Rauno Võsaste "Topeltmõrv Paunveres"

Varraku märtsiraamat (otsustasin märtsi enne veebruari ära lugeda :P ). 

Valisin nimekirjast selle raamatu, kuna pealkiri tundus samal ajal kodune ja intrigeeriv. Mõtlesin, et võiks olla selline muhekrimi vms, pealegi oli kaanel kirjas, et tegemist on tõsielul põhineva looga, kuigi nimesid on muudetud. (Samas tuleb kohe mainida Eili Arula Tartu Postimehes ilmunud raamatuartiklit, mis räägib, et kes vähegi sel ajal samas kandis elas, sel pole mingit probleemi inimeste ja tegelaskujude kokkuviimisega, kuna nimed on küll muudetud, aga samas ikkagi niimoodi, et midagi varju ei jäeta – Olev Schasminist on saanud Sulev Schneider, Robert Pohlakust Robert Pihlakas, Kalkunist Hani ja Viktor Nõmmest Aivar Nõmmiste.) Üheksakümnendad olid Eestis teadagi üsna metsik aeg ja politsei vaade sellele tõotas olla huvitav. Hiljem nägin ka seda, et Võsaste on ennegi ühe politseiraamatu kirjutanud, pealkirjaga "Hea ment". 

Tegelikkuses kujunes raamat selliseks, et seda otsest krimilugu oli selles suhteliselt vähe. Ausalt öeldes ega sealt polekski mingit erilist epopöad välja pigistanud, sest lugu lahenes paari päevaga ja muud ma selle krimiloo kohta öelda ei tahakski, sest muidu räägin äkki midagi neile välja, kes seda lugeda veel soovivad. Küll aga läheb raamatus kõige suurem aur selle peale, et kirjeldada korduvalt ja korduvalt ja siis veel paar korda, kuidas üheksakümnendate politseijõududes oli peategevuseks ikkagi alkoholi joomine. Tundub, et kõik on juba hommikust saati kerges vines ja päeva alustatakse remontlonksuga, et üldse eksisteerimisega hakkama saada. 

Teine asi, millest saame põhjaliku ülevaate, on politsei ja muu rahva keelekasutus. Tegelikult annaks siit teha kirjandusteadusliku tekstianalüüsi ja protsentidega kenasti välja kirjutada, kui suur osa öeldust EI ole kas vene- või maakeelne roppus. Samuti on tekst täis venekeelseid fraase, mis on selle aja kohta kindlasti väga realistlik ja minuaegsed ei pea isegi joone alla vaatama. Aga tegelikult ma pean mainima, et teksti seisukohast ei suutnud ma päriselt ära õigustada kumbagi erijoont. Tekkis tahtmine öelda, et jajah, ma sain aru, et nad olid kogu aeg vines, ei pea iga kord ütlema, et sel päeval oli tema purjus ja sel päeval läks teisel võtmiseks ja hommikul tulid kõik kassiahastusega tööle. Samamoodi hakkas kogu see ropendamine ka juba lõpuks ajudele. Kirjandus ei pea alati olema niivõrd naturalistlik, ja taas kord tekkis seesama tunne, et jajaa ma sain tõesti aru, läheme siit nüüd edasi ja räägiks nagu asjast. 

Ma annan endale aru, et need olid ilmselgelt autori väga teadlikud valikud. Samuti olen ma päris kindel, et on palju lugejaid, kes ütlevad, et aga kui nii oli, mis sellest siis ilustada. Maitseasi, aga ikkagi loeksin ma krimiraamatus eelkõige krimilugu, kõik muu võiks olla taustaks. Praegu olid proportsioonid pigem teistpidi.

Ja enne lõpetamist veel üks asi, mis mind häirima jäi. Me kõik tõesti teame, et Paunvere ja Palamuse on sama koht. Kogu raamat räägib Palamusest, nagu ta peabki. Mis kaalutlustel on pealkirjas Paunvere (kirjanduslikum?) ja miks kogu raamatus üks või kaks korda kasutatakse täiesti lambistel hetkedel samamoodi Palamuse asemel Paunvere nime, ma aru ei saanudki. 

Aga ajakirjanduses on artiklid pigem kiitvad, nii et võib-olla ma olen lihtsalt üks vastik jorisev pedagoog. 

Françoise Gilot, Carlton Lake "Elu Picassoga. Kümme aastat armastust"

Picassost ma olen natuke juba siin blogis kirjutanud, siin ja siin ka, ja eks igaüks teab Picassost natuke ikka. Nagu olen esimese lingi all öelnud, oli Picasso tõeline naistelemb, kes jõudis elu jooksul ära pidada seitse naist, aga ainult üks neist, Françoise Gilot, jalutas tema juurest ühel hetkel ise minema, kui mõõt täiesti täis sai. Ja mis hullem veel, kirjutas sellest kooselust raamatu, mille ilmumist (nagu tagakaanelt lugeda) Picasso isegi kohtu kaudu keelata üritas. See märkus loomulikult intrigeeris – mida sellist saab seal siis olla, et Picasso sugugi ei taha päevavalgele lasta? 

Tegelikult midagi sellist polnudki. Loomulikult oli Picasso ekstsentrik, aga ma ei arva üldse, et ta seda oleks inimeste eest varjata tahtnud. Pigem jäi mulle temast mulje kui inimesest, kes oma seda külge pigem heameelega demonstreeris ja käitus justkui nimme nõnda, et ta inimestele oma erilisusega meelde jääks. Veel väga noore (21a) Françoise'i jaoks oli Picasso (61a) tähelepanu ilmselgelt ülisuur meelitus ja alguses oligi nende suhe pigem intellektuaalne. Françoise oli ka ise lootustandev kunstnik ja minule kergeks üllatuseks ei teinudki Picasso neiu töid maha, vaid pigem hoidus kommentaaridest. Kas ta tahtis lasta Françoise'il ise oma kunsti arendada, kuhu süda viis, või kartis ta tüdrukuga tülli minna (sest tal oli ju ometigi tekkinud neiu vastu huvi) – kes seda teab. 

Kindel on aga see, et nagu juhtus Dora Maariga, kes oma tegelikku annet fotograafiakunsti Picassoga elades enam arendada põhimõtteliselt ei saanud (Picasso nimelt teatas, et see pole mingi kunst, ja kuidas sa sellise kaliibriga kunstnikule vastu vaidledki, eks) ja hakkas Pablole meeldimiseks maalima, siis väga palju paremini ei käinud ka Gilot’ käsi. Picasso jaoks oli nimelt rohkem kui endastmõistetav, et Françoise on tema isiklik assistent ja sekretär ja peab ajama ära kõik asjad, mis tal ajada oli, sest ise ta seda ometi ei teinud. Temal oli vaja pool päeva maha magada ja siis oma kunstiga tegeleda. Eks see ühel ilusal päeval Françoise'il otsustada aitaski. Juba kahe lapse emana pidi ta tõusma vara, et Picasso päevaks kõik ette valmistada, samas hoolitsema üksi laste ja kõige muu eest. Talle ei jäänud praktiliselt mingit isiklikku elu, kuigi tuleb tunnistada, et suurema osa sellest kümnest aastat ta selle üle eriti ei kurtnud. Picasso ikkagi, noh. Küll aga kirjeldab ta seda, kui hirmus kurnatud ta juba pikka aega oli, nii et ta täiesti otsa lõppes ja Picassolt sugeda sai, et ta oma naiselikud vormid kaotanud on. Kummalisel kombel on ka Picasso ainus pärija Marina Ruiz-Picasso vanaisast rääkides suhteliselt pire ja mainib, et tema vanaisa kunst "nõudis inimohvreid". Marina isa oli Picasso vanim poeg Paulo, abielust baleriin Olga Hohlovaga. Ja oma intervjuus New York Times Style Magazine'ile ütleb ka Gilot ise, et Picasso arvas, et ta on sada korda andekam kui teised, ning seetõttu oli ta ka sada korda isekam. 

Väga detailselt kirjeldab Gilot raamatus seda, kuidas Picasso kas maalis või skulptuure lõi. Seda oli tõesti väga huvitav jälgida, sest Picasso skulptuurid ei ole enamasti tavalised, lihtsalt voolitud kujud. Ta kohe pidi midagi teistsugust katsetama ja ühe võttena näiteks korjas ta koju kokku igasugust suvalist kila-kola, millest ta siis keeras kokku linnunokki ja kitse udaraid ja mida kõike veel. Kui temalt küsiti, mis hea pärast ta nii teeb, voolida saaks ju ka, siis tema vastas, et kuju konstruktsioon on niimoodi hoopis huvitavam. Kui neid skulptuure vaadata, siis kindlasti on need intrigeerivamad kui klassikalised kreeka kujud. Ning ka see, kuidas ta ise oma maalidest räägib, aitab neid lugejal paremini mõista.

Gilot on praeguseks 101-aastane. Tema ja Picasso ühised lapsed Claude ja Paloma on samuti läinud kunstirada pidi. Claude on foto- ja filmikunstnik ning Palomast sai moelooja. Gilot on öelnud ühes väga rien-de-rien stiilis intervjuus New York Times Style Magazine'ile, et kunst ei pea alati jutustama mingit lugu. Kunstis on oluline värv ja vorm ja eneseväljendus, ning ta võrdleb maale luuletuste, kindlasti mitte ajalooliste romaanidega. Intervjuust tuleb ka välja, et tema raamatu suurim kriitik John Richardson sai hiljem Gilot'ga tuttavaks ja neist said head sõbrad. Gilot mainib, et paljud, kes tema raamatu kohta halvustavalt rääkisid, tahtsid sellega lihtsalt Picasso soosingut säilitada, aga kui nad nägid, et Picassol on sellest kõigest täiesti kama, siis lõppes ka kriitika. 

Kindlasti tasub see raamat lugemist, kel vähegi kunstihuvi on. Gilot'st endast sealt väga põhjalikku ülevaadet ei saa, sest nagu ta ise väidab, oli tema ainult silm ja ta kirjeldab seda, mida see silm nägi, ehk siis Picassot ja tema elu. Kui teid aga huvitab pigem Gilot ise, siis seesama NYT intervjuu väärib tõesti lugemist.

Allikas: New York Times Style Magazine

Allikas: New York Times