Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu "Kirjad"

See on raamat, mille blogimiseks tuli natukene hoogu võtta. 

Kaplinski "Isale" oli minu jaoks üks eelmise aasta kolleegiväljakutse mõjuvamaid raamatuid. Kes vähegi mu blogi jälginud on, teab ka minu nõrkust Õnnepalu vastu, nii et kui see raamat poodidesse ilmus, siis teadsin ma kohe, et seda tahan ma mitte ainult lugeda, vaid endale päriseks oma koduriiulisse. Ja ma ei pettunud. 

Raamatust ei saanudki päris hästi aru, kas kirjavahetus algas enne ja mingil ajal tekkis neil mõte need raamatuks kokku panna, või siis oli see neil algusest peale plaanis. Aga aeg-ajalt raamatuideed ikka mainitakse, nii et ei ole siinkohal tegemist lihtsalt isikliku kirjavahetusega, mille Õnnepalu lihtsalt omatahtsi avalikuks oleks teinud. Eks nad võib-olla kirjutasidki "kogu kollektiivile", arvestades, et sellel võiks ju siis olla kirjandusväärtus, kuigi sama hästi oleks see ka puhtalt isikliku korrespondentsina võinud olla täpselt selline, nagu ta on. Kaplinski ja Õnnepalu on ikkagi esseistliku kirjanduse suurkujud, julgeksin öelda. Ise on nad neid kirju nimetanud "intelligentseks lobaks", mis ongi ehk kõige parem määratlus. 

Ega kummalegi ei ole saladus, et Kaplinski on juba kirjavahetuse alguses oma elu päris lõppu jõudnud. Võib-olla see silmitsiolek paratamatuga teeb ka inimese julgemaks, sest mis siin enam ikka karta. Kaplinski näiteks arutab täiesti asjalikul toonil, kuidas siitilmast näiteks KCN kapsliga ise ja omadel tingimustel lahkuda annaks. Samuti jätkub tema raamatust "Isale" tuntud skeptilisus modernse maailma ja sellega kaasas käiva ülereguleerimise ja "ilusaks tegemisega", milles on täiesti kadunud omasoodu arenenud ja seetõttu võluv "arhitektideta arhitektuur" (igaüks ehitas oma köksi sinna, kuhu parasjagu sai). Õnnepalu küll pigem ütleb, et temale meeldib "päris" arhitektuur rohkem kui mingi slummide eklektilisus, aga sellega on mõlemad nõus, et suure üleniitmise ja "ilusa" muru nimel oleme me loonud nn rohelised kõrbed, kus tegelikult enam miski peale murulible ei ela ja kuhu putukatel ja üldse elutegevusel mingit asja pole. Samuti arutletakse, kuidas kodud ei ole enam kindlused, vaid kohad, mis on mõeldud näitamiseks, ning koeradki pole enam valvurid, vaid nipsasjad, millega käiakse jalutamas. 

Kaplinski toriseb ka soomeugriluse teemadel, sest tema meelest pole õiget soomeugrilast nagunii olemas, et see on kunstlik kontseptsioon ja tegelikult oleme me pärit hoopis kaugematest rahvastest. Ja kui juba küüniline olla, siis võib poriseda ka euroteemadel. Samuti ei meeldi talle, kuidas toimetaja tahab toimetada tema keelelisi erisusi, mis on tema jaoks nii tähtsad, sest nii "ei tehta". See meenutas mulle, kuidas ma kunagi muusikakoolis harmooniatunnis käisin ja sain pidevalt mööda päid ja jalgu, et harmoonias "ei tohi" kvindid järgnevuses olla ja mis kõik veel ei tohi - mis mõttes "ei tohi”? Aga kui ma tahan ja mulle tundub ilus? Kes ütleb, et ei tohi? Ja kui Kaplinski tahab kirjutada "pää" ja "hää", siis miks ta ei tohiks? 

Õnnepalu muidugi kirjutab palju oma igapäevastest tuterdamistest nagu ikka, seekord Luual ja Tartus Roosi tänaval. Esimeses ta töötab (puukoolis) ja teises loob endale järjekordset kodu. Ma ausalt öeldes ei saagi päris hästi aru, mis mind (ja ilmselt ka kõiki teisi tema austajaid) tema raamatuid niisuguse järjekindluse ja naudinguga lugema paneb. Nendes ei juhtu ju tegelikult midagi erilist, pole õiget süžeed, ainult tema oma igapäevased ja väga tavalised tegemised. Aga ta kirjutab nendest lihtsalt nii hästi ja ilusasti, kirjutab, nagu kuulutaks bettialverlikult kõik sekundid imeks, ja selle kaudu tundub isegi loodus lähedasem ja elu mõistetavam. 

Kaplinski võtab ka ette "semiootilise inflatsiooni" teema – mida enam me (tänu arvutitele) erinevate märkidega kokku puutume, kas siis raamatute, maalide, muuseumide, sümfooniate või mille iganes kaudu, seda vähem neist igaüks meile tähendab. Seda, et info üliküllus on põhjustanud seda, et inimesed enam asjadesse süveneda ei suuda, teame me juba ammu. Ja koolis töötades on see eriti teravalt näha. 

Omaette tore on ka see, kuidas nad kahekesi vastastikku üksteisele komplimente teevad – ah mis nüüd mina, vat sina alles kirjutad... Tegelikult on neid mõlemaid niivõrd nauditav lugeda, et 389 lehekülge jäi tegelikult veel vähekski. Aga läbi ta pidi saama, sest Kaplinski elutee saigi otsa ja Õnnepalu jäi raamatut üksinda lõpetama. Lõppes see veel täiesti ootamatu pöördega, sest jalgrattaga kukkumisest tingituna oli temagi sunnitud surmale korraks liigagi sügavalt silma vaatama, selleni välja, et ta tiriti välismaal olles teadvusetult dušikabiinist välja ja pandi lennukile, kust ta põhimõtteliselt otse Tallinnasse peaoperatsioonile sõidutati. 

Mida siis kokkuvõtteks öelda. See on üsna põhjalik sissevaade kahe erudeeritud ja elukogenud mehe mõttemaailma, millest nagu ei saagi kunagi küll. Loed teadmisega, et raamatu lõpuni Kaplinskit ei jagu, mis annab kõigele mingi täiesti uue dimensiooni. Ta ise ju teadis suurepäraselt, et see on tema viimane tekst, mille ta inimestele pärandab. Õnnepalu peab teda oma õpetajaks, teejuhiks ja suunajaks, ning see, et nad tegelikult päriselt mitte kunagi ei kohtunud, jätab tekstidele veel oma natuke nostalgilise jälje. Ei tea, kas nad ise sellest päriselt aru said, aga nad on kahe peale kokku pannud ühe äärmiselt kaaluka teose, mis ei ole ilmselt igaühele. Kuid kes jahib head teksti sama januselt nagu mina, leiab siit vaimutoitu, mille seedimine võtab aega, aga samas toidab hinge pikaks ajaks. 

Jaan Kaplinski "Isale"

"Kõik kasvab välja mälestustest" – nii on Jaan Kaplinski ise ühe oma luuletuse esimeses reas öelnud. 

Aga mis saab, kui neid mälestusi nagu õieti polegi? Kui sa pole näiteks mitte kunagi oma isa tundnud, sest ta arreteeriti, kui sina olid alles väga väike, ja tagasi ei tulnudki? Millest siis välja kasvada? 

Aga kirjutan osalt just sellepärast, et sind ei ole, et ma ei ole saanud sinuga kunagi rääkida. Kirjutan sinule ka sellepärast, et ei oska kellelegi teisele niimoodi kirjutada kui sinule. Kirjutada sellest, mis on jäänud rääkimata, kuna mul ei ole olnud isa, kellele rääkida. Et olen nagu paljud teised, paljud isata kasvanud kahekümnenda sajandi kurja keskpaiga lapsed. Lapsed, kellel kõigil on jäänud midagi rääkimata, tundmata. Olemata. 

Kaplinski on selle raamatu vormistanud kirjana just sellele isale, keda ta pole mitte kunagi tundnud. Niipalju kui vähegi võimalik, on ta oma mälestuste jälgi ajanud, aga kahjuks ei ole ei Eestist ega isa kodumaalt Poolast midagi suurt leida. Ja ega õieti teagi, mida Kaplinski rohkem üritab, kas õppida paremini tundma isa  või iseennast. 

Muidugimõista on üsna palju juttu perekonnast. Nagu paljud lapsed tol ajal (Kaplinski sünniaasta on 1941), kasvatasid teda naised, naised ja veel kord naised, kui vanaisa välja arvata. Olud olid kitsad, privaatsust ei olnud, mehe eeskuju ka mitte. Ja kuigi Kaplinski räägib pikalt, kuidas see tema elu ja hilisemad suhted on keeruliseks teinud, siis hindab ta nende naiste hoolt ja armastust siiski väga ning kui ema sureb, siis ütleb ta, et "tema katkemine jäi minus valulema nagu katkenud pillikeele viimane heli". 

Kaplinskile teeb tuska inimese ja ühiskonna eemaldumine kõigest, mis on loomulik – suhtlemisest, loodusest, rahumeelsest elust. Ühest küljest loomeinimesena ja teisest küljest naiste maailmas üles kasvanuna on ta ilmselt tundlikum kui keskmine eestlane. Ta kurdab, et Eestit on tal raske pidada kodumaaks, kuna kodumaa peaks olema kodune maa, aga praeguses Eestis ta end koduselt ei tunne. Liiga palju on siin võõrast, ebameeldivat ja vaenulikku. Arhitektid hävitavad "linnades hubasust, mida nad nimetavad vanamoodsuseks, ja inimlikkust, mida nad nimetavad väikekodanlikkuseks, tõhusamalt kui Saksa või Ameerika-Inglise pommilennukid viimases maailmasõjas." Veel tema teksti vabalt parafraseerides on maailma rool hullude käes ja rahulolematus on kapitalismi peamine toode. Ka sel ajal, kui Kaplinski seda raamatut kirjutas, oli sõda, ja kogu selle asja peale kokku tõdeb Kaplinski kurvalt, et 'tema maailm, tema aeg, tema aegilm on läbi ja selles uues ilusas ilmas, new brave worldis ei ole temal midagi teha'. Järgnev luuletus küll sellest raamatust ei pärine, aga kas ei ütle Kaplinski nende ridadega just sama?

Mu kodu on ära igatsus

ja lõunamaa mered ja liivad,

ja kaasakutse ja appihüüd

ja tiivad ja tiivad ja tiivad... 

Aga Kaplinski arutleb ka kirjanduse ja kultuuri üle, selle üle, kuidas kirjandus ei saa olla peale sunnitud ja inimene ei peaks mitte ainult kirjutama, vaid ka lugema vabast tahtest. Eks ta läheb iseendaga ka vahel pisut pahuksisse, kui läheb raha pärast kuhugi luulefestivalile oma loomingut esitama, kuigi ta ise seda teha ei tahaks. Ole sa nii üllas loomeinimene kui tahes, päris ilma rahata ei ela. 

Õnneks on Kaplinskil rahusadam - maamajake mitte väga kaugel kodulinnast Tartust, kus ta on tõesti lõpmata rahul ja õnnelik, vaadates tarust välja ja sinna sisse voorivaid mesilasi, kellel on 'kollased õietolmupüksid jalas'. Puid lõhkudes, vett tassides või lihtsalt maaõhku hingates ei ole tal tõesti millestki puudust. 

See on väga isiklik raamat, milles Kaplinski otsib kõik nurgad oma hinges läbi ja laob kõik välja meile vaatamiseks, nii et seda lugedes on isegi natuke selline tunne, et ma ei tohiks seda teada – nii isiklik on tema lugu. See on raamat, mis paneb vaatama endasse ja tundma tänu selle eest, et minu lapsepõlves ei võtnud sõda lastelt isasid. See on raamat, mille sõnad ja mõttedki võivad ununeda, aga tunne, millega seda loed, ei unune kaua. 

See on raamat, mida loetakse südamega.