Varraku kuuraamat (aga millise kuu, ei mäleta enam) – suur tänu taas kord kostitamast!
Zadie Smithi "Valged hambad" ei olnud just päris minu maitse, aga kõrgelt hinnatud autoreid tuleb proovida vähemalt kaks korda lugeda. Ma arvan, et siia ma nüüd selle piiri tõmban ka, sest ei saa lõputult oodata, et see acquired taste kunagi pärale jõuab, kui teda veel silmapiirilgi näha pole. Ma ei pane seda talle süüks, aga no vahel on nii.
Ma olin raamatuga jõudnud umbes 130. leheküljele, kui mind hakkas natuke liiga palju silma, et autor käib ajaloos eksisteerinud kuulsate inimeste nimedega kuidagi harjumatult vabalt ringi, sest absurdiromaan see küll ei ole, kus võib-olla oleks eeldatav, et Tuhkatriinu joob Kaja Kallasega kohvi vms. Thackeray ja Dickens jalutasid peategelase majja elegantselt sisse igal võimalikul ja võimatul hetkel ja siis ma ikkagi guugeldasin ja leidsin, et "Petis" on ajaloolisem romaan, kui ma arvasin. William Ainsworth oli reaalselt olemas, kirjutas reaalseid raamatuid ja ühel hetkel oli üks tema romaanidest Dickensi omast kordades populaarsem. Asjalood teadagi muutusid ja kuigi minu loetud materjali põhjal oli Ainsworth oma eluajal tuntum kui romaan seda välja näitas, siis tänaseks on asjalood tõesti nii, et neid raamatuid ei loe enam praktiliselt keegi. Raamatu kesksel tegelasel Elizal on selle kohta ka oma arvamus, aga siinkohal ma jätan selle hea lugeja enda avastada.
Kuigi Ainsworth leiab ka ise raamatu lõpus, et ta on oma loominguga teatud sorti petis, siis pealkiri seostub ikkagi pigem raamatu teise peamise liiniga nn Nõudlejast, kes väidab, et just tema on Austraaliasse sõites kaduma jäänud Sir Roger Tichborne ja et just talle kuulub perekonna pärandus. Kuna tol ajal veel igaühe pildid internetis ei laiutanud, on identiteedi kinnitamise või kõrvale lükkamisega palju tegemist ja kohtuprotsess kestab kuid. Ja kuna Nõudlejal on kaasas ka tema väidetavate sugulaste teener Jamaica istanduste päevilt, saab tema loost ja mälestustest raamatu kolmas tegevusliin.
Minu jaoks oligi seda kõike liiga palju. Nõudleja liini vastu polnud mul midagi, las ta siis oli, kuna see hõlmas ka Ainsworthi pere liikmeid ja mõjutas neid omajagu. Aga Jamaica teema, olgugi see Zadie Smithi juurte kodumaa ja ilmselt südameasi, oli ja jäi romaanis siiski võõrkehaks. Oleks piisanud kergest vestlusest, kus põhiprobleemid ära markeeritakse, aga see lugu laiutas kümnetel lehekülgedel ja venis rohkem kui Nõudleja kohtuprotsess. Ma olen enam kui kindel, et Smith oleks võinud selle teema rahulikult täiesti eraldi raamatuna kirjutada, sest seal olid ka hoopis teised tegelaskujud, kelle seos põhitegelastega ei olnud traagelniitidest kuigi palju tugevam. Less is more.
Kuulasin Raamatukupja tungival soovitusel ära ka taskuhäälingu, kus Smith ise "Petisest" räägib. See kinnitas veel kord minu arvamust, et Jamaica orjanduse teema on tema jaoks liiga oluline, et seda poolvägivaldselt sellisesse romaani suruda, kus ta piisavalt tähelepanu ei saa. Aga podcast ise oli väga huvitav, nagu oligi arvata. Alati on põnev kulisside taha vaadata ja Smith on hea jutuvestja.
Ja kellegi lemmikraamat on see ju ka kindlasti. :)
Eestikeelne tõlge Laura-Grit Lootus.
