"Mina olen maa peal ainuüksi selleks, et lennata..." Aga mina? Kas mina julgen ka niimoodi mõtelda? Mitte ainult mõtelda, kas ma julgen niimoodi ka kõnelda? Kas või koolitunnis kõigi ees, kui härra Bergmann vaatab oma kanakullikulmude alt minu poole ja nõuab, et ma kõval häälel piiblisalmi ette loeksin? Või omas kodus, kui ma varruka otsa pitsiriba õmblen ja oma sõrmeotsad katki torgin ja kodused on siinsamas ja kuulevad kõik? Või siis, kui ma kükitan tammepuus oma puutroonil, kust keegi mind ilmaski otsida ei oska ja millest paremat kohta ei ole olemaski? Kas ma julgen ikka mõtelda ja valjul häälel ütelda, et ma tahan lennata, et ühel päeval ma lendan tõeliselt? Ütelda, mida ma tõeliselt mõtlen? Kõigile, ka emale?
**
Mõne hetke pärast ta peatub, heidab pikali. Keerab end selili, jääb taevasse vaatama. Maast imbub niiskust. Lõoke seisab oma kohal, võbeleb kergelt, siristab. Ta mahub Nora sisse. Kõik mahub Nora sisse: taevas ja rohumaa, aurav maa ja jõgi, mis hääletult oma sängis mööda libiseb, helkivad jõekalad madalas vetikate vahel, toomingad, aruheinad ja kassikäpad, lõhenevate tüvedega pajud eemal jalgtee ääres, linnud taevas, hiirekõrvus okstes, otse luhale puhutud pesades. Nora peas, kõhus, rinnal, kudistamas, kluugutamas, lõõritamas kevadest, nokad pärani lahti, suled kohevil, küünised pihikuriidesse torgatud... Kõik mahub täna Nora sisse.
Varraku aprilliraamat, aitäh!
Vahel on väga raske Varraku raamatutest valikut teha, aga see oli no-brainer. Eva Koffi "Sinine mägi" on üks neist raamatutest, mille sisu võib-olla liiga hästi ei mäleta, aga veel aastaid hiljem on mulje sellest jätkuvalt väga tugev. "Sinise mäe" juures võlus mind suur detailirohkus, autori võime märgata-märgata-märgata pisimaidki nüansse ja kolme naise vaatlemine nii täpselt, justkui lahanuks ta oma tegelasi rakutuumani välja.
Sama ilusalt detailne oli ka "Õhuskõndija" kahe naise lugu, Magda ja Nora lugu. Raamatu tegevus viib meid 19. sajandi lõpust 1914. aasta keskele. Selle jooksul saab kõigepealt täiskasvanuks Magda ja seejärel Nora. Nende elud põimuvad, kui Nora isa abiellub Magdaga. Kõik oleks nagu hästi, aga siis teeb Magda mees Leo võlausaldajate eest vehkat ja naine peab sellega kuidagi toime tulema. Ka Noral on abielus ja emana omad probleemid. Kumb oli õnnelikum, kumb kannatas rohkem – kas Magda, kes tõesti sai teada, mis on armastus, aga sellest siis päevapealt selgitusteta ilma jäi, või Nora, kelle elu polnud vist kunagi varem olnud nii üksildane kui armastava mehe kõrval? Muide, just nägin klippi "Downton Abbey'st", kus kolm abikaasat kaotanud naist oma meestega veedetud romantilistest hetkedest rääkisid ja Isobel ütles: "Aren't we the lucky ones?"
Sinu surm oleks mulle väljakannatamatu, Leonhard. Mõte sellest, et sind ei ole, mitte ainult minuga, siin, vaid üldse mitte kusagil – seda ei ole võimalik taluda, ei ole võimalik lõpuni mõelda. Jah, mõte sinu surmast on mulle talumatu, ükskõik mil viisil see saabuks. Ükskõik kui loomulik ka ei oleks meie kõigi tagasi jõudmine sinna, kust me oleme tulnud. Põrmust põrmu. Kisendav grotesk, võimatu.
Autor jälgib nii Magdat kui Norat, paneb tähele nende igatsusi ja ambitsioone ning seda, kuidas nad mõlemad "endaks kasvavad", nagu raamatu tagakaas ütleb. Magda, kes lapsest peale maast lahti igatseb, jõuabki Tartu lahilast Pariisi tänavatele ja eestlastest kunstnike nn Mesipuusse välja (kes on Pariisi ilusaimate jalutuskäikude raamatut lugenud, see teab). Kuid nagu naiste puhul ikka kipub olema, ei ole isiklikke ambitsioone kerge ellu viia. Siia sobib hästi tsitaat Eva Koffi intervjuust ERR-ile: "Mõtlesin kirjutades palju elule 20. sajandi alguse Eestis, kus tasapisi tekkis ka naiste ellu rohkem valikuid. Mõtlesin naise vabadusele ja õigusele teha, mõelda, olla, julgeda. Ja mõtlesin emadusele, mis kogu selle vabaduse juures oli ja on paljude naiste elus keskne, justkui raskuspunkt, millest sõltub kõik ülejäänu." Nii selle emadusega on. Annab lõputult, aga mida kõike ka võtab...
Koffi tekst – nii nõtke, täpne, ilus. Raske oli raamatut käest panna, aga lugedes tiksus kuklas kogu aeg kurbmagus tunne, et ta saab kahjuks varsti otsa. Ma hindan väga neid autoreid, kes kogu selles hullumeelse tempoga kruttivas maailmas viitsivad kirjutada nii, et neil ei ole kiire. See on nagu filigraanne käsitöö masstoodangu hulgas ja väärt ka aeglaselt nautimist. Mul tekib harva tahtmine autorile aitäh öelda, aga selle raamatu eest suruks Eva Koffil kätt küll.
Kuid et lõpetada kergemal noodil, siis jätan siia hoopis tsitaadi, kust on näha ka Koffi kohati ajastutruult mahlakat keelt. Seda on seal veel mahlakamat, aga et teil oleks, mida oodata, siis selline väike isutekitaja (pun not intended).
Pange nüüd tähele, ütleb Hermiine. Noored tuid parmesan-juustu ja riisiga. Sampagne-vaht. Järelroog koorest ja vanillist. Võis klaseeritud keeks, biskviit. Filee, frikadell, stritzel, kissell, liköör, vinägrett... Isegi sina, Magda, ei suuda külmaks jääda!
Head lugemist!
