Teen kohe reklaami ka - Karu on pulmaisa ja õhtujuht. Kui tahate, et kõik sujuks läbimõeldult ja eelkõige lõbusalt, siis on Karu teie valik. Esiteks on teile garanteeritud suurepärane üritus ja teiseks saab Karu mägedesse.
Muide, Karu on ka rekordiomanik. Esimese eestlasena saavutas ta selle, et ronis kõigi Euroopa riikide kõrgeimate tippude otsa. Nüüd tiksub vaikselt ülejäänud maailma teha.
Aga räägime raamatust ka. Ma olin enne Karu blogi aeg-ajalt lugenud ja seetõttu ei kahelnud ma hetkegi tema raamatu loetavuses. Ei pidanud pettuma. Mõtlesin pidevalt sellele, kuidas ikka räägitakse, et raamatute lugemine lubab sul elada erinevaid elusid ja kogeda asju, mida sa tegelikult oma elus eales ei kogeks. Ja vot just selline see raamat oli - sukeldusin Karu maailma ja lugesin raugematu põnevusega. Mäed on ju ometi ilusad, müstilised ja paraku enamusele meile siiski kauged.
Karu tutvustab meile mägesid mitmest kandist. Tutvustab ohte (kivirahe alla jäämine ja tegelikult puhta õnneasjana sellest eluga ja isegi ilma luumurdudeta välja tulemine Venemaal), aga ka põhjusi, miks ta hoolimata ohtudest ikka ja jälle ronib (soovitan Guatemala tippu näitena lugeda). Ja mägedele lisaks kogeb ta ju lõputul hulgal erinevaid kultuure, kohtub erinevate inimestega (lugege näiteks Moldovat), suhtleb ametnikega (millest ta võib välja tulla puhtalt, aga sageli siiski ka mingisuguste rahaliste kadudega). Seda kõike teeb Karu raugematult voogava elegantsi ja saarlasliku muhedusega. Sest selline see meie Karu juba on - eelkõige muhe. Kuid hoolimata selles mänglevast kergusest ja valdavast lõbususest on ridade vahelt siiski selgelt näha, et tegemist on tegelikult väga professionaalse ronijaga, kes tänaseks on ka aastaid juba grupijuhina tegutsenud.
"Ja siis tuli motikamees meie manu ja teatas, et tema käte tulebki maksta mäemaks 50 dollarit näost. Me küsisime, et mille eest? Moslem vastas, et nad hoiavad mäge puhtana ja vaatavad üldse, et kõik korras oleks. Meie vastasime, et tegelikult oli alt tulles teeäär igasugust sodi täis ning meie arust ei tee nad selle raha eest eriti midagi. Moslem arvas, et muud varianti ei ole, kui maksta. Meie ütlesime, et meile see mõte ei meeldi, sest ei vaja neilt mingeid teenuseid ega midagi. Moslem sai juba veidi pahaseks ning ütles, et muidugi võib ta ka politsei kutsuda ning siis ei saagi mäele. Meie ütlesime, et tahaksime väga maksta. Moslem oli nõus nii 50 dollariga kui ka 500 000 riaaliga. Maksime." (Iraan, lk 265)
"Tagastasime laenutajatele oma kassid ja meie Airiga ka saapad ning saime tagasi all oodanud varustuse. Siis kohtusime Brahimiga ja ta pakkus, et võtab meid 40 dirhami eest per nägu oma katuse alla. Liikusime tema veidi eemal asuva maja suunas ja kõik läks ilusti hetkeni, kui meile jooksis järele noormees pizzeriast, võttis Brahimil käest kinni ja rääkis midagi suurte kurbade silmadega. Tõlgituna selgus, et naised olid nende juures duši all käinud, kuid kaks neist ei olnud selle teenuse eest tasunud. Naised väitsid aga, et neist keegi ei olnud selle eest tasunud ja nii oli noormees sunnitud vastu võtma kaks korda rohkem raha, kui tal plaanis oli." (Maroko, lk 348-349)
"Ööbimiseks sobiva väikese luitelohu leidsime neli tundi peale linnast lahkumist. Tegime süüa ja käisime ujumas ning siis vaatasime kaameleid. Sest Tavalised Maroko Rannikukaamelid on sellised, et veidi enne päikeseloojangut kogunevad nad ookeani kaldale mõne düünikese tippu ning lasevad kõhud vastu liiva. Siis pööravad ainitised pilgud päikesele ja saadavad selle pilguga ookeani sisse. Ning lahkuvad kümme minutit hiljem sisemaa suunas. Sellised romantikud." (Maroko, lk 359)
Kuvar otsustas ka täna Karu poolt ja temaatiline olla, nagu näete.
