paika pandud. Ja selle tegemine ja korrashoid võtab ainult kaks korda nii palju aega kui kakskümmend aastat vankrist maha tulemist ja värava avamist." (lk 362)

Siinkohal võite näha, et tõlkija Pille Runtalil on olnud ka oma suur osa selles, et "Hommiku pool Eedenit" nii nauditav lugemiskogemus on. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilmselt on see raamat lugu meist kõigist, sest Steinbecki tegelased (võib-olla see Cathy ikka välja arvatud) on äärmiselt inimlikud. Ja mõnes mõttes on see ka selline rahuldustpakkuva lõpuga muinasjutt, sest kuigi kellegi elu seal Eedenist hommiku pool just mingi meelakkumine ja roosamanna pole, siis elu ise, ükskõik kui raske ja käänuline, annab meile ikkagi võimaluse valida, nagu seda ütleb raamatus üsna keskse koha võtnud heebreakeelne sõna timshel, mida on piiblis sageli tõlgitud väljendiga "sina pead", kuid millele Lee leiab oma keelehuvilistest sõpradega kõige tähendusrikkamaks vasteks "sina võid". Meie otsused, meie valikud, meie teerada ja meie elu on meie endi kätes.