Ray Bradbury "Marsi kroonikad"

Seekord kirjutas mulle kirjastuse Paradiis esindaja, kes oli märganud "Võililleveini" blogi ja küsis armsasti, kas ma ka "Marsi kroonikaid" lugeda tahaksin. Muidugi tahaksin! Väga suur tänu kirjastusele. 

Ray Bradbury kirjutas "Marsi kroonikad" aastal 1950. Tähelepanuväärne  on see, et originaalis olid sündmused asetatud aastatesse 1999-2026, aga kui 1999. aasta hakkas päriselt kätte jõudma, nihutati tegevusaeg 30 aasta võrra tulevikku edasi. Et mõõde oleks õige. 

Raamatus on jutud Marsi niinimetatud koloniseerimisest inimeste poolt, kuigi see pole pidev lugu, vaid näiliselt suvalised hetked. Siit-sealt uurides võib lugeda, et need polegi üheselt raamatuks kirjutatud lood, vaid eraldiseisvad ülestähendused, aga kaante vahele panduna on nad siiski kronoloogilises järjestuses ja paratamatult täidab vähemalt minu aju need lüngad ise kohe ära. 

Alguses on Marsil marslased, kirjelduse järgi imelised olendid helepruunika naha, kollaste nööpsilmade ja pehme musikaalse häälega. Nad maalivad keemilise tulega pilte, küpsetavad tulelaual asuvas laavalombis liha, kütivad mesilastega ja rüüpavad metalltassist elektrituld. Telepaatilises unenäos näeb marslasest naine unes pikka meest siniste silmade ja mustade juustega (mis on marsinaise abikaasa arvates kõige ebatõenäolisem juuksevärv), kuid ikkagi ei tundu unenägu realistlik, sest kolmandal planeedil elu olla ei saa, seal on "liiga suur hapniku kontsentratsioon." 

Kui inimesed oma rakettidega kohale jõudma hakkavad, on marslaste vastuvõtt kõike muud kui sõbralik. Esimesed ekspeditsioonid lõpevad inimestele kurvalt. Kuid juba järgmistes lugudes on inimesed end ilusti sisse seadnud ja marslased on pagendatud mägedesse ja kaugematesse linnadesse, kus nad on võtnud ka uue kuju. Toimub inimestevahelisi kokkupõrkeid ja lõpuks on nii linnad kui marslased surnud, Maa hävib tuumakatastroofis ja viimasest Maalt pääsenud perekonnast saavad uued marslased. 

Lühidalt öeldes, isegi kui Bradbury seda ise välja ei kirjuta, siis mulje jääb küll selline, et tema nägemuses on inimesed siiski need, kes kõik algselt ilusa oma maagilise puudutusega ära suudavad rikkuda – algselt imeliste olenditega toredast ja elavast planeedist saab ju surnud linnadega tolmune tühermaa. Ja kui ma saangi aru, et see fragmentaarsus on ilmselt taotluslik (las inimene mõtleb ise ka), siis natuke hüplikuks ta jäi. Kuna marslased on raamatu alguses tõesti nii imeline rahvas nii väljast kui seest, siis natuke oleks siiski tahtnud rohkem just seda inimeste ja marslaste vahelist kontakti ja dünaamikat, sest mis siis ikkagi päriselt juhtus? 

Puhttehniliselt oli see aga täiesti tore lugemiselamus. Bradbury ei komplitseeri ega ilutse, pigem on ta otsene ja minimalistlik. Ka Linda Ariva ja Mario Kivistiku tõlge on nauditav (saan aru nii, et kaks Mario Kivistiku tõlgitud lugu lisati uues kogus olemasolenutele). Kuna lood on paljuski iseseisvad ja mitte ka liiga pikad, sobivad "Marsi kroonikad" hästi reisil lugemiseks või öökapiraamatuks. Ja hoolimata minu isikliku raamatukupja halast arvan mina temaga vastupidiselt, et kaanekujundus on väga ilus! Nii et lõppkokkuvõttes jään ma siiski oma kirjandusliku eelarvega kenasti plussi. 

 

Ray Bradbury "Võilillevein"

Võtsin õppereisile Tallinnasse bussilektüüriks kaasa küll "Terra Alta", aga juba poolel teel Tallinnasse oli selge, et tagasisõiduks seda raamatut ei jätku. Õnneks oli õpilastel Rocca al Mare keskuses vaba aeg, mida mina sain siis kasutada selleks, et oma varusid täiendada. 

Kuidas kirjutada blogi raamatust, mis on sume ja malbe nagu lõputu suvepäev, täis õunapuuõisi ja võilillenutte ja puhast õnne mõistmisest, et on üks suur vedamine, et sa elad, just nagu seda mõistab üks täiesti tavaline, aga ütlemata eriline poiss nimega Douglas Spalding? 1928. aasta suvi tuleb (nagu ikka) võililleveiniga, mis on "kinni püütud ja pudelisse suletud suvi" ja aitab külmal jaanuarikuul suveimesid uuesti elustada. Nii saavad pudelisse järgemööda uued tennised, Leo Auffmanni õnnemasin, proua Bentley, kes pole kunagi väike olnud, kolonel Freeleigh oma mälestuste ajamasinaga ja roheline sõidumasin. Aga neis on ka teist sorti mälestusi – ära kolinud sõber, mõrvarlik Fantoom ja lähedaste inimeste igavesed lahkumised. Selline ta juba kord on, see elu. Nii Greetowni väikesed kui suured rõõmud ja mured sulanduvad Douglas Spaldingu väikeses märkmikus kokku millekski, mida röövlitütar Ronja oleks nimetanud oma suvekänkraks ja mis peab neid mõlemaid läbi talve aitama. 

Raamatu järelsõnas nimetab Jüri Kallas "Võililleveini" meeleolu "unistuslik-irreaalseks". Ma olen väga nõus, sest kogu raamat kannab sind nagu leebe briis maailma, mis on samal ajal täiesti igapäevane ja siiski täiesti kordumatu. See on maailm, kus elu mitte lihtsalt ei elata, vaid märgatakse iga hetke ainulaadsust, lastakse need läbi igast viimasest kui rakust ja mõistetakse, et õnne pole vaja otsida mujalt kui inimestest enda kõige lähemas ümbruses. See on maailm, kus kuu "vaniljevalgena pimedast idakaarest tõusis"  ja vanapreili sarnaneb "halli, äraeksinud, võbeleva koiliblikaga" ja kelle hääl "tuli kaugelt halluse ja vanaduse sügavusest, mähituna kuivatatud lillede ja iidsete liblikate tolmu". Tõlkija Laine Hone on Bradbury tekstile tõelise kummarduse teinud. 

Nii juhtuski, et raamatu esimesest lausest viimaseni lugesin ma seda mingisuguses seletamatus õnneuimas, vahepeal rõõmustades ja vahepeal kurvastades ja vahepeal täiesti arusaamatul kombel mõlemat korraga. "Võilillevein" on raamat, mille kohta võib öelda - this is everything.  

Järelmõttena veel üks väike nope Jüri Kallase järelsõnast – Douglas on Ray Bradbury teine eesnimi ja Spaulding tema isa teine eesnimi. 1928. aastal oli Bradbury ise küll alles kaheksa-aastane ja Douglas käib kaheteistkümnendat suve, aga sellest hoolimata on kokkupuude ilmselge, eriti arvestades väidet, et paljud nii-öelda peatükid (kuigi sellist jaotust raamatus pole) on tema enda või ta pereliikmete raamatuvääriliseks kirjutatud mälestused.