Guy de Maupassant "Preili Fifi"

Minu esimene Maupassant. Ja jälle pean tunnistama, et midagi on minus niimoodi loodud, et Prantsusmaa ja prantslastega olen ma väga ühel lainepikkusel. Isegi hoolimata minu kergest eelarvamusest novelli kui žanri kohta – nimelt leian ma enamasti, et novellil pole karakterite ja tegevusliinide välja arendamiseks lihtsalt piisavalt mahtu – tuleb tunnistada, et kui novelle hästi kirjutada, on need tõesti nagu väikesed pärlid. 

Europeia sarja eesmärk (nagu on öeldud raamatu eessõnas) oli vahendada eestlastele Euroopa kultuuri mõjutanud kirjandusteoseid. Lood on tõlkinud erinevad meistrid, kusjuures leidsin raamatu lõpus sisukorrast ka ühe hea peretuttava Ott Ojamaa nime, kes raamatusse tõlkis loo pealkirjaga "Ristsed". Aga ka kõik teised novellid on tõesti ülihästi tõlgitud, sest prantsuse keel on  õnneks pääsenud sellest katastroofist, et iga gümnaasiumilõpetaja arvaks nagu inglise keele puhul, et "ma ju keelt oskan, miks ma siis tõlkida ei võiks proovida?" Prantsuse keele sellisel määral oskajaid oli (ja on jätkuvalt) siiski marginaalselt, mis on tema trump. Ehku peale ei hakata tegema. 

Maupassant on tõeline kirjelduste meister. Vahest kõige rohkem ma nautisingi tema mitte küll väga pikki, aga äärmiselt detailseid ja värvikaid kirjeldusi. Jagasin üht tsitaati juba lugemise ajal ka oma Facebooki-seinal: "Mingil pummelungiööl oli ta ilma erilise põhjuseta kahest hambast ilma jäänud, nii et nüüd sülitas ta välja sõnalärtse, millest oli raske aru saada." Kindlasti ei ole meres lihtsalt vahused laineharjad, ei – meri "sülitab vahtu välja". Ja mehed lähevad merele, mis"neelab neid nagu tablette".  

Sisu poolest ei räägi Maupassant tegelikult mitte millestki nii väga erilisest. Jutt käib kas reisist või meenutatakse mõnd armulugu või muidu huvitavat seika, kuigi mõned neist on ka traagilise lõpuga, nagu näiteks lugu pealkirjaga "Rasvarull", kus Maupassant küll midagi ütlemata mõistab hukka aadlike silmakirjalikkuse, ja seda väga reljeefselt. Kuid millest iganes ta kirjutab, teeb ta seda ülihästi ja vähemalt minu pani ta küll oma tegelasi läbi täpselt nendesamade silmade vaatama, millega ta ise neid nägi. 

Muide, Maupassant oli Zola enda kirjanduslik protežee. Tema loomeperiood kestis küll vaid kümme aastat, aga tundub, et sellega jõudis ta palju. Henno Rajandi ütleb: "Kunstilise tiheduse poolest ei jää Maupassant Flaubert'ist siiski palju maha. Tema eeskujulikult puänteeritud novellide tase on prantsuse kirjanduses tänapäevani ületamata." Kahjuks tabas teda elu lõpus vaimuhaigus ja nii ta kahjuks hääbuski. Küll aga on kindel, et ennast kümne aastaga klassikuks kirjutada suudavad ainult ülimalt talendikad inimesed. Maupassant suutis. 

Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud. Preili Fifi on üldsegi mees. 😏

Marion Gibson "Nõidus. Kolmteist ajaloolist kohtuprotsessi"

Varraku aprilliraamat. Olen jätkuvalt väga tänulik! 

Kui kuuled sõna "nõiaprotsess", siis ilmselt liigub mõte automaatselt keskaega ja suurem osa kindlasti on vähemalt kuulnud väljendit "Saalemi nõid", mis siiski ehk  paljudele mingist müstilisest ja sageli määratlemata kaugusest pärit. Tõsi, keskajal kogu see nõiajaht pihta hakkas, aga loomulikult ei olnud see ju kõige algus. Taimetarku, loitsijaid ja muid sarnaseid teadjanaisi ja -mehi oli kindlasti palju varem. Lihtsalt neid ei aetud taga ega põletatud tuleriitadel (ega ka poodud). 

Nõiajahi algus langeb kuhugi 15. sajandi algupoolde. Siis hakkas jõuliselt esile kerkima selline uudne teadus nagu demonoloogia, mis selgelt teatas, et igasugu loitsimine ja needuste peale panemine on saatanlik ja kindlasti mitte jumalikku päritolu. Kurb oli aga see, et suvalist naabrit oli väga kerge nõidumises süüdistada, naabril aga pea võimatu süüdistusi ümber lükata. Kellel vedas, selle päästis kas resoluutne advokaat või mingitel juhtudel pisut valgustatum kogukond. Liiga paljudel siiski ei vedanud. Taolisi protsesse oli kõikjal, ka meie ERM-is oli (võib-olla on praegugi) võimalik vaadata filmi ühest täiesti kohalikust Eesti nõiaprotsessist. 

Gibson on teinud ära väga suure uurimistöö, allikmaterjalide nimekiri ulatub pea kolmekümnele leheküljele. Nagu pealkiri ütleb, on ta vaatluse alla võtnud kolmteist ajalooliselt silmapaistvamat kohtuprotsessi ja jah, üks peatükk räägib Salemi nõidadest. Aga kui te nüüd arvate, et raamat piirdub keskaja tuleriitade ja veeproovidega, siis eksite küll. Mitu juhtumit pärineb 20. sajandi algusest ja raamat lõpeb – uskuge või ärge uskuge – Stormy Danielsi ja otsapidi ka Donald Trumpiga. 

See juba vastab ka küsimusele, kuidas meil siis ka tänapäeval nõidadega on. Kes arvas, et viimased nõiad jäidki kuskile Salemisse, siis mõelge sellele, kui palju ka praegu filmides kasutatakse wicca loodususu (või mis iganes ta päriselt on) liini. Wicca näeb kahtlaselt sarnane välja sõnaga witch, inglise keeles nõid. Ja sealt see tulebki. Samuti tasub mainida, et see oma jutu järgi tohutult ateistlik eestlane kammib kahtlaselt sageli igasugustes kristallipoodides, samuti on juba võimalik muuseumidest osta "väega" ehteid ja minu enda klassiõde, kes ennast Kunksmooriks nimetab, teeb väeseepe ja tossukimpe ja teenib sellega igatahes elatise välja. Kas ei näita see, et ka pealtnäha kõige ratsionaalsemad inimesed tunnevad ikkagi, et kuskil on "midagi enamat"? 

Kokkuvõtteks võib öelda, et Marion Gibson on läinud tõesti süvitsi mitte lihtsalt kõigi nende nõiaprotsesside sisse, vaid võtnud vaatluse alla just inimesed, kes sellistes juhtumites pihtide vahele jäid. Enamasti oli tegemist inimestega, kes olid täiesti kaitsetud – naised tollases patriarhaalses ühiskonnas (aga kindlasti mitte alati naised, ka Gibsoni valikus on mitu meeste ümber keerelnud protsessi), kes olid ka vaesed, sageli kas mingi ihulise veaga või lihtsalt sisserännanud ja "mitte omad". Kes neist oleks ennast üldse kaitsta saanudki? Sõnaveeb defineerib sõna "nõiajaht" kui nimisõna "teisitimõtlejate või muidu ebasoovitavate isikute jälitamise ning tagakiusamise kohta." Hea, et Gibson neile tagakiusatuile nüüdki hääle on andnud. 

Charles Baudelaire "Väikesed poeemid proosas"

Minu kokkupuude Charles Baudelaire'iga on olnud põgus ja jääb lausa nii kaugele kui mu  gümnaasiumipäevad. Ega ma peale "Kurja lillede" palju midagi peast nimetada olekski osanud. Aga "Väikesed poeemid proosas" on mind truult raamaturiiulis oodanud juba pea kolm aastat, alates sellest ajast, kui eelmise kooli suurremonti mineku eel raamatukogust manti võtta sai. 

Klaarime alustuseks ära Baudelaire'i nime häälduse. Päris õiget häälikut meil selle kohta eesti keeles polegi, aga kindlasti ei ole õige Baudleaire'i nime hääldada /bodläär/, ikka /bodleer/, avatud ja ümara e-ga. Ja kuigi eesti keeles võib kirjutada ja öelda nii "ekleer" kui "ekläär", siis minu jaoks eksisteerivad ainult ekleerid. 

"Väikesed poeemid proosas" on kogumik 50 lühikesest loost, mõni isegi nii lühike, et novelliks oleks tõesti juba mahult teda palju nimetada. Originaalis kutsutakse teda eelkõige nimega "Le spleen de Paris" ehk "Pariisi spliin", mis lubab mõndagi aimata, aga ma ei ütleks, et see kõik nüüd nii hirmus raskemeelne oleks. 

Ma lugesin ja kuulasin nii mõnegi loo ka originaalis üle ja pean ütlema, et prantsuse keeles on neis proosapoeemides kindlasti rohkem rütmi ja kohati isegi riimi kui Marie Underi tõlkes. Ma ei pane seda otseselt Underile süüks, sest luulegeenius on ta iseenese tarkusest nagunii, aga ikkagi tekkis paralleel tema ja Johannes Aaviku vahel. Käisin nimelt hiljuti ühel prantsuse keelest eesti keelde tulnud sõnade vestlusõhtul Johannes Aaviku mahlas (sest tema on suuresti nendes laenudes "süüdi") ja seal esitas Madis Jürviste meile Victor Hugo luuletuse "Džinnid" nii originaalis kui Aaviku tõlkes. Aavik oli sellega sisu poolest natuke vabamalt ümber käinud, aga luuletuse kõla ja rütm olid täiesti geniaalselt tabatud. (Mainin siinkohal, et ka ekleerijuttu ajasime just sel üritusel.) Baudelaire'i tekst oli küll eesti keeles kena, aga seda rütmi ma ei tabanud, mis originaalis kohati nii tuntav oli. Aga võib-olla see polnud ka Underil omaette eesmärgiks. Muidu on Aavikut ka Underi tõlkes kõvasti tunda, nagu väljendeis "laiul puusil" või "kaugeil rannul", ajul (aegadel) ja mail, või siis kui keegi tahtis kõnniskella.  

Mis puutub sisusse, siis laenan jupikese Marie Underi enda poolt kirjutatud saatesõnast: "Siin esineb pilte ja tähelepanekuid ta armsast Pariisist; soovunelmaid, kontraste tõelisuse ja kujutelmade vahel; ta alalist painavat igavusehirmu; müstifikatsioonitujusid ja iroonilisi vallatlusi; viha-armastust naise vastu; kuid siin on ka ta silm pöördunud erilise soojusega vaeste, viletsate ja hüljatute poole; ta suur iha kooskõla ja täiuslikkuse järele juhib ta pilgu just neile, kel see puudub, ja ta haarab oma kaastundesse kõik kannatajad, vigased ja sõgedad – isegi hulkuvad, näljased ja kärnased penid leiavad ulualuse ta valutavas südames". 

Mõnes loos toob Baudelaire sisse ka teisi kuulsusi, näiteks pühendab ta ühe loo Lisztile ja teise Édouard Manet'le, kuigi Manet' lugu räägib tegelikult kunstniku abilisest, 15-aastasest Alexandre'ist, kes ateljees ennast üles poos. Mõne loo puhul, näiteks selles, kus minategelane klaasikaupmehe kallihinnalisele kandamile lillepoti ülalt otsa kukutab, arvati, et see on Baudelaire'i enda elust võetud (ei olnud). 

Muuseas, Baudelaire ise ütles, et "Väikesed poeemid proosas" on "Kurja lillede" uus väljaanne, suurema vabaduse, rohkemate detailide ja suurema satiiriga. 

Panen siia ka kõige esimese loo pealkirjaga "Võõras", seda nii eesti keeles kui Youtube'is ette loetuna (seal on nähtav ka originaali tekst). Nautige! 

"Keda armastad sa kõige enam, mõistatuslik mees, ütle? Oma isa, oma ema, oma õde või venda?"
"Mul pole ei isa ega ema, ei õde ega venda."
"Oma sõpru?"
"Sa tarvitad siin sõna, mille mõte on jäänud mulle tundmatuks kuni tänase päevani."
"Oma isamaad?"
"Ma ei tea, millise taevakaare all see asub." 
"Ilu?"
"Meeleldi armastaksin, kui oleks surematu see jumalanna."
"Kulda?" 
"Vihkan seda, nagu sina jumalat."
"Kuid mida armastad sa siis, kummaline võõras?"
"Armastan pilvi..., pilvi, mis mööduvad... seal kaugel..., imeväärseid pilvi!" 

Ja video:

L' ÉTRANGER

Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat. 

Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust", mis pole kindlasti mitte kõikide tassikene teed. Lugesin seda kunagi enne blogiaega ja pidin tõdema, et sellest raamatus ei juhtu mitte midagi, aga küll oli hea! Márquezi peetakse hispaaniakeelse kirjanduse üheks suurimaks maagilise realismi esindajaks ja olgem ausad, tal on ka Nobeli preemia taskus, seda eelkõige just sellesama saja üksildusaasta eest. Ta veetis palju aega Euroopas ja kuna ta oli USA imperialismi häälekas vastane, oli tal pikka aega USA-sse reisimine keelatud. Selle lõpetas ära Bill Clinton, kelle lemmikraamat oligi juhuslikult "Sada aastat üksildust".

Surma eel kirjutas Márquez oma viimase raamatu, "Augustis kohtume". Küll aga ei tahtnud ta tegelikult seda ise välja andagi, kuna leidis, et nii halva tervise ja mäluga ei saa see midagi head olla. Tema kaks poega, Rodrigo ja Gonzalo, otsustasid aga lõpuks siiski, et raamat on liiga hea, et seda maiuspala mitte lugejateni viia – see polnud isegi pooleli, Márquez oli ise viimase versiooni peale märkinud, et see on nüüd "Gran OK final", ja nii läksidki poisid natuke vastu isa tahtmist kirjastuse jutule. 

"Augustis kohtume" on päris lühike (kuigi algselt mõeldud 600-leheküljelisena) lugu keskealisest naisest nimega Ana Magdalena Bach, kes kord aastas ühel saarel oma ema haua juures käib. Saarest saab aga peaaegu ootamatult tema jaoks koht, kus talle pakutakse võimalusi ennast ja oma kirglikumat poolt avastada, hoolimata näiliselt stabiilsest ja vaheldusrikkast abielust. Iga-aastased käigud annavad talle võimaluse olla ühel ööl aastas keegi, kes ta tegelikult ei ole. Ega muud vist ei tahakski ette rääkida, sest 93-leheküljelises teoses ei jääks siis enam pea midagi lugeja avastada. Küll aga on Márquez jätkuvalt väga hea sõnavaldaja ning maalib  vaimusilma ette üsna kirkaid pilte. Mingil seletamatul põhjusel tekkis mul tema raamatut lugedes paralleel õlimaaliga - tekst on rammus (mitte kerge nagu pastell), kuid samas siiski pehme ja mahe. Poiste otsus isa luigelaul avaldada oli ilmselt õige ja seda on ka nimetatud "ootamatuks kingituseks" tema kunsti austajatele. Väike hõrk kirjanduslik amuse-bouche.

Maria Adolfsson "Paratamatu kurjus"

Hetkel viimane eesti keeles saada olev Doggerland, nr 6.

Sedakorda on tegemist ekstsentrilise kunstniku kadumise looga. Asja ei tee sugugi kergemaks see, et ta on jõudnud kaks korda abielus olla ja teine, nüüdseks lahutatud naine, elab põhimõtteliselt ikka tema majas, kuigi mehel on juba uus elukaaslane. Ja lapsed on üks esimesest ja teine teisest abielust. Ka samas majas. Meenus, kuidas ma ennast kunagi kriidiajastul (vähemalt koolides see siis veel oli) Tartusse sisse kirjutasin ja sellel ankeedilehekesel oli kirjas märkus "Saabub koos perekonnaga", mille peale ütles mul parasjagu külas olnud vend aknast välja vaadates ja kõrvalhoovis elavate mustlaste sebimist jälgides: "Mustlastel peaks seal kirjas olema, et saabub koos suguvõsaga." Enam-vähem selline seis oli ka Raymond Osse kärgperega. 

Karen on oma elus jõudnud stabiilsesse perioodi, kus ta isegi pühadeaega lõpuks ometi nautida saab – tal on nüüd armastav pere ja kodu ning ometi on ka koroonakarantiinid läbi saanud. Seekord ongi tema enda ja ta pere sekeldusi raamatus oluliselt vähem, nii et nii lugeja kui Karen saavad rahulikult kadumise uurimisele keskenduda, kuigi üsna pea on selge, et ilmselt on tegemist ikkagi enama kui kadumisega. Häirivaid asjaolusid on lihtsalt liiga palju. Aga ei tasu arvata, et Kareniga üldse mitte midagi ei juhtu, sest raamatu lõpuks peab ikka natuke närvikõdi ka saama. 

Veel on Kareni ellu sisse potsatanud tema õde (potsatamine toimus juba eelmises raamatus, aga nüüd nad juba ka suhtlevad) ja uus politseiülem, kellel ei lähe kaua aega, et ära teenida alluvate vaikne nördimus ja viha. Mõni lihtsalt on ebameeldiv ja pealegi, kuidas sa kirjutad raamatut – eriti sarja – kus kõik inimesed on ainult meeldivad ja ühtki konfliktsituatsiooni ei teki? 

Ilmselt meeldis raamatu päris lõpp ka rootsikeelsetele lugejatele, sest seal on ilmselge vihje sellele, et neid raamatuid tuleb veel. Praeguseks on uus osa juba ka olemas, aga rootslased seda "Paratamatut kurjust" lugedes teada ei saanud. 

Kui juba pealkirjal peatusin, siis seekord jäi see mind raamatu lõpuks natuke häirima, sest lõpptulemust teades ei ole ma liiga nõus sellega, et mõrvad toimusid mingist suurest kurjusest, pigem olid põhjused teised. Huvi pärast tegin Google Translate'iga väikese rootsi-inglise tõlke ja tundub, et ka rootsi keeles on väljend "necessary evil", mis tegelikult ei ole vähemalt inglise keeles otseselt kurjus, vaid mingi suvaline negatiivne või soovimatu asi või tegu, mida on vaja millegi suurema ja olulisema saavutamiseks. No selline eesmärk-pühendab-abinõu laadne toode. Samas tuleb tõlkijal mingid valikud teha ja kui pealkiri seekord sedasi sai, sest lohises vähem vms, siis las ta olla. Aga üsna kindel olen ma selles, et autor mõtles ikka ühe tegelase puhul haldjalikku ilu, mitte eeterlikku ilu, nagu lugeda võis. Inglise filoloogina naksas mulle muidugi kohe meelde sõna "ethereal" ning väike guugeldamine näitas taas, et ongi mõlemad sõnad rootsi keeles samad. Kuid hoolimata nendest kahest küsimärgist oli Kadi-Riin Haasma tõlge ise ikka sama hea kui eelmisedki raamatud on olnud. Soovitan kindlasti ja jään nüüd pikisilmi järgmist osa ootama.

Anders de la Motte, Måns Nilsson "Antiigikaupmehe surm"

"Antiigikaupmehe surm", teine raamat Österleni mõrvade sarjast, on järjekordne näide sellest, kuidas mina näen ilusat raamatukaant ja rahakoti rauad lähevad iseenesest lahti. Alles siis, kui ma raamatu kätte sain, tuli mulle meelde, et ma olen esimest osa juba lugenud ja et mulle see väga meeldis. Win.

Nagu eelmine kord mainisin, sai mul kolleegidega reisil olles "Äikesetuul" läbi ja hästivarustatud reisijana oli mul "Antiigikaupmehe surm" otse loomulikult tagasiteeks kaasas (Ida-Virumaalt Saaremaale sõites jõuab seda ja teist). Selleks ajaks, kui me praamile jõudsime, oli antiigikaupmees juba surnud, süüdlane leitud, tehtud kindlaks, et see polegi süüdlane ja jõutud järeldusele, et tegelikult jäi süda ikkagi seisma. Aga kuna pool raamatut oli veel järel, siis oli ette teada, et loomuliku surmaga see ei lõpe. 

Nagu juba aimata on, siis seekord keerleb lugu antiigikaupmeeste ja nende kauba ümber. Antiigikaubandus on kindlapeale üks täiesti omaette maailm, kus liiguvad võimsad summad ja kus asjatundjad võivad väga kiiresti rikastuda. Rõõmuga nentisin, et mitu korda mainitakse ka toredat saadet "Antique Roadshow", millest katkendeid olen ma päris palju näinud ja rõõmsalt tõdenud, et inimestes on ikkagi säilinud mingid väärtused – isegi kui ese on väärt tuhandeid või kümneid tuhandeid, ei ole enamik omanikke siiski valmis oma aaretest loobuma, kuna enamasti on tegemist perereliikviatega. Raamatus toimub isegi "Antique Roadshow" lindistus.

Lugesin oma eelmise blogi üle ja panin tähele, et Vinston oli mulle suvel närvidele käinud. Seekord isegi mitte. Ta on küll jätkuvalt võõral pinnal ja teda palutakse kohaliku uurija meelehärmiks mõrvauurimisega tegeleda (friens in high places, you know), aga kuidagi nad ikka koostöö toimima saavad. Seekord puudutab uurimine ka Vinstoni enda hõimlasi natuke lähemalt, kui tavapärane praktika ette näeb, ja Vinstoni tütar lahendab tegelikult ka ühe müsteeriumi, millega Vinstongi hakkama ei saa. 

Ehk lühidalt öeldes on tegu toreda muhekrimisarjaga, mida kindlasti lugeda tasub, eriti kui raskemat kirjandust suure töökoormuse ajal lugeda ei jaksa, sest aju lihtsalt ei kannaks välja. Ja möödaminnes löön igatahes patsi ka tõlkijale, kelleks sedakorda Kadri Papp. 

Maria Adolfsson "Äikesetuul"

 Doggerlandi raamat #5. 

Oeh, kuidas see sari mulle ikka istub. Lugesin selle jälle paari päevaga läbi ja jõudsin õpetajatega reisil olles juba niimoodi reklaami teha, et pakkisin just kaks esimest osa kallile kolleegile kotti. 

Karen vaeseke tiritakse lapsepuhkuselt tagasi ühe juhtumi juurde appi. Tundub pealt küll olevalt suhteliselt open and shut case ja paralleelselt jooksva selge mõrvajuhtumi sisse ta oma nina heameelega võib-olla isegi ei topiks, aga eks me oleme kõik piisavalt Midsomeri seeriaid näinud ja teame, et kui mingid asjad toimuvad mingi sarja samas osas kahtlaselt paralleelselt, siis kauaks need paralleelseks ei jää, kuskilt tuleb ikka ühendav jõnks sisse. Ja muidugi meeldib mulle muhekrimkade juures see lõpetatus – ükski ots ei jää ripakile. Saab rahulikult raamatu riiulisse panna ja järgmise osa poole keelt limpsata. 

"Äikesetuulega" jõuab Adolfsson lõpuks ka meie tänapäeva kohustusliku teema juurde, ja selleks on koroonaviirus. Ei ole õige öelda, et see teema hakkab juba väsitama, sest oleks igatahes veel imelikum, kui terve riik (olgugi väljamõeldud) järsku maagiliselt sellest eemale jääks. Karenil on sellega sahmerdamist omajagu, sest tema eakas ema oma sama eaka elukaaslasega on sunnitud teadmata ajaks Kareni koju kolima, aga nemad on ju riskigrupp ja Kareni töö nõuab inimeste seas ringi liikumist. Tõuseb teema, kuidas riskigruppi kaitsta, kui peaks justkui elama pead-jalad koos? Kuigi meil hakkab juba vaikselt meelest minema, kui sassi koroona meie elud lõi ja kui palju ohvreid toodi perekonna kaitsmise nimel, siis tõi Adolfsson selle päris elavalt meelde tagasi. Mäletan siiani, kuidas me üle mitme kuu lõpuks maale saime, aga ainult õue... Ema veel itsitas, et ta kepp on täpselt õige pikivahe pikkune, aga tegelikult oli see ikka päris jube küll, lapselapsi ei saanud sülle võtta ega midagi. 

Teine teema, mis raamatusse sisse on kirjutatud, on paanikahäire ja -hood. See on teema, millest ka liiga palju ei räägita. Ma olen ise selliseid hooge ka pealt näinud ja see on üks seletamatumaid asju, mis ma tean. Need võivad tulla näiliselt tühjast kohast, on keerulised hallata ja kannatajad ei taha sellest väga palju rääkida ka, kuna nad kardavad, et neid ei mõisteta. Kõik see võib ka lähisuhted äärmiselt keeruliseks kujundada, mis omakorda süvendab jällegi paanikahooge. 

Lühidalt, Adolfsson ei ole laisa krimi kirjutaja ja mulle tõesti meeldivad sellised põnevikud, mis tegelikult ka korraliku romaani mõõdu välja annavad. Õnneks ootab kuues osa mind riiulis ja Goodreads näitab, et rootsi keeles on juba ka seitsmes osa olemas. Ja kiidan lõpuks veel kord tõlkija Kadi-Riin Haasmat väga mõnusa ja ladusalt loetava teksti eest. 

Édouard Louis "Muutuda: meetod"

"Kas kirjandus suudab tänapäeval muuta inimese elu? Noor prantsuse kirjanik Édouard Louis on tõestuseks, et see on veel võimalik,» märgib kultuuriajaloolane Marek Tamm. «Autobiograafiline jutustus «Muutuda: meetod» on kriipiv lugu lapsepõlve ahistavast maailmast, kust autoril õnnestus pääseda tänu kirjandusele, tänu raamatutele. See teos on ühtaegu nii sügavalt isiklik tunnistus kui ka terav sotsiaalne kriitika, ent samuti kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda." (Postimees, 19.02.2024)

Varraku veebruariraamat. 

Ma tahtsin seda kohe, kui veebruaris ilmuvate raamatute nimekirja nägin. Puhtalt sellepärast, et selle on prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu, kelle nimi on mulle nagu porgand eeslile. (*Viskab pilgu raamaturiiuli ülemisele korrusele, kus kõik mu Õnnepalud kenasti üles rivistatud on.) 

Édouard Louis on kirjaniku poolt endale ise võetud nimi. Sündides oli ta Eddy Bellegeule, aga kuna terve raamat (ja tegelikult mitu raamatut veel enne seda) räägib sellest, kuidas ta oma lapsepõlvest ja sünnikodust lahti üritab murda, siis pole midagi imestada, et protsessi käigus ka nimi muutub. Kogu see protsess ongi täpselt nii metoodiline nagu pealkiri ütleb. Samm-sammult, päev-päevalt töötab noor Eddy selle poole, et mitte ainult elus edasi liikuda, vaid öelda täiesti lahti oma elust vaeses ja räpakas kodus, räuskava ema ja joodikust isa seltsis ja saada vaat et sõna otseses mõttes täiesti uueks inimeseks. Juba linna gümnaasiumi saamine on väga suur asi, aga iga samm edasi näitab Eddyle, kuhu kõik veel liikuda on – puhtamaks, siledamaks, targemaks, ilusamaks, haritumaks. Elu on Eddy vastu küll piisavalt armuline, viies teda kokku inimestega, kes teda vajaliku know-how'ga (ja ka materiaalsete vahenditega) varustavad, aga ka uuest elust Amiensis ei piisa. Sest on ju veel ka Pariis ja École Normale Supérieure, Prantsusmaa üks ihaldatumaid ja prestiižsemaid koole. Pariisis omakorda on rikkad härrased, sponsorid, kes jagavad Eddy sättumust, nii et tegelikult ei teagi lõpuks, kes seal keda ära kasutab, aga lõpuks võib küll öelda, et Eddy liigub ihaldatud seltskonnas, ihaldatud rõivis ja räägib sundimatult täiesti ennekuulmatult intelligentset juttu. Metamorfoos on täielik. 

Ja kuigi nüüdseks juba ammu Édouardi nime kandev Eddy on jõudnud täpselt sinna, kuhu ta on soovinud jõuda, märkab ta peagi, et see seltskond ei rahulda tema vajadusi absoluutselt ja kuigi ta ei taha küll iial elada sama elu, mis ta lapsepõlves elama oli sunnitud, vaatab ta möödanikku läbi hoopis uue elukogenud spektri. 

Édouard Louis on ühes intervjuus Medium portaalile ise öelnud, et tema raamatuid võib nimetada paradoksaalseteks – ta kirjutab töölisklassist (oma pere puhul nimetab ta seda "töötuklassiks", sest kellelgi tema peres polnud püsivat töökohta) ja töölisklassile, nende elu parandamiseks, aga ilmselt ei loe mitte ükski neist inimestest tema raamatuid kunagi. Tõsi ta ilmselt on, kuid samas ta loodab, et kuidagimoodi suudavad ta raamatud siiski nende inimeste elu parandada, just nagu Simone de Beauvoiri raamatud muutsid elu naiste jaoks (isegi nende jaoks, kes Beauvoiri ei lugenud). Huvitava faktina märgib ta ka seda, et suurem jagu prantslastest literaate on kodanlased, kes tegelikult ei mõista töölisklassi elu. Vähe sellest, ka Louis’ enda esimene käsikiri, kus ta oma lapsepõlvest kirjutab, lükati mitme kirjastuse poolt tagasi, sest "mitte keegi Prantsusmaal ei usu" tema poolt kirjeldatud igapäevaelu. Nii vaeseid Prantsusmaal ju ei ole! 

Kuigi kõik Louis’ teosed on autobiograafilised, kutsub ta neid ise romaanideks. Seda põhjusel, et tema nägemuses tähendab romaan struktureeritust ja konstruktsiooni ning mitte iga struktureeritud ja konstrueeritud raamat ei ole tingimata puhas ilukirjandus. 

Ja kas me palun võime korraks veel peatuda tõlkel? See on otsekui hõrk gurmee, Louis à la Õnnepalu, kus koostisaineid on koheldud tõelise respektiga ja roog on lugejale filigraanselt serveeritud. Iga suutäis on tõeliselt dekadentne nauding. Selle raamatu sisu ja vorm on nii kvaliteetsed, et peaaegu tekib kahetsus, et raamat juba ongi läbi ja kellelgi teisel on see imeline kogemus veel ees. 

Julian Barnes "Elizabeth Finch"

Varraku jaanuariraamat. 

"Elizabeth Finchi" esimene lehekülg haarab hoobilt ülikooli õppejõu Elizabeth Finchi monoloogiga värsketele tudengitele, kus ta lõhub nii traditsioonilise loenguvormi kui ka tavapärased mõttemallid, näiteks annab ta lugemisnimekirja "mis on täiesti valikuline; teie hinne ei lange, kui te seda eirate, ja järjekindel õppimine ei pruugi hinnet tõsta". Seevastu rõhutab ta dialoogi olulisust ja väidab, et just koostöö käigus õpivad inimesed kõige rohkem, sest ta ootab ka üliõpilastelt põhjalikkust. Ühesõnaga, intrigeerib kohe. Mõtlesin, et ohoo, üks äge pedagoogikateemaline raamat. 

No eks ta oli ka, aga mitte selline, nagu esimene lehekülg lubas. 

Elizabeth Finchi loo toob meieni Neil, tema üliõpilane, kelle jaoks on nii õppejõud ise (kes enda kohta pea mitte midagi teada ega ära ei anna) kui ka tema õpetused paeluvad – võib-olla just selle pärast, kui vähe infot Finch nii enda kui ka oma suhtumise asjus välja annab. On see siis Neili või Barnesi valik, Finchi kirjeldatakse põhiliselt selle kaudu, mida kõike ta EI ole, mitte selle kaudu, mis ta kõik on. Kui Finch pärast surma oma märkmed ja raamatukogu Neilile pärandab, võiks arvata, et nüüd ometi avaneb Finch meie kõigi ees. Aga võta näpust! Märkmetes on küll mõned väga sõnaahtrad märkused ja tähelepanekud, aga need ei ütle tegelikult tema enda kohta mitte midagi. 

Neil avastab, et tema armastatuim õppejõud on tegelenud Julianus Apostata eluloo ja sellega seotud ajalooperioodi ja varakristliku ajastu uurimisega. Ta ei ole oma uurimistööd organiseerinud ja kindlasti ei ole ta seda avaldatava materjalina kokku kirjutanud. Ei teagi täpselt, mis põhjusel Barnes otsustab, et raamatu keskmine osa peaks nüüd koosnema sellest avaldamata uurimustööst, mille Neil ilmselt tribuudina oma lemmikõppejõule valmis kirjutab. Olgu Barnes nii hea kirjanik kui ta ka on, mind see vahepealne osa igatahes köita ei suutnud – ilmselgelt ei olnud see minu jaoks kuigi paeluv teema, aga ega seda elulugu eriti huvitavaks ka kirjutatud pole, nii et ma pean kahjuks nõustuma Washington Posti avaldusega: "But what nobody needs to know is the 48-page student essay about Julian that sits at the center of "Elizabeth Finch" like a lump of undigested potato in the throat." 

Üldse on WP arvamusel, et arvestades Julian Barnesi varasemaid teoseid ja seda, et ta on üks parimaid inglise kirjanikke, on "Elizabeth Finch" hämmastavalt vähe köitev, minnes isegi nii kaugele, et soovitab romaani "vahele jätta". Esimese ja kolmanda osa suhtes ma päriselt siiski ei nõustu, sest Barnes kirjutab minu arvates täiesti teadlikult ja minu jaoks ka kirjanduslikust seisukohast põhjendatult Elizabeth Finchi täiesti tabamatuks kujuks, uuri sa teda kuipalju tahes. Kui aga lugeda traditsioonilise ootusega, et raamatu tegevus või tegelaste areng lõpuks mingisse konkreetsesse punkti või lahenduseni jõuaks, siis seda kohe kindlasti ei tule. 

Kindlasti ei soovita ma "Elizabeth Finchi" lugeda neil, kes filosoofilisi mõtiskelusid ei armasta, sest nagu vist juba minu jutust välja tuli, on see üks pikk kolmeosaline essee teemajärgnevusega A-B-A (esimene ja viimane osa Elizabethist endast ja vahepealne Julianus Apostata elust).

Tõlkija Liisi Rünklat tahan ma ikkagi väga kiita. Ilmselt oli see väga nõudlik töö ja sellega on suurepäraselt toime tuldud. 

Ivan Gontšarov "Oblomov"

Kolleegiväljakutse #2 (raamatukoguhoidja soovitus)

On isegi mõnevõrra huvitav, et minu lapse- ja noorpõlve lugemuse juures ei sattunud "Oblomov" kordagi minu mõttelisele lugemislauale ja sellest ei tulnud kordagi ka kirjandustundides juttu. Kuna Gontšarov palju rohkem kirjutanud polegi (kokku kolm märkimistväärivat romaani), pole see siiski ka mingi eriline ime. 

Räägime siin kohe sirgeks ka selle, et "Oblomovi" tõlkija on – param-param-paraa! – Anton Hansen Tammsaare kogu oma hiilguses. Oblomov lamab "nagu tomp ühmatanud tainast" ja toatüdrukust räägitakse, et "nägu poleks tal nagu olnudki: silma puutus ainult nina; see polnud küll kuigi suur, aga eraldus näost sedavõrd või oli see nii halvasti paika pandud, kusjuures ninaots oli veel ülespidi pööratud, mistõttu see jättiski näo varju: nägu oli värvitu ja lame, nii et ammu enne, kui seda tähele pandi, oli ninast saadud selge ettekujutus". Ühesõnaga, tõlge on puhas sulakuld. 

Kui veel mõni minusugune "pooliku haridusega" blogilugeja siin ringi luusib, siis Oblomov on raamatu alguses välja ilmudes noor mõisnik, kes küll oma kolmesaja hingega maamõisas ei ela, vaid veedab aega linnas mitte kui midagi tehes. Ta vedeleb päevad otsa voodis ja kamandab teener Zahharit, kes on põhimõtteliselt sama laisk, sest korter on räämas ja kogu majapidamine pilla-palla. Kui sõbrad üritavad Oblomovit kuhugi välja kutsuda, külla või üritusele, ei ole see sugugi võimalik, sest tal on nii palju teha – tema "plaan" mõisa kordaseadmiseks on töös ja kohe varsti valmimas. Samas, kui külaline lahkub, keerab Oblomov lihtsalt teise külje ja "plaan" jääb ikka pooleli. Selle mõisa köis lohiseb ka mõisniku enda käes, nii et tolmupilv taga. Sõber mõtleb sellele fenomenile välja lausa termini – oblomovlus. See tundub olevat tahtmatus midagi teha või millegi vastu huvi tunda, teisisõnu apaatsusega miksitud laiskus. Tundub, et termin on üsna laiapinnaliselt käibele läinud, sest kui guugeldada sõna "oblomovlus", leiab päris ohtralt erinevaid artikleid, mis sugugi mitte Gontšarovi romaanist ei räägi.

Mõneks ajaks tundub küll, et Oblomov ärkab elule, kui ta armub ära kaunisse Olgasse. See lugu kestab raamatu mahust arvestatava aja, ja ausalt, pean vist õnne tänama, et ma elan praegu ja mitte 19. sajandi Venemaal, sest need läbi lillede kilomeetripikkused õhkamised, milles tegelikult mitte midagi ei öelda, oleksid minu ATH-laadse aju täiesti krussi keeranud. 😁Ja minu jaoks "täiesti lampi" otsustab Oblomov ühtäkki, et nemad ikka kokku ei sobi mitte kuidagimoodi ja üldse nad raiskavad teineteise aega (või siis Olga raiskab enda aega), kuigi eelmisel päeval olid kõik nii armunud. Olga lähebki mõni aeg hiljem mehele hoopis Stolzile, kes Olgat ja Oblomovit üksteisele tutvustas. No ja Oblomov langeb oma oblomovlusse tagasi. 

Nii et pealtnäha üsna sirgjooneline lugu, Oblomov kui laiskvorstist negatiivne kangelane, elu täis Olga ja töökas Stolz positiivsust pakatavad kangelased. Siiski ei ole see kõik niisama lihtne. Kuigi Oblomov näib olevat täielik luuser, kirjeldab Stolz teda ometi kuldse ja siira hingena, keda ta väga leinab, kui Oblomov sureb. Neid omadusi kiidab ta sõbrast rääkides teistele juba isegi ammu enne viimast hüvastijättu sõbraga. Ja miks on Olga armastava ning samas tööka ja efektiivse Stolzi kõrval ikkagi niivõrd rahulolematu ja depressiooni piiril vaagub? Küsimus pole ju selles, et Stolz teda ei hindaks, pigem vastupidi – ta jagab naisega isegi kõike, mis ärides toimub, ja räägib temaga nagu võrdne võrdsega. Tundub, et Olga peaks ju olema väga õnnelik, aga siiski-siiski... Stolzis puudub midagi, mida Olga jõudis Oblomovi juures tundma õppida (asjaliku poolsakslasena on romantilise vene hinge vastu vist ikka raske saada). Lõppeks abiellus Oblomov ju enne surma oma perenaisega ja kuigi sellest kooselust palju ei räägita, siis jääb sellest ikkagi mulje kui ühest õnnelikust ja rahulolu täis suhtest. 

Ehk iseloomustab see üsna raamatu algusest leitav lõik Oblomovit kõige paremini: 

"Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? (---) Inimest – näidake mulle inimest! (---) Ja armastage teda!" 

Sümpaatne. 

ˇ