Freida McFadden "Koduabiline"

Kuna mul tuli isu üks McFadden vahepeale lugeda ja avastasin, et kujutage ette, "Koduabilist" ei ole Kobos müügil (sest mul oli just täpselt seda vaja lugeda, sest miks mitte?) ja Eesti raamatupoodides ka isegi e-raamatuna mitte, siis ohkasin ja laadisin endale puhtalt katsetuseks Storyteli äpi. See ei ühildu küll minu lugeriga, aga ma mõtlesin, et ühe raamatu lugemine ei saa ju nn läikivalt ekraanilt nii hull olla ka. Ja ma peangi tunnistama, et näiteks juba tahvli ekraani suurus on lugemise juures plussiks, sest lugeri mõõdud on väikesed ja seal ma aina keeran lehekülgi. Siiski ei taha ma Kobole lõplikult truudust murda, sest lugeri matt ekraan on ikka kordades parem ja ma olen täiesti kindel, et näiteks kuskil bussis või lennukis läheks mul tavaliselt tahvliekraanilt raamatut lugedes hoobilt süda pahaks. 

Kui tulla tagasi McFaddeni juurde, siis tema "Õpetaja" on siin juba blogitud. Kuidagi ta mulle ette jäi, kuigi ma olin juba siis märganud, et kõik loevad hoopis "Koduabilist", mis on, nagu noored ütlevad, OG (original) McFadden. Kuna "Õpetaja" mulle oma lõpuni keerutavate kurvidega vägagi meeldis, siis nüüd tundus, et aeg on küps autoriga otsast alustada. Vahemärkusena olgu öeldud, et nii populaarse raamatu nii keeruline kättesaadavus ei ole okei, ja mingid järgmised McFaddenid on isegi Storyteli äpis ainult audioraamatuna ja minul ju puudub täiesti selline asi nagu audiole keskendumisvõime, kui ma samal ajal midagi muud kõrvale ei tee. 

Mis puutub raamatu sisusse, siis kuulge, see on pshühholoogiline triller, mida ma sellest üldse rääkida saan? No see pole ilmselt eriline spoiler, et peategelane on koduabiline, kes läheb ühte rikkurite perre tööle, aga vanas heas mcfaddenlikus stiilis (mida ma tean tervelt ühe raamatu põhjal) ei ole lõppeks miski nii, nagu näib. Kruvib ja krutib niimoodi, et ma koju tulles marssisin sirgelt tahvli juurde, lükkasin  äpi lahti ja lugesin järjest täpselt nii kaua, et see 280 lehekülge tehtud sai. Mis muidugi seda kõike soosib, on lühikesed peatükid – tekib illusioon sellest, et kui ma ka nüüd selle ühe väikese peatükijupi veel alustan, mis sellest siis ikka juhtub. (Juhtub muidugi see, et võtad järgmise väikese jupi, sest mis sellest ikka juhtub.) 

Väga-väga põnev ja hästi kirjutatud lugu. Hingamist just otseselt ära ei unustanud, aga palju puudu ka ei tulnud. Nutt ja hala algab sel teemal, et see "Koduabiline" on sari. No andke kannatust, nüüd mul on ju vaja teada, kas seal on sama peategelane jne... Väga-väga kardan, et 14-päevase prooviperioodiga see Storytel meil siin ei lõpeta. 

Valeria Luiselli "Kadunud laste arhiiv"

Ma eeldan, et keegi, kes põgeneb, ei ole veel pagulane. Pagulane on see, kes on juba kuhugi jõudnud, teise riiki, aga peab ootama määramata aja, enne kui tegelikult, päriselt kohale jõuab. Pagulased ootavad kinnipidamiskeskustes, varjupaikades või laagrites; föderaalse järelvalve ja relvastatud ametnike pilgu all. Nad ootavad pikas järjekorras sööki, voodit, kuhu magama heita, ootavad, käsi püsti, et küsida, kas võib tualettruumi minna. Ootavad, et neid välja lastaks, ootavad telefonikõnet, kedagi, kes neile järele tuleks ja nad kaasa võtaks. Ja siis on pagulasi, kellel veab ja nad saavad oma perekonnaga jälle kokku, elavad uues kodus. Aga isegi nemad ootavad endiselt. Ootavad kohtuteate saabumist, kohtuotsust kas väljasaatmise või varjupaigaloa andmise kohta, ootavad, et teada saada, kus nad viimaks elama hakkavad ja mis tingimustel. Ootavad, et neid kooli vastu võetaks, et töökoha leiaks, et saaks arsti juurde minna. Ootavad viisasid, dokumente, lube. Ootavad vihjeid, instruktsioone, ja siis ootavad veel. Ootavad, et nende väärikus taastuks.

On lihtsalt imeline, kui sul on sõbralistis ka kirjastused. Ühel ilusal päeval potsatas mu Hollandi-Raamatukupja mahitusel (nagu ma aru sain) pakiautomaati Toledo järjekordne ja jällegi suurepärane raamat. Väga suured tänud nii Hollandisse kui Toledo tublidele töömesilastele, kes oskavad teri sõkaldest eraldada ja avaldada raamatuid, mis on ka avaldamist väärt. 

Samas tuleb aga kohe ka hoiatuseks öelda, et kerge see lugemine küll ei ole, ei stilistiliselt ega sisu poolest. Pole ausalt ka ime – autoripoolses järelsõnas tuleb välja, et raamatusse on väga sihilikult põimitud kujundeid ja fraase erinevatelt autoritelt. Samuti on teksti vahele pikitud nn arhiividokumente ja -fotosid, mis pole ka liiga tavaline võte.

Kui natuke lihtsustada, siis võib ju isegi mingi faabula taastada, sest on perekond, kes läheb vanemate kireprojektide tõttu New Yorgi kodust autoga matkates Arizona piirialadele. Juba enne reisi on vanemate abieluõnne hakanud pragundama nende erinevad huviobjektid: isa soovib uurida apatšide viimaseid iseseisva elu päevi, kuid ema soovib leida kaht Mehhikost tulnud, aga kaduma läinud lapseeas õde. Tüdrukute ema ütleb, et neid on pärast salaja Mehhiko-USA piiri ületamist kogumispunktis nähtud, aga ühest hetkest neid seal enam ei ole. 

 

Päris sisu ma ümber jutustada ei taha, sest üllatus- ja ahhetusmomendid jäägu ikka igaühele endale avastamiseks. Aga seda tahan küll öelda, et Luiselli kirjutab nii paljud asjad sümboliteks, mis tegevuse vältel aina suuremaid ja suuremaid mõõtmeid saavad. Arhiiv, kadunud olek, kaamera, auto, kaja jne aina korduvad ja kõlavad järjest valjemini, samas kui lugejas kasvavad nii pinge kui ilmselt ka ahastus asjade üle, mida ta kuidagi mõjutada ei suuda. 

Ka Luiselli ise on töötanud Mehhikost üle USA piiri tulnud dokumenteerimata laste aitamisega. nii et "Kadunud laste arhiivi" temaatika on talle tuttav ja südamele lähedal. Kellel neist lastest on vedanud, on saanud kokku oma juba Ühendriikides elavate sugulastega. Kellel aga vähem veab, lõpetab kas lennukis koos teiste tagasi saadetavate lastega või hoopis täpikestena kuskil Arizona kõrbe kaardil, sest tundub, et surnuid dokumenteeritakse hoopis hoolikamalt kui neid, kes ellu jäävad. Emana ei suuda ma ette kujutada, mis õudused peaks kodus lapsi varitsema, et ma lapsed üksi illegaalselt üle piiri põgenema saadaksin, olgugi et mingi nn "grupiülevaatajaga" koos. Lugematud kilomeetrid mitte rongis, vaid rongide katustel, ohtlikud jalgsirännakud läbi igasuguse elu suhtes vaenuliku kõrbe (kohati ka kuulirahe eest pagedes), lõppsihiks suvalised kogumispunktid USA ametnike armu all... Ja neid lapsi liigub tuhandeid!

Aga siiski pole raamat üksnes Mehhiko kadunud lastest. See on ka peategelaste perest, kes on ise üks suur sümbol, sest kummagi vanema ega ka kummagi lapse nime me ei tea ja ei saagi teada. Nii et ka nemad võivad olla ükskõik meist, ükskõik kes neist inimestest, kes millestki väga hoolivad, aga üksteisest selle tõttu lahku kasvavad. Või lapsed, kes oma vanemate tähelepanu eest üsna drastilisel kombel võitlema peavad. Seegi on omaette üldistav sümbol. 

Räägime tõlkija Anne Lange tööst ka. Mulle meeldivad alati sellised tõlked, mis mind sõnavalikuga üllatavad, eriti siis, kui ma pole selliseid sõnu kunagi isegi kuulnud. Näiteks kui raudteejaamu, lennujaamu või bussipeatusi nimetatakse "siirderuumideks" või kui piima "kõõnitakse" või kui mõtteavaldus on "känklik" (kumbagi pole sõnastikes olemas). Samas on tekstis ka mesilase hammustus ja vot sellega ma ei tea küll, mida peale hakata. :) 

Aa, ja muide. Suure osa "Kadunud laste arhiivist" kirjutas Luiselli järelsõna andmetel Pariisis Shakespeare&Co raamatupoe teisel korrusel Silvia Whitmani hoole all, nii et Luiselli on Shakespeare&Co tumbleweed! 

Nagu juba ütlesin, suurepärane raamat, kuid kindlasti on vaja ennast selle lugemiseks õigele lainepikkusele saada ja süveneda, sest meelelahutuskirjandus see ei ole. 

Karen Dukess "Viimane raamatupidu"

On lihtsalt kirjeldamatult tore, kui inimesed loevad raamatuid. Ja ma olen absoluutselt sada protsenti nõus, et kuna inimesed on erinevad ja žanre palju, siis tuleb igal raamatusõbral leida üles just need žanrid, mis teda kõnetavad, mis temaga kergelt haakuvad ja millest nad kõige rohkem rõõmu tunnevad. Ja mitte keegi ei saa teisele öelda, et ta peaks lugema midagi põnevamat või targemat või romantilisemat vms. Sest igaühele oma.

Mäletan, kuidas kord ammu ülikooliajal passisin Kuressaare-Tartu bussisõidu vahepeatuses Pärnus. Nelikümmend viis pikka minutit, nagu see siis oli. Läksin putkast ampsu ostma ja vaatasin et oo näe, lihapirukas. Ei mäletagi, millal seda viimati sõin. Ostsin piruka ja niipea, kui hambad sinna sisse lõin, meenus, miks ma ei ole nii ammu sellist kommertslihapirukat ostnud – ma jälestan seda. 😂😂😂

Samamoodi vajasin abi sel hetkel, kui kolleeg näitas, mis raamatud ta kõik viimasel ajal läbi lugenud on, ja lisas "Viimase raamatupoe" kohta saatuslikud sõnad "kena kerge raamat" ja ma täiesti ignoreerisin oma peas kerkinud küsimust: "Ega see naistekas pole?" 

Pikk paus. 

Aga kui sulle meeldib romantiline kirjandus, siis ootab "Viimane raamatupidu" sind ärevalt kas raamatupoe või -kogu riiulil. Elad ühe suve jooksul üle peategelase kaks armuromaani, ühe üsna laheda ideega raamatupeo (selle mõtte peaks sealt ära rottima küll) ja suure emotsionaal-psühholoogilise krahhi.  

Ausalt, ega see tõlge ka just liiga vaimustav ei olnud. Üldiselt ma ei usu, et see originaal palju parem oligi, aga sellegipoolest lähen ma kröömike tusaseks, kui loen selliseid lauseid: "Kommenteerides kirjanike külgetõmbejõudu, rääkis Kayla nagu minu ema, kes oli leevendanud oma pettumust, kui ma kirjastusse tööle asusin, lootusega, et leian sealt äkki mõne eduka noore kirjaniku, kellega abielluda, või vähemalt sõpru, kes aitaksid elavdada mu seltsielu, mis oli mu ema arvates surmigav."  Keegi võiks talle öelda, et lauses ei pea sõnad eesti keeles täpselt samas järjekorras olla kui originaalis. 

No ei pannud vaimustusest müügima, nagu ütleks Melker Melkersson Soolavareselt. Aga see oli minu oma süü, sest ma teadsin juba ammu, et ma olen romantikale allergiline. Vähemalt raamatukaante vahel. 

Christine Brown Wolley "Sister Wife. A Memoir of Faith, Family, and Finding Freedom"

Vahel on inimesel väikene guilty pleasure ja minu puhul on selleks juba mitu aastat olnud TLC kanalil näidatav sari "Sister Wives". Kunagi sattusime seda vaatama ja ei suutnud oma silmi uskuda. Et mitme naise pidamine Ameerikas teatud mormoonilahkudes tavapärane praktika on, teadsime ju muidugi. Aga et keegi oli valmis kaamerad enda koju laskma, see oli uudis. Olgem ausad, ikka on ju uudishimu, et mismoodi inimene mõtleb, kui ta on valmis olema kolmas või neljas naine juba väljakujunenud peres. Sarja eesmärk oli selle pere jaoks näidata, kui ebaõiglane on Ameerika seadusandlus, kes peab mitmenaisepidamist kriminaalkorras karistatavaks kuriteoks, sest mida kurja nad üldsegi teevad, kui ühiskonnas on palju neid, kes mitut naist peavad, lihtsalt mitteametlikult? Ja loomulikult tahtsid nad ka näidata, kui hästi see kõik funktsioneerib. 

Lihtsalt repliigi korras olgu öeldud, et nelja naise peale kokku sai lõpuks laste koguarvuks 18. Christine'i omad on nendest kuus, viis tüdrukut ja üks poiss.

Arvatavasti ei oleks ma viitsinud seda pikalt vaadata, kui see oleks oma algset eesmärki teeninud. Fakt, et nüüd, viisteist aastat hiljem, on mehele jäänud järele üks naine (viimane, kes ilmus perekonda just siis, kui sarja filmima hakati), näitab, et päris ruttu pärast sarja algust hakkasid asjad mõranema. Nad üritasid igapidi, aga õnnetuseks oli juhtunud see lugu, et see viimane naine osutus kogemata mehe hingesugulaseks ja elu armastuseks ja siis viskas teistel naistel lõplikult kopa ette. Ja peangi tunnistama, et ma elasin nendele kolmele esimesele kaasa, sest see mees oli juba ennegi nartsissist ja täiesti empaatiavaba kuju (kuigi okei isa), aga nüüd see lihtsalt kõik võimendus. 

Christine oli esimene, kes otsustas, et mehe vaimne vägivald ei ole asi, mida  ta taluma peaks. Enamus lapsi oli nendel juba suureks kasvanud, nii et ta pakkis oma kohvrid, võttis viimase lapse kaasa ja kolis oma koduosariiki tagasi. Ja aasta hiljem leidis ta enda kõrvale Davidi, kes pakkus Christine'ile kõike, mida eksabikaasa Kody kunagi pakkunud ei olnud. Ta on kohal, Christine on tema jaoks ainus, ta kuulab ja toetab. Tänaseks on nad kaks aastat abielus olnud ja elu on jätkuvalt lill. 

Raamat alustab Christine'i lapsepõlvest, jätkab abiellumise ja abieluga (Christine oli kolmas naine) ja seda lugeda oli mõnes mõttes väga raske, sest kuigi ta ise püüdis loomulikult kõigele mingeid põhjendusi leida, siis juba altari ees on tegelikult selge, et mehel pole temast sooja ega külma. Päris ime, et nad niigi kaua vastu pidasid, aga mormoonidel on tugevad religioossed põhimõtted ja kuni need kestsid, ei olnud ka abielust väljapääsu. Christine'i enda arengut on samas jällegi väga huvitav jälgida ja lugeda, mida ta ise kõige selle juures mõtles. 

Ja muuseas, see on hästi kirjutatud raamat ka. Ma usun, et seda oleks huvitav lugeda ka nendel, kes sarja kunagi näinud ei ole. Seda võib südamerahuga võtta kui antropoloogilist uurimust, sest kes meist ikka polügaamsete suhete sisse muidu näeb. 

Lee Child "Küllaltki ohutu"

Varraku septembriraamat. Aitäh! 

Ma ei ole varem lugenud ühtki Lee Childi raamatut, kuigi tema Reacheri-lood on ülipopulaarsed. Ma olen temast siiani igaks juhuks hoidunud (nagu Lars Kepleristki), sest mingist hetkest jõuab mul ikkagi see piir kätte, kui suurt õõva ma raamatus taluda suudan. Aga kuna selle raamatu näol oli tegemist lühijuttudega (täiesti Reacheri-vabadega), siis ma mõtlesin, et ehk need ei jõua väga hulluks minna. Ei läinud ka, üldse kohe mitte. 

Nagu Child ise eessõnas ütleb: "Minu jaoks oli rõõm proovida midagi täiesti teistsugust. Midagi uut. Ajastut, kohta, rahvust, isiksust, kõike. See oli vabastav." Ja lisab, rääkides sellest, et ta ei oodanudki, et keegi neid lugema hakkab: "Illusioon, et keegi ei vaata, oli tegelikult kõige parem asi üldse. See muutis panused olematuks. Ma proovisin kõike, mida iganes tahtsin." 

Kogumikus olevad lühilood ei ole tegelikult kõik isegi klassikalises mõttes krimilood. Minipõnevikud on nad ehk kõik, või ehk lihtsalt põnevad pööretega minilood. Igav ei olnud neist küll ükski. Ma ei ole iseenesest suur novellifänn ja ma elan need üle vaid siis, kui nad on eriti hästi kirjutatud, aga ikkagi olen siin blogis jõudnud kogu aeg järeldusele, et minu žanr see pole. Ükskõik kui sulni sõnakasutusega või kui paljude kannapööretega, ikka tundub, et kõigest sellest oleks võinud parem ühe korraliku romaani kirjutada. :D Kuid ma saan väga hästi aru, et see on minu isikliku eelistuse küsimus. 

Mõnedele lausetele panin ka järjehoidjad juurde, nagu näiteks sellele: "Rikas olemine ei tähenda mitte midagi, kui teised inimesed ei ole vaesed."  Samuti meeldis mulle väljend sündmuste kohta, mis juhtusid "elusa mälu ajal", st sel ajal, mida elavad inimesed veel ise pealt nägid. Ja päris lustakas oli lugeda prostituudi kirjeldust: "Oli alles ennelõuna, aga Kellyl olid juba tööriided seljas." Olgugi lühijutud, olid need kirjutatud lobeda sulega ja värvikalt. Seda ei saa Lee Childile kindlasti ette heita, et teda hea lugeda poleks. 

Samuti kvalifitseerub "Küllaltki ohutu" suurepäraselt öökapiraamatuks. Väikesed jutujupid, mis lihtsalt lõpevad ära, ükskõik kas su õhtune unepunkt saabub viis minutit varem või hiljem. 

Ja viimase rosinana avastasin, et raamatu (mille eestikeelset teksti ma olin väga nautinud) on tõlkinud Aldo Randmaa, kellega me koos Tartu Ülikoolis ilukirjandusliku tõlke kursusel kvaliteetse tõlke knihve õppisime. Hea töö, Aldo! 

James McBride "Deacon King Kong"

Minu kallis Raamatukubjas saatis mulle mitu raamatut vaimutoitu ja üks neist oli veel eriti eriline – nimelt oli Kubjas ostnud selle nn pimekohtingu raames ja põles soovist teada saada, mis raamat sealt paberi seest välja koorus. No palun, siin see nüüd on. 😊

1969. aasta New Yorgi sotsiaalmajade projektis elavad toredate hüüdnimede sortimendiga mustanahalised, kes on itaallaste, juutide ja muude naabritega suhteliselt hästi läbi saanud, mitte üksteist liiga palju segades. Nad on ehitanud endale kiriku, kus koos käia ja mille juures on toiminud ka poiste pesapallimeeskond, et ka noortel oleks fookus. Aga kõik muutub, kui New Yorgi tänavatele jõuab heroiin. Noored näevad selles võimalust rikastuda, aga kogukonnas tekivad uued pinged, vastuolud ja võimalus kerre kuul saada. 

Kiriku diakon hüüdnimega Sportcoat (kuna ta käib alati spordijakkidega) on mitmekihiline kuju. Lapsepõlves on teda saatnud ebaõnn terviserindel – teda on tabanud kõikvõimalikud lastehaigused ja muud hädad, mille peale meenus lause "Peab ikka tugev tervis olema, et see kõik üle elada." Naine on tal juba mõni aasta tagasi uppunud, aga see ei sega Sportcoati temaga tülitsemast, kusjuures see on aeg-ajalt ka kõrvalistele isikutele vaadeldav. Kuid hoolimata pidevast pudelipõhja teaduslikust uurimisest, olematute inimestega vestlemisest ja lapsepõlve pigilindlusest on Sportcoat ikkagi omamoodi kogukonna alustala. Teda austatakse, võib-olla isegi armastatakse. Kindlasti temast hoolitakse. Aga ühel ilusal päeval jalutab ta oma endise hoolealuse ja praeguse heroiinikuninga, 19-aastase noormehe ette ja tulistab tal pool kõrva peast. Sellest hakkavad hargnema erinevad tegevusliinid, mis on põnevad ja panid lõpuni välja lehekülgi keerama. 

McBride kirjutab väga toredasti. On põnevust, on hoolivust, aga on kindlasti ka väga palju huumorit. Kui üks kurikael saadab oma löömamehe Sportcoatiga arveid klaarima, siis sellest kujuneb omamoodi komöödia stiilis "Aiku sai pudeliga pähe" (kes ei tea, millest ma räägin, vaatab Youtube'ist). No ja millest ma ei saa ikka ei üle ega ümber, on need ülimahlakad väljendid, millega just need vahvad sotsiaalmajade kujud üksteist kostitavad. Mõned näited, mille juurutamist igapäevaellu tuleb igal juhul kaaluda. 

Go take drowning lessons, woman! 

Get out of my window and take the midnight broom out of town, hussy!

You done found the secret of youth, 'cause you lying like a child.

You are so tight with money your ass squeaks when you walk. 

You got a face for swim trunk ads. 

He was deader than yesterday's spaghetti. 

Neid jagus sinna veel, ärge kartke, et teile nüüd endile üldse avastamisrõõmu ei jäänud. Samas oli seal päris palju ka tõsiseid ja mõtlemapanevaid kõnekujundeid, nagu nt joodiku kohta "dead at twenty, buried at eighty" jne.  

Sellest, kuidas selle kõigega on seotud Willendorfi Venus, saate aga küll juba ise lugeda. ;) 

Lõpetuseks: Barack Obama kuulutas selle raamatu oma 2020. lemmiklugemiseks. Täiesti mõistetav ja väärt kandidaat kindlasti, kuna see on tõesti meisterlik sümbioos huumorist, põnevusest, ühiskonnakriitikast, hoolivusest ja ühtehoidmisest. 

John Steinbeck "Me tusameele talv"

Kui eelmised kaks Steinbecki raamatut, mida ma lugenud olen ("Hiirtest ja inimestest" ja "Hommiku pool Eedenit") said mõlemad ka kriitikute ja auhinnajagajate poolt pärjatud ning Steinbeck sai ühel hetkel ka Nobeli preemia, siis "Me tusameele talv" sellist vastuvõttu ei pälvinud. Ega seda täpselt ei tea, kas see oli ainsaks põhjuseks, aga viimaseks see raamat jäi ja oma viimasel kuuel eluaastal Steinbeck rohkem midagi ei kirjutanudki. 

Ka minu jaoks ei olnud see raamat nüüd nii hea kui need kaks eelmist. Liiga kriitiline ma ikkagi ka ei oleks, sest tegelikult oli "Me tusameele talv" üle keskmise hea kindlasti ja kuigi ma pidin ennast vahepeal natuke distsiplineerima, et edasi lugeda, siis igav see ka ei olnud. Alustuseks olid juba kirjeldused meisterlikud. Peategelane Ethan tundus algul lihtsalt mõnus ja lustlik poesell, kellel on äärmiselt võluv naine ja kaks täiesti tavalist teismelist last. Aga nagu heas raamatus ikka, hakkavad karakterid aja jooksul end näitama hoopis teisest küljest ja lõpuks tuleb välja, et meie lõbus Ethan oskab tegelikult vägagi kavalalt ja külma peaga planeerida ja manipuleerida. Samasuguste joontega esineb peatselt ka poeg Allen.  

Kirjandusteadlased väidavad, et "Me tusameele talv" loob sümboli Ameerika ühiskonna roiskumisest ja moraalsest allakäigust. Tõepoolest, Ethan läheb ka seda teed, mida ta ise sisimas õigeks ei pea, aga mis sa ikka ära teed, kui naine ja lapsed avaldavad pehmemal või vähem pehmemal määral survet paremale elujärjele jõudmiseks ja mida ta siis tegelikult nii väga teebki, mida ei ole kõik paremal elujärjel olevad kaaskodanikud juba enne teda teinud. Ega ma muidugi ei tea, kas kokkuvarisemise äärele viivad Ethani tema enda mahhinatsioonid (millest ta ometigi täiesti puhta poisina välja on tulnud) või see, kuidas ta korraks juba tähe staatusesse katapulteeritud poeg petmise eest sama kiiresti mutta vajub. Samuti ei tea me lõpuni, kas Alleni õde juhtis venna petturlusele tähelepanu moraali sunnil või lihtsalt kadedusest ja soovist ära panna. Lahtisi otsi jääb palju. 

Ja nii ma jõudsingi arvamusele, et kui Ethan nüüd oma kokku varisemisest üldse üle saab, siis seda tänu oma naisele, kes alguses tundub küll selline lillelaps, kes lihtsalt niisama ilu pärast õitseb, aga ikka ja jälle suudab poole lausega või mingi vihjega mõista anda, et pole ta midagi nii lihtsake, ja juhtida asjade käiku vaikselt, taktitundeliselt ja samas jäägitu lojaalsuse ja armastusega oma abikaasa vastu. Ethani ja Mary omavahelise suhtluse loomulik kergus oli kindlasti üks meeldivamaid külgi raamatus, eriti võluvad olid hellitusnimed, millega Ethan oma naist lausa üle külvab. 

Kui ma nüüd ühel ilusal päeval "Vihakobarad" ka veel loetud saan, siis on mul põhimõtteliselt Steinbeckile tiir peale tehtud, sest kuigi tal paar raamatut veel on, siis need ei ole enam nii märgilised. 

Freida McFadden "Õpetaja"

Koolilõpukink #2/5 

Freida McFadden on, üllatus küll, praktiseeriv arst, kes on spetsialiseerunud ajukahjustustele. Ilmselt on see üks õnnelik põhjus, miks ta oma põnevikele on lisanud psühholoogilise poole. Lugedes ma seda veel ei teadnud ja tegelikult alustasingi täiesti puhtalt lehelt, sest ma pole tema raamatuid enne lugenud, kuigi olen nüüd aru saanud, et näiteks "Koduabiline" on ikka väga suur hitt. Mina lihtsalt skrollisin raamatupoe leheküljel ringi ja nii kaas kui kirjeldus tundusid kuidagi paljutõotavad. 

McFaddenil on oskus kohe algusest lugu käima tõmmata. Lühikeste peatükkide trikk toimis ka väga hästi, sest kuna lugu kirjutatakse erinevate tegelaste seisukohast, tekib kergesti see tahan-kohe-teada-mis-juhtub sündroom. Sest järgmine peatükk on ju ainult kaks lehekülge. Ja järgmine on ka ainult kolm lehekülge. Nii see 311. lehekülg märkamatult kätte jõudis. 

Ma pean tunnistama, et ma tegin raamatut lugedes midagi, mida ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem teinud: ütlesin vist kolm korda täiesti valjusti: "Ah selline tõbras sa oledki!" mingite variatsioonidega. Kusjuures kogu aeg sama tegelase kohta ja erinevatel põhjustel. Tegelikult on siin päris mitu tegelast üsna usutavalt kompleksseks kirjutatud ja mulle kui koolimaailmas töötanud inimesele tundus see kõik kahetsusväärselt usutav. Loomulikult leiab ka selles loos kinnitust põhimõte, mida tunneme tänu Hercule Poirot'le: kõigil on midagi varjata ja kõik valetavad millegi kohta. 

Lugu ise on põnev ja nagu tagakaas lubab, pakub ootamatuid süžeepöördeid lõpuni välja. Ma päris lõppu jõudes mõtlesin, et kas ta nüüd pakkus üle, aga kui see nii ka oli, las ta siis oli. Kui eesmärk oli viimase leheküljeni lugejat üllatada, siis igatahes see õnnestus. 

Lõppkokkuvõttes on see üks hädaorg, kui sa avastad järjekordse uue kirjaniku ja/või sarja, mida sa nüüd kindlasti tahad edasi lugeda. See lugemisjärjekorras olevate raamatute rivi on nagunii aukartustäratav. Aga McFadden on kindlasti kirjanik, kellel tasub pilk peal hoida. 

Rebecca Yarros "Fourth wing"

Kolleegiväljakutse raamat #5. Samuti emakeeleõpetaja (teine küll), samuti soovitatud eestikeelsena, aga mulle lugerisse tuli siiski originaal. 

Puhkusel olles ütlesin kolleegidele, et ma loen lastekat. :) Noorteulmekana ta mõeldud ongi, sest mingil seletamatul kombel on fantaasiaulme lastele nagu mesi kärbestele. Võib-olla pole ta küll nii ülipopulaarne nagu "Harry Potter", aga on siiski suhteliselt arvestatavalt samas kaalukategoorias. 

Ega me päris detailselt toimumispaika ei tea, olgu see või täitsa väljamõeldis. Midagi me Navarrast (ei, mitte sellest, mida me päris ajaloost teame) ja selle ajaloost küll õpime, aga rahulikku päeva seal ei näe. Piirid on pidevas ohus ja et neid kaitsta, on vaja välja koolitada loheratsanikke. Lohedeni jõudmiseks peab aga kõvasti vaeva nägema (loe: ellu jääma). Juba Bagiathi sõjakooli minek saab nii mõnelegi saatuslikuks, samuti pole üldse ebatavaline, et lihtsalt igapäevaste sparringusessioonide ajal surma saadakse. Nii sõelutakse välja parimad. 

Alguses ma mõtlesin, et see pole ikka üldse minu raamat. Ega ta tegelikult polnudki, aga sellest hetkest, kui mängu tulid lohed ja ma sain aru, et esiteks nad räägivad inimestega ja teiseks on nendel suurepärane kuiv huumor, läks asi palju lahedamaks. Ei jõudnud ära oodata, millal need lohed jälle platsi ilmuvad ja mõne tabava märkuse teevad. Ja kui Tairn on suur ja võimas, siis see Andarna on lihtsalt nii nunnu, et kogu aeg tahaks talle pai teha. 

Nii suur fänn ma ei ole, et järgmisi osi lugeda, aga noortele ma usun küll, et see väga meeldib. Kirjutatud on ju hästi ja raamatupoodide tutvustustest tundub mulle, et Tiina Randuse tõlge võiks täitsa lahe olla ("bonding", mille käigus lohe endale ratsaniku valib, on tõlgitud lõastamiseks ja minu meelest on see nutikas valik).

Kellele siis soovitada. Kindlasti noortele ja/või fantaasia/ulme austajale. Soovitatav on üldine lugemishuvi, sest 516 lehekülge ei ole noortele ja lastele võib-olla naljaasi. 

Sharon Sala "Going Once"

Kolleegiväljakutse raamat #4, emakeeleõpetaja soovitus. Tema luges küll eesti keeles, aga kuna mul oli vaja e-lugerisse puhkuseraamatuid laadida, siis tuli odavam versioon originaalkeeles. 

Kuna tegemist on sarja esimese raamatuga, siis see on alalõpmata üks igavene nuhtlus – tuleb langetada põhimõtteline otsus, kas lugeda sarja edasi või ei. Ütleme siis nõnda, et kui ma tunnen, et ma tahan vahepeale üht kiiret värskendavat krimkat ja näiteks Doggerlandi-sarjas uut raamatut ei tule, siis on Sala nimekirjas küll. 

Alapealkirja järgi on tegemist sarjaga "Loodusjõud" ja loogiliselt tundub, et igas raamatus on oodata isesorti stiihiat. Esimeses osas toimub tohutu üleujutus, milles juba isegi inimesed surevad, aga selle varjus tegutseb ka sarimõrvar. Puhtjuhuslikult näeb aga siiani puhtalt pääsenud kurilase järjekordset tegu pealt kunstnik Nola Landry. Kui see uudis pressi lekib, on Nola elu otseses ohus ja sarimõrvari jälil kohale tulnud kolmel FBI musketäril tuleb peale uurimistöö ka Nolat kaitsta. 

Järgnevad spoilerid. 

Ma ei tea, kas mind peaks heidutama, et siin raamatus on nii palju asju "õigesti tehtud". No näiteks peab otse loomulikult kaitset vajav tunnistaja olema kaunis noor naine. Parem oleks, kui tal oleks ühe FBI-agendiga lahendamata armulugu. Aga oih, ongi ju! Lahendamata armulugu ja pikk põrnitsemine laheneb ühe lausega (mina poleks küll nii kergelt alla andnud, aga ma ei ole muidugi ilus noor ohus oleva eluga neiu. Lisaks sellele tuleb raamatus ka riburadapidi deus ex machina'id, sest see "damsel in distress" peab ometi ka surmasuhu sattuma (mitu korda) ja teda tuleb siis rüütellikult päästa. Ja lõpeb loomulikult kõige põnevama koha peal, sest lahenduse saame kätte, aga midagi jääb ikka pooleli ka, sest muidu ei saa sarja edasi kirjutada. 

Aga nagu ma juba alguses ütlesin, tegelikult oli see raamat täitsa põnev ja ma ikka lugesin ta isuga ja paari päevaga läbi. Vaikselt tunnistan ka üles, et laadisin endale puhkuseks neli raamatut ja mõtlesin, et ma naaaatukene piilun selle Sala algust. See lõppes sellega, et ma polnud veel puhkusele jõudnudki, kui raamat juba läbi oli. :) Raamat on lihtne ja pretensioonitu, aga hoidis juures ja seega oli see väga mõnusaks ajuloputuseks. Ja tegelikult tahaks ju ikka teada ka, kuidas Nola ja Tate'i lugu edasi läheb (loodetavasti on ka teised toredad jõmmid järgmistes osades kohal). 

Lõpetuseks väike faktoid: Sharon Sala on pseudonüüm, tegelikkuses on autori nimi Dinah McCall.

 

Henry James "Tuvi tiivad"

Varraku mingi eelmise aasta kas äkki juunikuu raamat või midagi sellist. Ta seisis mul pikalt riiulis, paras tellis ikkagi, pealegi oli Krista Kaer (raamatu tõlkija) ise ka kuskil kommenteerinud Henry Jamesi pikki ja keerulisi lauseid. Mõte oli umbestäpselt selline, et lugeda on raske, aga kui juba ära harjud, siis tasub ära. 

Eks ta laias laastus nõnda oli ka. Ma lugesin seda muude asjade kõrvale ikkagi kuid, vahepeal ma arvan ta kuu-kaks mul päriselt ka seisis kuskil poole peal. Võib-olla ongi kõige õigem öelda, et "Tuvi tiibade" lugemine tundus pigem nagu töö, mitte niivõrd nauding. Samas muidugi kui see oleks täiesti ebameeldiv olnud, ega ma siis poleks temaga kindlasti ka lõppu jõudnud. 

Huvitav oli minu jaoks kooskõla lauseehituse ja tegevuse enda vahel. Kommenteerisin paarile sõbrannale ka Messengeri-vestluses, et on põimlaused, on keerulised põimlaused ja on Henry Jamesi põimlaused. Need on vahel pool kilomeetrit pikad. Toon ühe suvalise näite. 

Kui Kate hakkas juba elust rohkem teada saades asjade üle järele mõtlema, ei suutnud ta kuidagi aru saada, kuidas oleks tädi Maud saanud olla teistsugune; – selleks ajaks oli ta juba adunud, millised oleksid võinud olla paljud teised asjad, ometi oli ta taibanud, et kui nad olid kõik teadlikult elanud Ultima Thule külma hinguse surve all, siis antud tõsiasju arvestades ei oleks nad saanud kuidagi ka teisiti toimida. 

Iseenesest saab ju aru küll, aga kui selliseid lauseid tuleb ja tuleb ja lõik on ka täpselt lehekülje pikkune või natuke üle selle, siis ei, seda ei ole just kerge lugeda. Asja ei tee lihtsamaks ka see, et mõte keerutab täpselt samamoodi nagu lause. Pidin korduvalt lauseid või lõike üle lugema, et üldse aru saada, mida seal öelda on tahetud. Ja kui lausete ja mõtete keerutamisest veel väheks jäi, siis lisame veel siia ka tahu, et selles raamatus ei ütle mitte keegi mitte midagi otse välja. Või kui, siis haruharva. Tiirutatakse mingite mõtete ümber nagu kassid ümber palava pudru ja mingil tabamatul põhjusel saavad NEMAD kõik aru, millest teised räägivad. Mina ei saanud. Dialooge stiilis "no siis meil jääb üle ainult üks võimalus" ja see üks võimalus on partnerile päevselge, aga lugejal polegi nagu millelegi toetuda, on seal palju. Sellest siis minu ülaltoodud mõte, et lauseehitus ja sisu on võrdselt ja ilmselt väga teadlikult keerukaks ja segasekski kirjutatud. 

Tahes-tahtmata meenusid need meemid, kus kuulsad teosed on ühe lausega kokku võetud. Näiteks nii: 

Eks ta nüüd spoiler on, aga kuna selle raamatu juures süžee ongi ilmselt väga teisejärguline, siis ilmselt vahet pole ja mul tuli ikkagi selline kiuslik mõte see kokkuvõte "Tuvi tiibade" kohta ka ära teha. See võiks umbes nii kõlada, et "Rahata armunud teevad ebaõnnestunud katse kasseerida sisse rikka tiisikusse sureva pärijanna raha." Seda öeldakse raamatus lihtsalt 584 lehekülje pikkuselt, aga muidu kõik sama. :) 

Ei, ma ei ütle, et see raamat oli halb. Ükski raamat ei saa klassikaks ilmaasjata. Noorena suremine, rikka pärijanna raha ära kasutamise soov (kuigi pärijannat armastavad kõik) ja sellega seoses tekkivad kurikavalad plaanid on ka üsna ajatu teema. Aga kerge lugemine "Tuvi tiivad" küll ei ole, see on selge. Läheneda respektiga. 

Erilise kummarduse tahan ma lõpetuseks teha Krista Kaerale, sest seda raamatut tõlkida oli ilmselgelt kolossaalne ettevõtmine ja tõlge on ju suurepärane. 

Matthew Perry "Friends, Lovers, and the Big Terrible Thing"

Kolleegiväljakutse raamat, kogukonnajuhi soovitus. 

Tegelikult on täitsa tore, et see kolleegiväljakutse mind ikka sunnib vahel ka elulooraamatuid lugema, sest kuigi ma muidu nende liiga suur fänn ei ole, siis mõned nendest on tõesti headeks raamatuteks osutunud, ühel või teisel põhjusel. 

Matthew Perry raamatust on ilmselt nii palju räägitud, et enamus vist siiski teab, kes ta on ja miks ta selle raamatu kirjutas. Ma pean küll ise tunnistama, et sel ajal, kui "Sõbrad" väga populaarsed olid, siis minul ei olnud isegi telekat, rääkimata vajalikest kanalitest, nii et kuigi ma tean, kes seal tegelased on ja kes neid mängivad ja mis on peamised liinid (aga seda juba VÄGA üldises plaanis), siis nii kursis ma sellega ei ole kui mõne teise seriaaliga. 

Perry probleemidest alkoholi ja uimastitega ma ka midagi ei teadnud, kuni ta oma raamatu välja andis, ja siis räägiti sellest tõesti palju. Veel enam hakati nii Perryst kui tema raamatust rääkima siis, kui ta umbes aasta pärast raamatu ilmumist kahtlastel asjaoludel surnult leiti. Ametlikult tunnistati tema surm õnnetusjuhtumiks, kuna ta uppus oma kodus basseini, aga tema organismist leiti nii suur kogus ketamiini, mida läheb vaja inimesele üldnarkoosi tegemiseks. Perry ise ja kõik tema lähikondsed ütlesid, et enne surma oli ta juba üle pooleteise aasta kaine ja uimastivaba olnud ning isegi ei suitsetanud. Ka uurimisel selgus, et kõik kodust leitud ravimid olid talle välja kirjutatud ning neid oli tarvitatud retseptijärgselt. Raamatuski räägib Perry, et kuna ta organism oli uimastite ja retseptirohtudega juba nii harjunud, siis vajas ta rohtu suures koguses, et see üldse mõjuks. Sellepärast siis on otsustatud, et ju see õnnetus oli. 

Raamat ise on ikka päris nukker. Kole, kui inimene elab oma terve elu ära nii, et ta pole üldse natukestki õnnelik. Kogu aeg on tal tunne, et ta pole piisavalt hea ja et hinges on tühimikud, mida suudab täita ainult kange alkohol või retseptiravimid. Oma kõige hullemal ajal võttis Perry 55(!) tabletti päevas. Tema keha oli omadega muidugi täiesti kutu juba enne surma, näiteks oli tal uimastite söömisest nii hull pankreatiit, et ta käärsool lihtsalt lõhkes ja selle tulemusel oli ta kaks nädalat koomas. Hea et üldse ellu jäi, vähemalt seekord.

Oma sisedeemonitega võideldes ei mõistnud Perry ka seda, et iga seelikuga magamise asemel (kuna ta ei leidnud ennast olevat piisavalt vääriline pikemaks suhteks) oleks stabiilne lähedane inimene talle olnud toeks, mida talle nii hädasti vaja oli. 

Ühesõnaga, see on üks kurb ja kole raamat inimesest, kelle elu läheb valesti kohe päris algusest peale ja kes leiab rahu ja stabiilsuse alles poolteist aastat enne surma, kui ta keha on juba täiesti laastatud. Kindlasti on see väga õpetlik raamat, aga kuna Perry räägib peaasjalikult oma sõltuvusest, siis on see lugemine kindlasti mitte kõige nõrgemate närvidega inimesele.  

Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Kolleegiväljakutse raamat, geograafiaõpetaja soovitus (sobivalt, nagu kohe mõistate). 

Jon Krakauer on Ameerika ajakirjanik ja 1996. aastal pakuti talle võimalust tööandja kulul minna Himaalajasse ja tõusta Mount Everesti tippu. Krakauer oli mägironimisega päris pikalt juba tegelenud, nii et oskusi ja vormi tal oli, aga sellistesse kõrgustesse polnud ta veel kordagi loomulikult jõudnud, seega ei olnud ta päris kindlasti niisuguse ettevalmistusega nagu need, kes ajasid taga nn seitset tippu (kõigi mandrite kõrgeimad mäed) või kuulusid kaheksa tuhande meetri klubisse (eesmärgiks kõik üle 8km kõrgused mäed ära ronida). Krakauer ja tema tiimikaaslased asusid teele kogenud mäegiid Rob Halli ekspeditsiooniga. 

10. mail 1996 ründas tippu päris mitu tiimi. Krakaueri grupis oli kolm giidi ja kaheksa "klienti", nagu neid kutsuti. Kõik algas kenasti ja kuigi aklimatiseerumine polnud kõige lihtsam, siis oli kõik siiski kontrolli all ja vaikselt saadi ennast tipu ründamiseks vormi. Kuid asjad hakkasid viltu vedama sellest hetkest, kui ekspeditsiooni juht Rob Hall ei pidanud kinni iseenda kehtestatud reeglist, mis ütles, et ükskõik kui lähedal sa tipule ka poleks, hiljemalt kell kaks päeval tuleb hakata laskuma. Jon oli peaaegu ainus, kes tipust enne kaht tulema sai. 

Ootamatult tõusis tige torm. Hõredas õhus ja hapnikupuuduses (balloonid olid kõigil kaasas küll, aga kuna retk venis pikemaks kui ette nähtud, siis said varud paljudel ka liiga vara otsa), väga tugeva ja külma tuule käes tekkisid igaühel omad probleemid. Väsimus ja uimasus oleks võimust võtnud ka ilma tormita, aga nüüd läks asi järsku väga kriitiliseks. Krakauer kirjeldab nii enda kui ka teiste kogemust (niipalju kui teistest teada oli) väga detailselt ja tuleb tunnistada, et kuigi kirjutatud on raamat huvitavalt ja läheb seetõttu ka kiiresti, siis meeldiv lugemine see nüüd küll ei ole, eriti kui ette teada, et tagasi jõuavad vähesed. Sel päeval võttis Everest kaheksa elu. 

Krakauer ütleb ise, et ta läks sinna artiklit kirjutama, aga kõike juhtunud arvestades ei suutnud ta vaid artikliga endast kogu seda üleelamist välja kirjutada ja otsustas välja anda ka raamatu. Siiski on ta sunnitud tõdema, et ka raamat ei suutnud tal toimunust üle saada ja eluga edasi minna. Krakauer räägib, et üks asi on survivor's guilt (inimene tunneb end süüdi selle tõttu, et jäi katastroofis vms sündmuses ellu, aga teised ei jäänud), aga sellele lisaks näris teda veel tõeline süütunne selle üle, et ei läinud teistele appi, kui ise juba turvaliselt laagrisse tagasi jõudnud oli. Mõistus ja ka üks teine eluga tagasi jõudnud ronija ütlesid küll, et ta oli selleks ajaks ise füüsilisest väsimusest ja hapnikupuudusest nii kurnatud, et abistajana oleks temast olnud rohkem tüli kui kasu, aga see mõte ei lähe nii kergesti ära. 

Asja ei teinud Krakaueri jaoks paremaks ka see, et peale tema enda sisemiste piinade hakkasid teda süüdistama ka inimesed, kes tema artiklit lugesid, ning ka mõned ronijad, kes temaga koos mäel olid. Samuti heitsid viimased Krakauerile ette kriitikat mäel tehtud otsuste või tegutsemise suunal, sest "keegi ei tahtnud surra ja kõik tegid, mis nad vähegi suutsid". Samas vaatasin ma ka üht pikka ja põhjalikku videot, kus kommenteeriti kõigi ellujäänute kirjutatud raamatuid (igaühel on ju toimunust oma nägemus, kogemus oli kõigil mõneti erinev). Ka Rob Halli enda meeskonnas roninud vanim tiimiliige Lou Kasischke ütleb, et kui ta oleks teadnud, et giidid otsustavad mitu tiimi samal päeval tipuründesse viia, poleks ta ilmselt algusest peale sellele ekspeditsioonile tulnud, sest see otsus tundus väga ohtlik. 

Selge on see, et Everest võtab oma, isegi kui ellu jääd. Hõredast õhust tekkinud hapnikupuuduses suureneb füüsiline väsimus eksponentsiaalselt ja mingil hetkel hakkab reaalsusele loor ette tõmbuma – ka Krakauer räägib, kuidas ta mäel ohtliku laskumise ajal ühe tiimikaaslasega kohtus ja temaga juttugi rääkis, aga hiljem laagris selgus, et see oli olnud hoopis üks teine tiimiliige. Krakauer ütleb, et ei saa siiani aru, kuidas oli võimalik omavahel sassi ajada mees, kes oli hiiglaslik, ja teine, kes oli suhteliselt väike, üks rääkis Uus-Meremaa aktsendiga ja teine põlise teksaslase omaga. Aga see juhtus ja omakorda tõmbab see rasvase joone alla mõttele, et Krakauer ei olnud kindlasti mitte piisavas vormis, et veel teisi aidata. Pidev ninapidi koos elamine on raske ka parimates tingimustes, aga füüsiliselt nii pingutavas keskkonnas hakkasid sõnelema isegi giidid omavahel. Kindlasti tehti valesid otsuseid, aga ilmselt peab ikkagi Everestiga rinda pistma minnes juba ette arvestama ka sellega, et võimalus sealt mitte tagasi tulla on päris realistlik. 

Ma olen kogu aeg oma lennuvend (Andres) Karu käest küsinud, millal tema siis ka Everesti ette võtab (ta on ära roninud kõik Euroopa riikide kõrgeimad tipud ja kamaluga teisi veel otsa). Ta on öelnud, et tehniliselt see polegi kõige hullem mägi, lihtsalt maksab palju. Noh, pärast selle raamatu lugemist ütleksin, et kui SEE ei ole tehniliselt hull, siis kui hull see hull veel peab olema... 

Lühidalt, "Hõredasse õhku" on selline dokumentaaltrhiller, mis on ikkagi selle võrra õudsem, et Everest jättis endale kaheksa päriselus eksisteerinud inimest, kelle surnukehadest on tehtud pildid, mida igaüks võib internetis vaadata (päris jube). Krakauer, ükskõik kui palju küsimusi tal peas vastamata võib veel olla, peaks olema eelkõige siiski päris õnnelik, et ta oma naise juurde tagasi jõudis. 

Ray Bradbury "Marsi kroonikad"

Seekord kirjutas mulle kirjastuse Paradiis esindaja, kes oli märganud "Võililleveini" blogi ja küsis armsasti, kas ma ka "Marsi kroonikaid" lugeda tahaksin. Muidugi tahaksin! Väga suur tänu kirjastusele. 

Ray Bradbury kirjutas "Marsi kroonikad" aastal 1950. Tähelepanuväärne  on see, et originaalis olid sündmused asetatud aastatesse 1999-2026, aga kui 1999. aasta hakkas päriselt kätte jõudma, nihutati tegevusaeg 30 aasta võrra tulevikku edasi. Et mõõde oleks õige. 

Raamatus on jutud Marsi niinimetatud koloniseerimisest inimeste poolt, kuigi see pole pidev lugu, vaid näiliselt suvalised hetked. Siit-sealt uurides võib lugeda, et need polegi üheselt raamatuks kirjutatud lood, vaid eraldiseisvad ülestähendused, aga kaante vahele panduna on nad siiski kronoloogilises järjestuses ja paratamatult täidab vähemalt minu aju need lüngad ise kohe ära. 

Alguses on Marsil marslased, kirjelduse järgi imelised olendid helepruunika naha, kollaste nööpsilmade ja pehme musikaalse häälega. Nad maalivad keemilise tulega pilte, küpsetavad tulelaual asuvas laavalombis liha, kütivad mesilastega ja rüüpavad metalltassist elektrituld. Telepaatilises unenäos näeb marslasest naine unes pikka meest siniste silmade ja mustade juustega (mis on marsinaise abikaasa arvates kõige ebatõenäolisem juuksevärv), kuid ikkagi ei tundu unenägu realistlik, sest kolmandal planeedil elu olla ei saa, seal on "liiga suur hapniku kontsentratsioon." 

Kui inimesed oma rakettidega kohale jõudma hakkavad, on marslaste vastuvõtt kõike muud kui sõbralik. Esimesed ekspeditsioonid lõpevad inimestele kurvalt. Kuid juba järgmistes lugudes on inimesed end ilusti sisse seadnud ja marslased on pagendatud mägedesse ja kaugematesse linnadesse, kus nad on võtnud ka uue kuju. Toimub inimestevahelisi kokkupõrkeid ja lõpuks on nii linnad kui marslased surnud, Maa hävib tuumakatastroofis ja viimasest Maalt pääsenud perekonnast saavad uued marslased. 

Lühidalt öeldes, isegi kui Bradbury seda ise välja ei kirjuta, siis mulje jääb küll selline, et tema nägemuses on inimesed siiski need, kes kõik algselt ilusa oma maagilise puudutusega ära suudavad rikkuda – algselt imeliste olenditega toredast ja elavast planeedist saab ju surnud linnadega tolmune tühermaa. Ja kui ma saangi aru, et see fragmentaarsus on ilmselt taotluslik (las inimene mõtleb ise ka), siis natuke hüplikuks ta jäi. Kuna marslased on raamatu alguses tõesti nii imeline rahvas nii väljast kui seest, siis natuke oleks siiski tahtnud rohkem just seda inimeste ja marslaste vahelist kontakti ja dünaamikat, sest mis siis ikkagi päriselt juhtus? 

Puhttehniliselt oli see aga täiesti tore lugemiselamus. Bradbury ei komplitseeri ega ilutse, pigem on ta otsene ja minimalistlik. Ka Linda Ariva ja Mario Kivistiku tõlge on nauditav (saan aru nii, et kaks Mario Kivistiku tõlgitud lugu lisati uues kogus olemasolenutele). Kuna lood on paljuski iseseisvad ja mitte ka liiga pikad, sobivad "Marsi kroonikad" hästi reisil lugemiseks või öökapiraamatuks. Ja hoolimata minu isikliku raamatukupja halast arvan mina temaga vastupidiselt, et kaanekujundus on väga ilus! Nii et lõppkokkuvõttes jään ma siiski oma kirjandusliku eelarvega kenasti plussi. 

 

Julie Otsuka "Buddha pööningul"

20. sajandi esimeses pooles saabus USA-sse Jaapani immigrantide laine, ning oli terve plejaad naisi, kes sõitsid San Franciscosse jaapanlastest meestega abielluma. 

Kuulu järgi sõid sealsed inimesed ainult liha ja nende keha oli üleni karvane. (---) Sealne keel oli meie omast kümme korda raskem ja kombed arusaamatult veidrad. Raamatuid loeti tagant ettepoole ja vannis kasutati seepi. (---) Valge vastand polnud mitte  punane, vaid must. 

Laevareisi jooksul arutati, fantaseeriti ja võrreldi neile saadetud tulevaste meeste pilte. Kohale jõudes selgus küll, et pildid olid kas kakskümmend aastat vanad või hoopis kellegi teise omad, ja fotoga kaasas olnud ilusa kirjagi oli kirjutanud hoopis keegi teine. Aga seda nad veel ei teadnud. 

Kohale jõudes lõi reaalsus naised nagu kuvaldaga oodatud vormi. Juba kultuuriliselt oli naine oma mehe omand, tema kamandada ja kasutada nagu ta just heaks arvas. Loomulikult lisandus sinna veel immigrantide mitte kõige soositum staatus – jaapanlased tegid (ja väga korralikult) töid, mida ameeriklased ise teha ei tahtnud. Nad rügasid põldudel, kasvatasid puu- ja köögivilju, pesid jõukate kohalike pesu ja küürisid nende põrandaid. 

Vormiliselt on see üks huvitavamaid raamatuid, mis mulle viimaste aastate jooksul kätte sattunud on. Peatükid on kirjutatud meie vormis, aga igas lauses erineva naise kogemus. See tekitab üldistatud karakteri, ühisteks joonteks paratamatus ning kultuurile ja oludele alistumine, kuigi kogemused võivad üksteisest väga erineda. Meie-vorm on solidaarsuse vorm. 

Me sünnitasime tammede all suvel 45-kraadise palavusega. Me sünnitasime aasta külmimatel öödel ühetoalistes osmikutes puupliitide kõrval. Me sünnitasime delta tuulistel saartel kuus kuud pärast saabumist, ja beebid olid tillukesed ja läbipaistvad ja surid kolme päeva pärast. Me sünnitasime üheksa kuud pärast saabumist perfektsed musta juuksepahmakaga beebid. (---) Me sünnitasime nuttes nagu Nogiku, kellel tõusis palavik ja kes ei saanud kolm kuud voodist välja. Me sünnitasime ludinal, kahe tunniga, aga siis tekkis meil peavalu, mis jäi meiega viieks aastaks. Me sünnitasime kuus nädalat pärast seda, kui meie mees oli meid maha jätnud, tütre, kelle äraandmist me nüüd kibedalt kahetseme. 

Ja siis tuli Pearl Harbor, mida küll nimepidi ei mainita, aga ühtäkki hakati mehi kodudest ära viima ja tagatipuks leidis valitsus, et jaapanlased on ohuks julgeolekule, et nad on kõik kahtlased ja tuleb vähemalt rannikualadelt ümber asustada. Ja nii nad läksid. 

Mõned meist lahkusid nuttes. Ja mõned meist lahkusid lauldes. Üks meist lahkus, käsi suu peal ja hüsteeriliselt naerdes. Mõni meist lahkus purjuspäi. Teised meie seast lahkusid vaikselt, pead norus, piinlikkus- ja häbitundega. Üks vana mees Gilroyst lahkus kanderaamil. Üks teine vana mees (---) lahkus karkudega, Ameerika Leegioni müts silmile tõmmatud. (---) Üks mees Santa Barbarast lahkus, käes pruun nahkkohver kulunud kleebistega, millel seisis Paris ja London ja Hotel Metropole, Bayreuth. Tema naine lahkus temast kolm sammu tagapool, käes puust pesulaud ja raamatukogust laenutatud Emily Posti etiketiõpik. "Tähtaeg on alles järgmisel nädalal," ütles ta. 

Need peatükid on mitmeid lehekülgi pikad ja täiesti lõiguvabad. Laused on üksteise otsa pikitud nagu üks lõppematu pärlikee. Pärlid selles võivad tunduda äärmiselt sarnased, kuid ometigi neid ükshaaval vaadates on igaühes sees kellegi terve elu. Mida enam loed, seda enam muutub iga lüli omamoodi sümboliks, nii et suvalisel hetkel mainitud Buddha, mis kellelgi San Franciscost lahkudes pööningule maha jäi ja mida raamatus enam kordagi ei mainita, ronib sealt pööningult välja raamatupealkirjaks. 

Kui kellelegi veel segaseks jäi, siis see on ikka täiesti suurepärane raamat. 

Taylor Jenkins Reid "The Seven Husbands of Evelyn Hugo"

No nii, nüüd tuleb unpopular opinion. Olge kõik valmis. 

Kuigi ma olen üldiselt oma raamatute suhtes küllalt valiv ja minu kõrge Goodreadsi-hinnangute keskmine on eelkõige just sellega seotud, siis vahel ma ikka mõtlen, et noh, loen siis selle või teise raamatu puhtalt seetõttu, et kõik loevad ja tundub, et peaks ikka ise ka kursis olema. Et saaks kaasa rääkida või nii. Ja Goodreadsi keskmine sellele raamatule on üle nelja, nii et kui hull see siis ikka olla saab, mõtlesin mina. 

Kes on vahepeal ära unustanud, siis ma ei loe raamatuid, mis inglise keeles kategoriseeruks pealkirja alla "Chick lit", ehk siis puhtakujulised naistekad. Aga "Evelyn Hugo" just täpselt seda ongi. Ma ei taha kuidagimoodi öelda, et see oleks halvasti kirjutatud – kui sa oled inimene, kellele sellised raamatud meeldivad, siis ilmselt meeldib sulle see ka, võib-olla isegi väga. 

Aga mis teha, kogu see 389 lehekülge oli minu jaoks nagu Kroonika hapukurgihooajal. Raamatu alguses nagu tõepoolest lubaks – tundub, et raamatus on tulemas suuri paljastusi ekraaniikoon Evelyn Hugo elu kohta ning samuti visatakse üles intriig sellega, et Evelyn nõuab kirjutajaks ainult ja ainult Monique Granti, kes pole Evelyniga elus kohtunud ja kes on täiesti tundmatu ajakirjanik. Ikka ju tahad teada, millest selline valik ja meelekindlus selle juures. 

Tegelikult ei saa sellest raamatust teada eriti midagi huvitavat. On lihtsalt üks meeste paraad, kellest paljud on lihtsalt de jure tema abikaasad. Ja selleks, et raamatul ikka võimalikult palju lugejaid oleks, siis viskab Reid kesksena hoopis sisse Evelyni varjul olnud nn tõelise, kuid hoopistükkis omasoolise armastuse. Vahel hakkab vägisi tunduma, et heteroseksuaalsus ei müü ikka enam üldse. Ja kui sa pead lugema 389 lk põhimõtteliselt sama juttu seitsmes variatsioonis, siis ainus mõte on küll, et kaua võib. Ja see viimane nii-öelda big reveal selle kohta, mis Monique'il selle kõigega pistmist on, see on ka lihtsalt üle võlli skandaal, mis on üsna läbinähtavalt ja ilmselgelt mõeldud selleks, et lugeja ahhetaks ja haaraks kahe käega peast. Aga noh, vähemalt juhtus midagigi. 

Lihtsalt öeldult on see raamat imeilusast naisest, kes on karjääri nimel valmis absoluutselt kõigeks, ja tema enda kahjuks käib tema elu ainult läbi meeste. Või pigem üle meeste. Sest muuks tal neid vaja ei ole kui filmimaailmas aina kõrgemale ronimiseks. Kui see nüüd pidi olema mingisugune ood sellele, kuidas vaene Evelyn omas ajastus ennast Hollywoodis muidu teostada saanud ei oleks, siis oleks seda andnud palju tihedamaks kirjutada. Kohe tuleb meelde "Keemiatundide" raamat, kus kesksel kohal just oligi samade kümnendite patriarhaalne maailm, aga kui palju komplekssem see raamat "Evelyn Hugost" ikkagi on ja kui palju paremini räägib see naise eneseteostusest! Evelyn lihtsalt kasutab Hollywoodi nägusamaid ja rikkamaid poissmehi sõna otseses mõttes ära, tundes rahuldust sellest, et tema liigub täpselt selles suunas, nagu tema tahab. Minu meelest on see kogu naissoo kõva alahindamine, isegi kuuekümnendatest rääkides. 

Ehk siis. See on raamatusoovitus kõigile Kroonika hardunud lugejatele, sest skandaalimaitseline on see raamat kindlasti ja kui sind huvitavad ilusad naised ja nende suhted, siis on see tõesti just sulle. Minu jaoks oli see isegi suvelugemiseks liiga üheülbaline ja etteaimatav. 

Reid ise on öelnud, et raamatu inspiratsiooniallikateks on sellised näitlejad nagu lausa kaheksa abikaasat ära pidanud Elizabeth Taylor, oma eluloo ajakirjandusele serveerinud Ava Gardner ja poolhispaanlasest Rita Hayworth (Evelyn Hugo on poolkuubalane).

Aga lõpetuseks ka hea uudis kõigile filmisõpradele – just mõni päev tagasi tuli välja uudis, et Netflix on otsustanud "Evelyn Hugo" raamatust filmi teha. Näitlejaid veel nimetatud pole, küll aga spekuleeritakse, et peaosatäitjaid on kaks, üks noore ja teine vana Evelyni rollis. Hoidke siis pilku peal. 

Colleen McCullough "Ogalinnud"

Ja ongi käes selleaastase kolleegiväljakutse viimase raamatu tutvustamise aeg. Tundub, et sellest hakkab saama kena traditsioon, sest ka sel aastal olen ma oma kolleegide valikuga kas rahul või väga rahul. 

"Ogalinnud" on tõeline perekonnasaaga. Pea 600 leheküljel rullub lahti kolme põlvkonna Clearyde elu, alguses puruvaesena Uus-Meremaal elades, aga peatselt kolib pere Austraaliasse. Nagu perekonnasaagale kohane, on see pigem vaatlev ja kirjeldav kui tegevusele keskenduv lugu. Igasuguseid pöördeid tuleb Clearyde elus ette loomulikult, aga nagu päriselus ikka, ei toimu need väga tihedalt üksteise järel. See annab autorile võimaluse iga perioodi vältel tegelasi süvitsi uurida ja kirjeldada, kuidas toimunud sündmused neid mõjutavad ning mida nad päriselt läbi elavad. 

Clearysid on palju, aga McCullough keskendub kronoloogilises järjekorras kõigepealt väikesele peretütrele Meggiele. Seejärel võetakse järgmiste perioodide käigus ette noor preester Ralph, pereisa Paddy, Meggie abikaasa Luke, pereema Fee, Meggie poeg Dane ja tütar Justine. Ükskõik kellele parasjagu ei keskenduta või millisest perioodist jutt ka ei käi, siis sisu poolest on see üks masendav raamat. Kuigi Clearyd päris ropust vaesusest pääsevad, on kõik muu, mis nende elus määravaks saab, siiski pigem negatiivse alatooniga. Kui vahel ka tundub, et asjad hakkavad minema õiges suunas, loobib elu kindlasti kusagilt tegelastele taas kaikaid kodaratesse. Sõna, mis eelkõige raamatust kummitama jääb, on "alistumine". Tegelikult on Fee juba raamatu alguses kõigega leppinud, aga riburadapidi juhtub see ka kõigi teistega. Valikuvabadust praktiliselt ei ole, leppida tuleb sellega, mis elu sulle ette toob. Tuleb kas alistuda või lihtsalt kõigele käega lüüa, aga seda viimast Clearyd ei tee. The show must go on. 

See pole esimene raamat, mida ma loen, kus kodu või maja tõuseb sümboli staatusesse. Nagu Daphne DuMaurieri "Rebeccas" saab Manderleyst lausa tegelane omaette, nii juhtub ka Drogheda mõisaga "Ogalindudes". See oleks nagu Clearyde pilet paremasse maailma, aga ometi ta ennast päris kätte ei annagi, on see siis preester Ralphi otsuste või Austraalia looduse üliraskete tingimuste tõttu. Ei ole seal ka sellist üldist südamerahu, mida õnneks nimetada. Aga muidugi teisalt oleks Clearyd ilma Droghedata lihtsalt puruvaesed edasi olnud ja lõppude lõpuks võisid nad seda oma koduks pidada. Samas kummitab kogu aeg kuskil kuklas mõte, et järeltulijaid polnud neil vist kuskilt peale Justine'i oodata, aga tema oli juba Londonis näitleja. Nii et teine paralleel tekib ka Vargamäega – teed ja rabad, aga jätta kellelegi pole... 

Kindlasti on "Ogalinnud" hea raamat. Kindlasti ei ole see igav raamat. Kindlasti tasub "Ogalinde" lugeda, aga kiirustada ei maksa. Selle raamatu suurim väärtus ongi peategelaste hinge süüvimine. McCullough oskab kirjutada nii, et isegi kui sa nendega alati nõus ei ole, siis suudad sa neid vähemasti mõista. 

Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Kolleegiväljakutse raamat.

Kui "Lohejooksjat" lugesin originaalis, siis "Tuhat hiilgavat päikest" oli Triin Taela tõlge, mille kohta ma juba alustuseks ära ütlen, et tõlkele pole mitte midagi ette heita. Hosseini elegantset inglise keelt pole ilmselt kerge sama voolavalt ümber panna, aga ometi on see õnneks läinud. 

Hosseini jätkab Afghanistani teemat, kuid "Tuhat hiilgavat päikest" on kuidagi eeldatavam, kuna räägib riigi karmimatest päevadest, Talibanini välja, ja eriti keskendub Hosseini kõigele sellele naise pilgu läbi (nii-öelda harjumuspärane Afghanistani-temaatika). 

On piisavalt halb, kui sõda ja sellega kaasas käiv pidev pommitamine võtab sinult kõik: kodu, sõbrad, pereliikmed. Aga veel halvem on sattuda vihma käest räästa alla nagu Mariam või Laila. Ilma Rashidita nad ei oleks ilmselt üldse ellu jäänudki, aga no ausõna, mõne asja kohta võiks öelda, et surm on vist ka kergem, sest parem ikka õudne lõpp kui lõputu õudus. Samas muidugi on meid siin hoopis teistmoodi kasvatatud ja lubatud mögiseda täpselt niipalju, kui parasjagu soovi on. On lubatud minna mehele, kellele tahame. Võime käia koolis ja – hoidku taevas! – isegi ülikoolis. Käia tööl. Olla keegi. Kui sind kasvatatakse teadmisega, et sa elad ja hingadki ainult oma tulevasele abikaasale, kellega sind pannakse paari 13-14-aastasena, siis ilmselt väga palju elult ei looda ega oota ka. 

Mariami ja Laila lugude lõpud on väga erinevad, kuid samas üksteisest nii sõltuvad. Kui mul ka raamatu lõpus korraks tekkis kahtlus, kas see kõik nüüd ikka liiga ilus pole, siis tuli mulle kohe ka meelde, millist ohvrit see üks õnnelik lõpp päriselt ikkagi nõudis. Just see, kuidas ülimast ohvrist sünnib kellegi teise õnn, südamerahu ja heaolu, võttis vähemalt minu jaoks lausa sümboli mõõtmed. Ja nagu mul ka "Lohejooksja" lõpus jäi helisema eelkõige lootus, siis samal noodil lõpeb ka "Tuhat hiilgavat päikest". Palju on kaotatud, kannatatud ja leinatud ning see ei unune ega saagi ununeda. Küll aga algab raamatu lõpus uus periood, uus hingamine ja just seesama lootus, et ees on paremad ajad. 

Kahjuks teame me täna, aastal 2023, et hea aeg naistele sai paar aastat tagasi jälle läbi. Taliban on võimuhoobade juures tagasi ja need hoovad keerasid kinni nii koolitee kui karjääriredeli, nii palju kui asi naistesse puutub. Hosseini seni viimane raamat ilmus 2018 – nüüd kuluks ära Laila loo järgmised peatükid nii kahekümnest stabiilsusaastast kui viimaste aastate uuest ekstremismilainest. Kahjuks olen ma tähele pannud, et minu sugestioonivõimed ei jõua kunagi autoriteni. 

Nagu "Lohejooksjat", ei ole ka seda raamatut liiga lihtne lugeda. Hosseini on oma detailides eriti kõige õudsamatel hetkedel üsna halastamatu, aga hoolimata sellest jääb tema kandvaks jooneks ikka inimlikkus, mõistmine ja headus. Ja neid on võimalik leida igalt poolt, ka kõige kohutavamatel aegadel. 

                                            Allikas: Khaled Hosseini Twitteri-konto

Ray Bradbury "Võilillevein"

Võtsin õppereisile Tallinnasse bussilektüüriks kaasa küll "Terra Alta", aga juba poolel teel Tallinnasse oli selge, et tagasisõiduks seda raamatut ei jätku. Õnneks oli õpilastel Rocca al Mare keskuses vaba aeg, mida mina sain siis kasutada selleks, et oma varusid täiendada. 

Kuidas kirjutada blogi raamatust, mis on sume ja malbe nagu lõputu suvepäev, täis õunapuuõisi ja võilillenutte ja puhast õnne mõistmisest, et on üks suur vedamine, et sa elad, just nagu seda mõistab üks täiesti tavaline, aga ütlemata eriline poiss nimega Douglas Spalding? 1928. aasta suvi tuleb (nagu ikka) võililleveiniga, mis on "kinni püütud ja pudelisse suletud suvi" ja aitab külmal jaanuarikuul suveimesid uuesti elustada. Nii saavad pudelisse järgemööda uued tennised, Leo Auffmanni õnnemasin, proua Bentley, kes pole kunagi väike olnud, kolonel Freeleigh oma mälestuste ajamasinaga ja roheline sõidumasin. Aga neis on ka teist sorti mälestusi – ära kolinud sõber, mõrvarlik Fantoom ja lähedaste inimeste igavesed lahkumised. Selline ta juba kord on, see elu. Nii Greetowni väikesed kui suured rõõmud ja mured sulanduvad Douglas Spaldingu väikeses märkmikus kokku millekski, mida röövlitütar Ronja oleks nimetanud oma suvekänkraks ja mis peab neid mõlemaid läbi talve aitama. 

Raamatu järelsõnas nimetab Jüri Kallas "Võililleveini" meeleolu "unistuslik-irreaalseks". Ma olen väga nõus, sest kogu raamat kannab sind nagu leebe briis maailma, mis on samal ajal täiesti igapäevane ja siiski täiesti kordumatu. See on maailm, kus elu mitte lihtsalt ei elata, vaid märgatakse iga hetke ainulaadsust, lastakse need läbi igast viimasest kui rakust ja mõistetakse, et õnne pole vaja otsida mujalt kui inimestest enda kõige lähemas ümbruses. See on maailm, kus kuu "vaniljevalgena pimedast idakaarest tõusis"  ja vanapreili sarnaneb "halli, äraeksinud, võbeleva koiliblikaga" ja kelle hääl "tuli kaugelt halluse ja vanaduse sügavusest, mähituna kuivatatud lillede ja iidsete liblikate tolmu". Tõlkija Laine Hone on Bradbury tekstile tõelise kummarduse teinud. 

Nii juhtuski, et raamatu esimesest lausest viimaseni lugesin ma seda mingisuguses seletamatus õnneuimas, vahepeal rõõmustades ja vahepeal kurvastades ja vahepeal täiesti arusaamatul kombel mõlemat korraga. "Võilillevein" on raamat, mille kohta võib öelda - this is everything.  

Järelmõttena veel üks väike nope Jüri Kallase järelsõnast – Douglas on Ray Bradbury teine eesnimi ja Spaulding tema isa teine eesnimi. 1928. aastal oli Bradbury ise küll alles kaheksa-aastane ja Douglas käib kaheteistkümnendat suve, aga sellest hoolimata on kokkupuude ilmselge, eriti arvestades väidet, et paljud nii-öelda peatükid (kuigi sellist jaotust raamatus pole) on tema enda või ta pereliikmete raamatuvääriliseks kirjutatud mälestused. 

Clifford D. Simak "Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala"

Vahepeale veel üks vanem ja klassikalisem raamat, mida olin kunagi ka lugenud, aga ei teinud paha üle vaadata. Mäletasin ainult seda, et "Härjapõlvlaste kaitseala" oli muhe lugemine. 

Clifford Simaki ulme on küll selline väga klassikaline planeetidevahelise ja ajas rändamise ulme. Tänapäeval ei oska mina enam ammu fantaasiakirjandusel ja ulmel mingit vahet teha, aga väidetavalt seal vist ikkagi mingi vahe on. Kui võtta aluseks definitsioonid, mille järgi ulme põhineb ikkagi mingil olemasoleval teadusel ja arendab seda edasi, samas kui fantastika on täielik umbluu ja väljamõeldis, siis tegelikult ei aita see väga palju, sest kus sa selle piiri ikka tõmbad. Ja võib-olla kuuekümnendate lõpus, kui Simak oma raamatut kirjutas, oligi ehk teaduse edusammude tõttu tunne, et ühel hetkel on kõik tema raamatutes toimuv võimalik, kuid praegu ütleksin mina pigem siiski, et ajas rändamine ja kõik need fantastilised olendid igasugu teistelt planeetidelt tunduvad tänapäeva inimesele ikka pigem puhas luuletamine ilma igasuguse teaduseta seal taga. Aga ilmselt võib sel teemal lõputult vaielda. 

Lugemise seisukohast muidugi pole vahet, misasi ta on ja kuhu liigitub. Oli mõnus ja kohati humoorikas lugemisamps. "Libainimesed" räägib hoiatava loo sellest, kuidas tulnukad hakkavad maailma üle võtma ja seda seadustähte piinliku täpsusega järgides (kuidas küll nii juhtus, et inimesed on ise teinud seadused, mida järgides saab nad täielikult hukutada?) ja "Härjapõlvlaste kaitseala" jällegi rõhutab, kui oluline on hoida ja hinnata sajanditepikkust pärandit. Lisaks sellele on härjapõlvlaste-jutus nii palju mõnusat huumorit (mille on lihtsalt särava geniaalsusega tõlkinud kes muu kui Krista Kaer), et lust kohe. Väike näide ka. 

Garneel tuli sisse ja Maxwell sulges ukse, mõeldes ise, miks ta ometi oli seda olevust sisse astuma kiirustanud. 

    "Teil pole vaja kartust uudiste otsijate ees," ütles garneel. "Ma olin ettevaatlik ja ma märkasin. Keegi ei järgnenud mulle. Ma olen nii tobeda väljanägemisega, et mulle ei järgne kunagi keegi. Keegi ei arva, et mul üldse mingi eesmärk on."

    "See on küll kasulik omadus," lausus Maxwell. "Minu meelest nimetatakse seda kaitsevärvuseks."

    "Ma ilmun jälle miss Nancy Claytoni poolt," ütles garneel. "Ta teab teil reisil oli vähe asju kaasas, pole olnud võimalust poes käia ja riideid pesta lasta. Mitte mingit soovi piinlikkust valmistada – käskis mul öelda seda tugeva rõhuga –, aga soovib saata teile kandmiseks rõivad."

    Ta võttis kaenla alt paki ja ulatas selle Maxwellile. 

    "See on Nancyst kena."

    (---)

    "Olgu siis peale. Te ju tänate miss Claytonit minu poolt?"

    "Rõõmustusega," kostis garneel. 

Kas pole armas. :)  

Kuna raamat on eesti keeles ilmunud 1989. aastal, siis on juba ka siin eestikeelses tekstis väga sulneid äratundmishetki. Näiteks ei ole ma vist enam viimased paarkümmend aastat kuulnud, et keegi kasutaks kile asemel sõna "plastikaat". Lapsepõlves meil ainult plastikaatkotid olidki. Teine imearmas sõna oli "skunks". Tõepoolest, oli ju ka selles kuulsas "Piilupart Donald ja teised" raamatus lause "Fuih! Skunks!" Mis ajast see s sealt sõna lõpust ära kadus, ma isegi ei tea, ja miks see seal üldse oli, jälle ei tea. 

Veel üks seik – "Härjapõlvlaste kaitsealas", kus pruulitakse oktoobriõlut ja ringi jookseb biomehhist (bioloogia ja mehaanika koostöö ime) tehistiiger ja igal pool sebib inimesi ja olendeid suvalistelt planeetidelt ja suvalistest ajastutest, satub kunstnik Lambert hätta oma rikkiläinud ajas rändamise seadeldisega, kaeveldes nukralt, et tahab ainult koju, "aastasse 2023". 

Võib-olla mitte just "Lilled Algernonile", aga kindlasti siiski pigem väga tore lugemine juba kerge nostalgiahõnguga.