Leonardo Padura "Sügismaastik"

Ma avastasin alles nüüd, et Padura Havanna-tetraloogial on ingliskeelsed nimed värvidega seotud. Näiteks esimene, mis meil on "Laitmatu minevik", on inglise keeles "Havana Blue", "Havanna tuuled" on "Havana Gold", "Maskiball" "Havana Red" ja "Sügismaastik" "Havana Black". Ma guugeldasin küll ja uurisin muidu maad, aga põhjust ma otseselt ei leidnud ja kui minu käest küsida, siis ma päris täpselt ei saa aru, miks just need värvid nendele raamatutele kõige paremini sobima peaks. Eriti kui tegemist on niigi juba sarjaga, kus iga osa on pühendatud erinevale aastaajale, nii et see värvidega ülekuldamine on isegi natuke overikill. 

See oli siis nüüd viimane raamat sellest sarjast ja kui Toledo kirjastus ootab inimest, kelle lemmik neist oleks just viimane osa (sest ülejäänutel on oma fännid juba olemas) siis ma ausalt ei oska öelda, kas ma eelistan teist või neljandat, sest mõlemad meeldisid mulle väga. Ka "Sügismaastikus" on tihedust ja ilusat keelt (ühtlasi tänutervitused tõlkija Maarja Paesalule). Näidetena võiks tuua orkaani "laastava eoolilise embuse" või "kasvava tühjuse, nagu jääb kõigist neist tähtsusetutest inimestest, kes lähevad ja tulevad mööda musta looklevat peatänavat, kandes korve ja lootusi või hoopis tühjade kätega". Või siis taevas, "mis oli muutunud tinakarva vaibaks, kus kiirustasid põhja poole veest, elektrist ja halbadest kavatsustest tulvil räpased käsnjad pilved". 

Ma juba eelmistel kordadel olen kirjutanud (ja nüüdseks välja guugeldanud, et see nii ka autori jaoks päriselt on), et Padura jaoks on krimiloost olulisem taust ehk Mario Conde ise ja tema tore sõpruskond. Ei teagi, kuidas Conde oma pahuras keskeakriisis toime tuleks, kui tal ei oleks sõpruse pehmet patja, kuhu alati maanduda. Nii tema kui ta sõprade elud on selles raamatus kõige suurematesse pöördepunktidesse jõudnud, aga see ei loksuta nende omavahelisi suhteid küll kuidagimoodi. See teeb südame soojaks ja paneb ütlema, nagu ütleb mu isiklik raamatukubjas Hollandis: "Elagu sõprus!" 

"Sügismaastikus" kirjutatab Padura ka ehk kõige otsesemalt Kuubast ja nii selle majanduslikust kui poliitilisest olukorrast. Just juhtusin lugema Raul Vinni head artiklit Eesti Naises meie oma Kuressaares elavast kuubalannast Aylin Quintosa Calast, kes ka mainis, et Kuubal pole aastakümnetega mitte midagi muutunud. Sama mulje jäi mulle ka raamatust. Ikka on veel väga keeruline Kuubalt välja saada, ja kui saad ja jääd, oled poliitiline ärakargaja. Ikka veel sõltub Kõrend-Carlose (kes ei ole enam kõrend) ema toidutegemine sellest, kas poodi on juba õli tulnud või ehk mitte. See kõik tundus nagu minu lapsepõlv, ainult et meie jaoks on see ajalugu. 

"... sest noortele puhkes jaht, mida viisid läbi poliitilis-ideoloogilise järelvalve hordid, relvastatud kääridega, mis olid valmis nüsima üle kõrvade ulatuvaid juukseid või rebima laiemaks pükse, mille ülaossa väiksem sidrungi ära ei mahtunud; kurbade mälestustena meenusid käärid ja trellitatud autod, millega aeti kurja vaimuna välja kultuuriline sissetung, mille olid algatanud neli karvast inglast, kes korrutasid mässumeelseid loosungeid nagu "Kõik, mis sa vajad, on armastus"..." 

Seda ka mäletame. See on meil samuti ajalugu. 

Aga kaanele on ju ikkagi kirjutatud "krimi". Nagu "Havanna tuulteski", on mõrvalugu sirgjooneline ja selgesti jälgitav. Ta tuleb küll jupikaupa, sest Condel on vahepeal muudki teha ja Padural tausta kirjutada, aga see jupitatus ei häiri üldse. Lõpplahendus selgubki alles päris lõpus ja kui vahel selliste järskude lõppude puhul ei ole need ilmtingimata väga usutavad ja piisavalt selgitatud, siis siin oli kõik väga loogiline.  

Nüüd ma ei teagi, kuidas Padura edasi läheb, sest Havanna-sari koosnebki minu teada neljast raamatust, aga Goodreads näitab, et Mario Conde lugusid tuleb veel, nii et see tema erruminek "Sügismaastiku" lõpus pole vast liiga tõsiseltvõetav. Õnneks, sest kui mulle esimene osa peaaegu üldse ei istunud ja "Maskiball" oli lihtsalt okei, siis "Havanna tuuled" ja "Sügismaastik" olid mõlemad ikka nii head, et ma võtaksin nüüd siis palun need järgmised Conded ka, mu armsad sõbrad Toledo kirjastusest, kes te mulle "Sügismaastiku" saatsite.

Ja sellega võibki kokku võtta lugemisaasta 2024, kuhu mahtus ei rohkem ega vähem kui 39 raamatut. Minu siirad ja soojad tänusõnad lähevad nii Varrakule kui Toledole, kes mind oma uute väljaannetega poputanud on, kuigi loetud on ka palju muud põnevat. Ees ootab uus aasta uute raamatutega, millest esimene on juba välja valitud ja esikaaski lahti tehtud, nii et tulge ikka tagasi! 

 

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumuste kuivanud lehti ja süümepiinade kibedaid lõhnu. 

Kustutan vana võla – olin eelnevalt läbi lugenud Padura Havanna-seeria esimese ja kolmanda osa, aga ei tahtnud enne neljandat alustada, kui teine osa ka vahepealt läbi loetud. Tasus ära. Seni sarja lemmik. 

Esimeseks võlus mind "Havanna tuultes" ootamatult lüüriline tekst. Raamat algab Havanna kevadise tuule kirjeldusega ja Padura teeb seda nii, et kõik need kriipivat tolmu kaasa toovad iilid puhuvad sulle lehekülgedelt otse näkku. Ta tõesti võtab aega, laskub detailidesse ja maalib üsna ereda pintsliga. Ja mitte ainult ilmastikuolusid – täpselt samamoodi joonistab ta välja romantilised stseenid, sest jaa, Krahv ehk Mario Conde on lootusetult armunud. Minule, kes ma alati vingun, kui autoritel kuhugi kiire on ja ülepeakaela aina edasi kappavad, oli see raamat nagu palsam hingele. 

Ma olen oma Padura-blogides öelnud, et kuigi need on krimiraamatud, siis kindlasti ei ole see tema raamatutes peamine liin. See on lihtsalt töö, mida Mario Conde teeb, ja elu on ju palju enamat kui töö, vähemalt nendel, kellel elus vedanud on. Mariol näiteks on väga lojaalsed ja toetavad sõbrad, kes teda alati kuulavad ja kellega saab lõõpida, kuid üksteist aidatakse vastastikku alati, kui seda vaja peaks minema. Nii juhtub, kui olete tulnud koos läbi paksu ja vedela ja näinud, kuidas su sõjas haavata saanud sõber lamab "kõhuli voodis, selgroog puruks, jalad kasutuks muutunud ja pilk määrdunud klaasi värvi."  

Krimilugu siiski on ju ka. Seegi on minu meelest nendest kolmest raamatust parim. Võib-olla oli ta lihtsalt vähem komplitseeritud, seda oli kerge jälgida ja ei jõudnud vahepeal meelest ära minna, enne kui Padura muude juttude vahel jälle natuke Krahvi tööellu sukeldus. Päris lõpp ehk naaaaaatuke kiirustatud mulje jättis, aga muidu kõik kena. 

Lüürilisusest ma juba kirjutasin, aga teine asi, mis mulle Padura juures meeldib, on väikesed ootamatused, üllatuslikud sõnavalikud või mõttelised ekskursid. Näiteks kui ta räägib neiust, "kelle rind oli ilma vähimagi topograafilise vahelduseta ja jalad pikad nagu meeleheide."  Sõnavalikule lisaks on üsna ootamatu seegi, kui peategelane pettub kaasaegses kirjanduses ja hakkab taas lugema lühiromaani, mis on tema hiljutine lemmik, nimelt Leonardo Padura "Hobuste palavikku". 😏 Jah, ma kontrollisin, see raamat on tõepoolest olemas. Ma tõesti ei mäleta ühtki teist raamatut, kus autor ise enda teisele raamatule häbematult reklaami teeb. 😁

Ja viimaseks ei saa ma mainimata jätta, et mulle kui õpetajale oli suhteliselt lohutav teada, et elad sa Eestis või Kuubal, õpilased on ikka sarnased: "Aga kõige enam teeb mulle muret see, et kui te võtate natist kinni mõnel kaheteistkümnendikul, kel on lõpetamiseni ainult kolm kuud, ja küsite, mida ta õppima läheb, siis ta ei tea ja kui teab, ei oska ta öelda, miks. Nad lihtsalt triivivad läbi elu..." 

Lõppkokkuvõtteks – kui sarja esimene osa "Laitmatu minevik" mind eriti ei veennud, siis nüüdseks olen ma jõudnud niikaugele, et ootan rõõmuga neljanda osa lugemist. 

Leonardo Padura "Maskiball"

Goodreads ütleb, et ma alustasin "Maskiballi" lugemist 1. augustil 2023. Mäletan, et ega ta ei tahtnud mul sugugi edeneda, aga kuna lugemise väljakutse grupis on sel aastal üheks teemaks "Raamat, mida alustasid eelmisel aastal" ja muid selliseid mul ei ole, siis mõtlesin, et teeme ära. Tundub, et on ikka tõsi küll, et raamatu lugemise jaoks võib olla vale aeg ja õige aeg. Ma ei mäletanud absoluutselt ka seda osa, mis ma juba lugenud olin, niisiis alustasin päris otsast ja lugesin raamatu läbi kahe päevaga. Ja meeldis, kindlasti rohkem kui esimene Padura raamat, mida ma kunagi juba päris ammu lugesin. Tõe huvides tuleb tunnistada, et mul on nüüd Padura "Havanna kvartetist" loetud esimene ja kolmas osa, teine on mul tegelikult ka olemas ja kuna "Maskiball" meeldis mulle "Laitmatust minevikust" enam, on enam kui võimalik, et ma mingis lähemas tulevikus ka "Havanna tuuled" ette võtan. Raamatusari on huvitav sellegi poolest, et iga raamat on kirjutatud erinevasse aastaaega, talvest alates ilusti järjest. Seega oleme "Maskiballiga" jõudnud Havanna raskelt talutava kuumusega suvesse. 

Sarnasus sarja esimese raamatuga oli kindlasti see, et ka "Maskiballis" on krimilugu täiesti teisejärguline. Esiplaanil on taas Mario Conde ja tema maailmapildi avardumine, sest seekordne mõrv paiskab ta hoopis uude, geide ja transvestiitide maailma, mis 1980. aastate lõpu Kuuba konteksti silmas pidades ei ole üldsegi mitte see, millest väga palju räägitaks või mille peale nina ei kirtsutataks. Geidesse ja transvestiitidesse võib suhtuda kuidas iganes, aga kindel on küll see, et mõrvamotiivi see annaks igal pool, eriti veel Kuubal, kus mõnes mõttes nagu Venemaal enamasti kogu temaatika vaiba alla peitu pühitakse, Venemaal isegi väitega, et homoseksualismi nende riigis lihtsalt ei ole. "Maskiballi" kirjutas Padura küll 1994. aastal, nii et Kuuba näib praeguseks olevat tunduvalt vabameelsem – kui seesama 1980. aastate Kuuba ja ka Conde veel selle maailma poole nina kirtsutab, siis raamatu arenedes Conde suhtumine muutub ja peamine tunnistaja Markii jagab ka heldelt  1960. aastate Pariisi-reisi mälestusi, mis ka tema enda sättumust arvestades on väga avalikult värvikas. 

Ma ei kujuta ette, mida "Maskiballist" või teistest Padura raamatutest arvavad need lugejad, kes krimkasid põneva süžee pärast kümnete kaupa sisse ahmivad. "Maskiball" ei ole thriller, sest nagu ma juba ütlesin, põhiteema on raamatus hoopis teine. Mõrvalugu oleks nagu kauba peale. Lisaks juba mainitud temaatikale on see raamat ka väga kirjandus- ja teatrihõnguline, sest kõige rohkem infot saab uurija Mario Conde endiselt lavastajalt, kellele uurija ka lõpuks enda kirjutatud novelli näitab ja selle kohta temalt ka arvamust küsib. Kui Conde kunagi mingi suurema sigadusega hakkama saab ja ta politseist minema saadetakse, siis on tal minu arvates plaan B täiesti olemas, sest kirjanikku on temas kindlasti. 

Padura nüüd otseselt "minu" kirjanik võib-olla ei ole, küll aga tunnistan ma rõõmsalt, et ta kirjutab hästi, Maarja Paesalu on selle väga kenasti ära tõlkinud, nii et Toledo kirjastus on jätkuvalt üks kvaliteetsemaid kirjastusi Eestis ja selle kõige üle on mul väga hea meel. Ja lõpuks tänusõnad veel ka kirjastusele, kes mulle "Maskiballi" (juba ammu) kingiks saatis. Jõudsite ära oodata, ja jõudu "Havanna tuulte" blogi ootuseks! :) 

Leonardo Padura "Laitmatu minevik"

Ma ei mäleta, et ma oleksin varem oma elus kunagi Kuubalt pärit kirjandust lugenud. Tõesti ei tule pähe.

Toledo saab selle kevade turundusnipi auhinna. Kõigepealt avaldasid nad kaanepildi ja teatasid, et kes tellib pimesi ette, saab raamatu odavamalt. Nõrgemad andsid järele ja nii ta mulle õige pea Omniva automaati potsatas. On au olla üks esimesi lugejaid.

Aasta on 1989. Leitnant Mario Conde kutsutakse nädalavahetusel tööle, kuna kõrge riigiametnik on kadunud. Saatuse tahtel on ametnikuks Mario Conde vana koolikaaslane Rafael Morín, kusjuures abielus on ta kolmanda klassikaaslase Tamaraga, kellesse Mario on salaja alati armunud olnud.

Toledo on kaanele kirjutanud muretu käega iseloomustuse "krimka". Ma ütleks, et see on natuke liigagi pretensioonitu sõna, sest kui keegi ütleb "krimka", siis mina mõtlen "Öölane". Kõik Toledo krimkad on olnud ikka pisut enam kui lihtsalt whodunnit. Kummaline, minu jaoks oli see eelkõige romaan ja alles teisejärguliselt krimi.

Rääkisin ka kupjale, et lugedes oli selline veider kehaväline tunne. Pole ju elus Kuubal käinud ja kogu see kultuuriruum on tegelikult väga võõras. Ja siiski - kõik on kuidagi... tuttav. Mina olen ju ka ikkagi sünni poolest nõukogude naine ja kogu see kommunismijutt seal paneb väga palju kelli ajus helisema. See on mingis väikeses vereringes ikka veel alles, nii et selgitusi pole vaja jagada. Loed ja mäletad.

Iseenesest oli mul sellest vaesest Mariost täitsa kahju. Sa pead uurima oma klassivenna surma ja kogu aeg virvendad naise ümber, kes on eluaeg su paleus olnud. Kas olla professionaalne või anda kiusatustele järele, sest nagu ütles juba Toots: "Paljugi, mis ei või - ikka tehakse!"

Ja kuidas siis ikkagi jääb selle laitmatu minevikuga tööstusministeeriumi impordi- ja ekspordiettevõtte juhatajaga? Sellises ametis võib ju inimesel tekkida tahtmine keelatud vilja maitsta ja minna hangeldamise libedale teele, eriti kui arvestada kommunistlikule majapidamisele ebaharilikku jõukust, mis Rafaeli ja Tamara majas valitseb. Siis juba on võimalikud kõik variandid, mis võivad kõik ka päädida inimese kadumisega. Rafael tuleb leida kas elusalt või surnult - kuid kumbapidi see siis ikkagi läheb?

Toledo on Eesti lugejale hispaaniakeelse maailma jälle jupike lähemale toonud, nagu nad seda raamat raamatu haaval teevad. Taas kord on suudetud raamat väga hästi tõlkida ja toimetada. No ja kui Eestis on üldse mõni kirjastus, kelle toodangut olen ma aldis täiesti pimesi ostma, siis on see Toledo. Kaanepilt oli paeluv, turundustrikk toimis ja lugejal ei ole piinlikult valus sihitult loetud tundide pärast.