Haruki Murakami "Sputnik, mu arm"

Miks peavad kõik inimesed olema nii üksildased? Miks on vaja muutuda nii üksildaseks? Maailmas elab ju nii palju inimesi ja kõik nad igatsevad teise inimese järele, aga mispärast me peame siis olema nii hirmus üksildased? Miks? Kas inimeste üksildus toidab seda planeeti, et see saaks jätkata tiirlemist ümber Päikese?

Nagu ikka, on mul seoses kooliaasta lõpuga olnud pikk paus, aga saabugu sellele põuale nüüd kuulsusetu lõpp. Siit tuleb Varraku järjekordne kingiraamat. (Vahemärkus: lugesin mingil hetkel mais veel kaks krimkat ka, aga las need jäävad.)

"Sputnik, mu arm" on tegelikult üsna tüüpiline Murakami, mis on juba alustuseks kompliment. Loo jutustaja, kelle nime me teada ei saagi, on salamisi armunud Sumiresse, kellel on aga hoopis teine sättumus ja kes on salamisi armunud endast oluliselt eluküpsemasse korealannasse nimega Myū (seda tähekuju muideks polegi nii lihtne leida), kes on tegelikult Sumire tööandja. Sumire tahaks südame poolest küll hoopis kirjanik olla, aga see ei tule tal veel liiga hästi välja ja kuidagi on vaja end ju elatada. Nii ta veiniäri ajava Myū asjaajajaks satubki ja reisib temaga mööda ilma ringi. Tudengieluga võrreldes on see suur samm luksuse suunas edasi, aga Sumire jaoks on tass ikkagi pooltühi või isegi kolmveerandtühi, sest nii kirjaniku kutsumus kui Myū on jätkuvalt tema jaoks kättesaamatu paleus. 

Toas valitses haudvaikus. Ta pea oli klaar nagu talvine öötaevas. Suur Vanker ja Põhjanael sirasid ka täpselt seal, kus nad olema pidid. Oli nii palju asju, millest ta kirjutada tahtis. Palju lugusid, mida jutustada. Kui ta peas oleks õigesse kohta tehtud avaus, oleks sealt laavana välja jooksnud põletavad mõtted ja ideed, millest oleks üksteise järel pidanud sündima intellektuaalselt uudseid vaimusünnitisi. Sellise "harukordselt andeka uue suure tegija" äkilist esilekerkimist oleksid kõik pidanud kohe märkama. Siis oleks ajalehtede kultuurikülgedel ilmunud muretult naeratava Sumire näopilt ning ta korteri ukse taga oleksid tungelnud kirjastajate hordid. 
Kuid kahjuks midagi sellist ei juhtunud. Tegelikult ei suutnud Sumire mitte ühtegi raamatut lõpuni kirjutada.

Lugu võtab aga kriminaalse pöörde, kui Sumire oma tööandjaga ühel Kreeka saarel puhates kaduma läheb. Myū helistab minategelasele ja kutsub ta endale appi ja tegelikult siit läheb lugu ka sellesse suusajälge, milles Murakami ennast pigem rohkem kui vähem mugavalt tunneb, ja mähib lugeja maagilise realismi valgesse uttu. Hellalt, aga kindlalt. Seekord võtab ta ette paralleelmaailma võimalikkuse ja selle, kuhuni selle piirid ulatuda võivad. 

Kuna Murakami pole krimikirjanik, siis hoolimata loo põnevlikest sugemetest viskab ta lõpplahenduse asemel õhku nii mõnedki küsimärgid. Lugeja hooleks jääb otsustada, kas ta tahab need lahtised otsad kuidagi ise kinni siduda või leppida sellega, et mitte kõik asjad maailmas ei ole must-valgelt selged. Closure jääb tulemata, aga ma olen ikka seda meelt olnud, et ebameeldivad aistingud on ajule kasulikud. Ja kuigi Sputnik on raamatus hoopis teise sünniloo ja tähendusega, on see ka metafoorina siiski kohane, sest inimesed selles loos tiirlevad küll üksteisele lähedal, kuid kokku nad kunagi ei saagi. 

Murakami kirjutab muidugi meisterlikult ja meeldiv lugemiskogemus on temaga alati garanteeritud. Õnneks teeb ka Maret Nukke tõlge autorile au. Nii ripub kuu taevas nagu ärakurnatud neer või nagu virge vaeslaps ning Myū viskab oliivikive tuhatoosi "väga elegantse liigutusega nagu luuletaja, kes lisab teksti kirjavahemärke". 

Küllap ma ükskord need ülejäänud eestikeelsed Murakamid ka ära loen. Ükskord. :) 

Haruki Murakami "Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest"

Kolleegiväljakutse raamat #2. 

Lugedes sähvatas mulle pähe mõte, et Murakami teeb Õnnepalut. 😊 Oleme ju kõik harjunud Murakami kui romaanikirjanikuga, aga see on hoopis teistlaadi raamat, raamat temast enesest ja sellest, kuidas ta jookseb maratone ja osaleb triatlonidel, kuna pikamaajooks ja muidu pikem pingutus aitab tal romaane kirjutada, nii veider kui see ka poleks. Selline pikemat sorti pea 200-leheküljeline mõtisklus.

Murakami väidab, et tema otsus hakata kirjutama romaane sündis 1978. aasta 1. aprillil kell pool kaks päeval. See, et teda kohe edu saatis, polnud planeeritud. Pigem ei olevat ta kirjanikuna nii andekas nagu mõned teised, et lood lihtsalt voolaks temast välja. Murakami ütleb, et romaanikirjanikul on vaja eelkõige vastupidavust, kas siis pool aastat, aasta või veel kauem, et oma raamat üldse valmis saada. Ja sellepärast ta ütlebki, et käib jooksmas sellepärast, et olla parem romaanikirjanik – vastupidavus viib sihile. Ja kui veab, siis naudid ka protsessi. Ta lisab, et kui ta ei oleks pikamaajooksja, oleks ta ehk küll romaanikirjanik, aga täiesti kindlalt oleksid tema romaanid päris erinevad neist, mida ta praegu on kirjutanud. Ega ta ei oskagi öelda, mil moel erinevad, aga kindlasti hoopis teistsugused. 

Tundub tõesti, et läbi pikamaajooksu on võimalik kirjeldada inimese elu, õnnestumisi, ebaõnnestumisi ja vananemisega kaasas käivaid muutusi, mis on pigem ju siiski ebameeldivad. Tee trenni palju tahad, tulemused lähevad ikka halvemaks. Aga just ehk tänu sellele jõuab Murakami järeldusele, et kõige olulisem on mitte tulemus, vaid see, et jõuad finišisse ja et sa distantsi jooksul kordagi ei kõnni (sest ega siia pole kõndima tuldud!), vaid jooksed, ükskõik kui aeglaselt. No sellest võib tõesti juba välja lugeda kogu elufilosoofia! 

Tegelikult on Murakami ikka üks raudne mees. Kaheksakümnendate algusest, kui ta oma söögikoha kinni pani, "täiskohaga" kirjutama hakkas ja ühtlasi ka pikamaajooksja elu alustas (et olla parem romaanikirjanik, nagu öeldud), on ta läbinud üle 20 maratoni ja ka ühe nn ultramaratoni, mille pikkus oli – pange nüüd hästi tähele! – SADA kilomeetrit. Ega need inimesed vist päris normaalsed ei saa olla, kes arvavad, et parim viis oma pühapäeva veeta on tossud jalga panna ja joosta sada kilomeetrit... Kusjuures viimastel kümnetel kilomeetritel, kui ta oli suutnud endale sisendada, et ta on masin, mitte inimene, ja seetõttu ei tunne väsimust ega valu, möödus Murakami umbes kahesajast jooksjast (ta luges neid puhtalt igavusest, sest mida muud sa selle 11 ja poole tunni jooksul ikka teed).

Raamatus oli ka päris mitmeid pilte ja ma mõtlesin endamisi, et veider, kui lühikest kasvu ja õbluke ta ikka on. Tegelikult ei tohiks see ju kuskilt otsast imelik olla, sest jaapanlased ju täpselt sellised ongi. Aga ilmselt ma olen ta oma ettekujutuses mõelnud nii suureks kirjanikuks, et ka tegelik füüsiline vorm tuli ikka üllatusena.

Makrelle taevast ei sadanud ja kassid ei rääkinud, kuid kindlasti on see üks tihe raamat, mis räägib küll ühe pikamaajooksja elu võludest ja valudest. Tegelikult on see lõppkokkuvõttes kõik üks suur metafoor, nagu pealkirigi ütleb. Oli äärmiselt meeldiv lugemiselamus, aga ega Murakami muidugi halvemini ei oska ka. Ja kus ta saakski, ta ju teeb kõvasti jooksutrenni, et olla tasemel kirjanik! 

                                     Ultramaratoni 97. kilomeetril (foto Eizo Matsumura)

Haruki Murakami "Norra mets"

Minu klassi imearmsad õpilased kinkisid õpetajale Rahva Raamatu kinkekaardi. Õpetaja ostis selle eest raamatu, mida ta ammu-ammu juba lugeda on tahtnud.

Kohe räägin, miks "Norra mets" minult Goodreadsis 5/5 sai. 

Murakamiga on lood sellised, et tema on maailmas üks maagilise realismi lipulaevu, "Norra mets" on aga kõike muud kui maagiline realism. Tundub, et Murakami isegi on selle määratlemisega hätta jäänud, raamatu järelsõnaski ei suuda ta otsustada, kas see on nüüd päris realismi esindaja, arengu- või armastusromaan. Tegelikult on seal kõiki kolme. 

Ma olin "Norra metsast" muidugi kuulnud, aga see, et pealkiri tuli hoopistükkis biitlite laulust (sõnad ja lingi laulule lisan lõppu), oli minugi jaoks üllatus. Tegelikult on laulus see wood hoopis puitmaterjalina mõeldud, aga kuna sellel sõnal metsa tähendus on ja raamatu kontekstis on see kindlasti täpsem, siis nii see on. 

Eriti minu olemasoleva Murakami-kogemuse põhjal, kus taevas on kaks kuud, kassid räägivad ja taevast sajab makrelle, oli "Norra mets" lihtsalt üks imeilus ja õrn kasvamise, armastamise ja läheduse lugu. Kokkuvõtte annaks teha väga kergelt, nagu Rahva Raamatu sisukirjelduses: "Haruki Murakami ühe tuntuima teose pealkiri „Norra mets” on pärit biitlite laulust, mille kuulamine toob raamatu minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõtetes tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos. Raamatus keskendutakse üleüldisele Jaapani hariduskultuurile ning lisaks sellele kujutatakse minategelase hingeelu ja täiskasvanuks saamist." Nagu oleks lihtne ja sirgjooneline, aga tegelikult ei ole ma päriselt nõus sellele Jaapani hariduskultuurile keskendumisega, samuti nagu ma pole nõus ka RR kodulehel järgnevas lõigus öelduga, nagu oleks Murakami keskendunud inimeksistentsi mõttetusele. 

Mida siis mina "Norra metsast" välja lugesin? Mulle hirmsasti meeldisid selle raamatu tegelased, kes olid alati valmis ära kuulama, tõesti ilma kohut mõistmata kuulama, ning kes üritasid alati end ka kõige šokeerivamate avameelsushetkede ja ülestunnistuste puhul panna end rääkija asemele. Mulle meeldis, millise õrnuse ja armastusega nad üksteist kohtlesid. Jah, selles raamatus on palju surma, kaasa arvatud enesetappe, mis võiks ju muidugi viia järelduseni, et inimeksistents on mõttetu, eriti kui inimene pole vaimselt täie tervise juures. Aga Murakami tegelased on nii ligipääsetavad, ausad ja inimlikud, et tahes-tahtmata hakkad nende vastu tundma poolehoidu ja elad neile suurima südamesoojusega kaasa. Kogu "Norra metsa" õhustik on hoolimata tegelikest traagilistest sündmustest selline, et paneb lugeja inimestesse uskuma, sest nad on siiski ju ilusad ja head. See on ikkagi päriselt geenius, kes suudab kirjutada sellise suhteliselt karmi süžeega raamatu, millest jääb helisema lootus, mitte kindlasti inimeksistentsi mõttetus, sest kuni on mõistmist, ei ole miski mõttetu. 

Watanabe ja Naoko armastusel on palju paralleele "Norwegian wood" laulusõnadega. Nad on teineteise jaoks olemas, aga nagu väga lähestikku asuvad paralleelsed sirged, kes tegelikult päriselt kokku ei saagi. Ja kes on seda raamatut lugenud, võib ehk nõustuda ka sellega, et Watanabe külaskäikudega Naoko juurde mägedes asuvasse sanatooriumisse on sümboolselt üsna hästi neis sõnades ka kirjas (kuigi ilmselt võib see olla ka täiesti juhuslik): 

I once had a girl

Or should I say she once had me

She showed me her room

Isn't it good Norwegian wood?    

    She asked me to stay

    And she told me to sit anywhere

    So I looked around

    And I noticed there wasn't a chair

I sat on a rug biding my time

Drinking her wine

We talked until two and then she said

"It's time for bed"

    She told me she worked

    In the morning and started to laugh

    I told her I didn't

    And crawled off to sleep in the bath

And when I awoke I was alone

This bird had flown

So I lit a fire

Isn't it good Norwegian wood?

Laulu saate kuulata siin: 

"Norra mets" - the Beatles

Ma tõesti arvan, et "Norra mets" on üks selline raamat, mida peab kindlasti lugema, et tekiks uus ja värske usk inimestesse ning sellesse, et kusagil on kindlasti keegi, kes saab sinust täiesti läbinisti aru ja kes kõigest hoolimata jääb sinu kõrvale. Lõpuni. 

Haruki Murakami "1Q84"

Mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob...

Selles mõttes erineb Murakami nüüd Ishigurost kindlasti, et vähemasti on "Kafka mererannal" ja "1Q84" selgelt sama fantaasiamaailma sünnitised. Murakami stiil on väga tugevalt äratuntav, nii et kui keegi mulle selle ilma kaanteta kätte pistnud oleks, siis selle pähkli oleks katki hammustanud küll. Ishiguro need kolm raamatut, mida mina lugenud olen, olid üksteisest nii erinevad, et autori pimesi määratlemisega oleksin mina kahtlemata kimpu jäänud.

"1Q84" vihjab päris otse nii Orwelli raamatule "1984" (isegi raamatu tegevus toimub samal aastal, aga kuna see on siiski paralleelmaailm, nimetab üks peategelastest selle 1Q84-ks, kusjuures Q tähendus on 'question mark', sest tegelane ei suuda seda maailma lõpuni mõista) kui ka jäneseurgu lennanud Alice'ile, uru aset täitmas kiirteelt maha viiv avariiredel.

Murakami raamatud on nagu täiskasvanuile kirjutatud muinaslood - olemuselt täiesti ebarealistlikud, aga kirjutatud on nii, et hakkad igaks juhuks ümberringi vaatama, kas kõik ikka on nagu vanasti. Igaks juhuks loed taevas kuud ka üle. Äkki on kaks...

Raamat on muidugimõista tubli tükk, enam kui seitsesada lehekülge ja see on alles kaks esimest raamatut! Ja üks on veel. Kindlasti pole mul lähiajal plaanis kolmandat osa lugeda, aga kuna see on juba selline aju-uss, et see maailm uuristab ennast sulle sisse ja siis ei saa vist päriselt sealt enne välja ka, kui raamat täiesti finito on, tuleb see ükskord ikkagi ära lõpetada. Pealegi, miks mitte lugeda - lugu voogab kenasti, tegevust on, fantaasia lendab.

Sellise huvitava fakti leidsin ka, et esimene väljaanne müüdi läbi samal päeval, kui see lettidele ilmus. Mamma mia.

Jah. Väga meeldis. Ja arvestades tohutut lehekülgede arvu, kulges lugemine siiski pigem väga kiiresti.

Leoš Janáčeki 'Sinfonietta' kuulasin ka ära.

Haruki Murakami "Kafka mererannal"

Ta naeratus on võluv, kuid ajas ja ruumis piiratud. (lk 199)

Minu esimene Murakami.

Ma ei lugenud teadlikult enne ei selle ega ühegi teise Murakami raamatu kohta ei arvustusi ega niisama tutvustusi. Keegi ütles kuskil, et Murakami kas meeldib või siis kohe üldse ei meeldi.

Mina ilmselgelt kuulun sinna esimesse. Mulle väga meeldis.

15-aastane Tamura Kafka (kuigi Kafka ei ole tema pärisnimi, ta võttis selle ise, kuna see tähendavat tšehhi keeles ronka - lähemal uurimisel siiski hakki) lahkub 15-aastaselt kodust isa juurest, kellest me vähemalt isana ei tea muud, kui et Tamura peab teda väga halvaks isaks, kes ta elu ära rikkunud on. Tal pole erilist vahet, kuhu minna. Peaasi, et ära põgeneda saaks.

Ja siis on veel Nakata, 60-aastane papi, kes oli poisikesena väga tark ja lootustandev, aga mingi segase ja ilmselt sõjalise intsidendi järel saanud mingit sorti ajukahjustuse ja nüüd on ta "kõva peaga, aga mitte nupust nikastanud", nagu ta ise ütleb. Lugeda ja kirjutada ta enam pärast salapärast juhtumit ei oska. Nakata ei muretse mitte millegi pärast, aga ta teab, et peab midagi tähtsat tegema. Ajal pole tähtsust, aga elu kannab teda sinna, kus ta saab põhimõtteliselt päästa vähemasti mõne inimese maailma. Ka tee peal Nakata üles korjanud rullnokk muutub väliselt napaka papiga koos olles sootuks rahulikuks, intelligentseks ja motiveeritud olendiks. Siin selgitab ta Nakatale Beethoveni kurba saatust:

"Beethoven oli hästi vinge helilooja ja noorest peast oli ta üks Euroopa kuulsamaid klaverimängijaid. Muusika esitajana oli ta väga tunnustatud. Aga ühel päeval kaotas ta haiguse tõttu kõrvakuulmise. Praktiliselt midagi ei kuuld enam. See, kui helilooja kuulmise kaotab, on ikka täitsa lõpp, saad aru? (---) Kui helilooja kuulmise kaotab, siis on see sama, kui kokk kaotab maitsmismeele. Või nagu konn, kes ei oska enam ujuda. Või nagu juhiloast ilma jäänud rekkajuht. Igal mehel läheks selle peale silme eest mustaks. Eksole? A Beethoven ei and alla. Ei noh ma arvan, et ju tal natuke deprekas ikka oli, aga ta ei last ebaõnnel endast võitu saada. Umbes nii, et ah, mis raskused, nendest saame üle! Pärast seda kirjutas muusikat muudkui edasi ja hakkas hoopis sügavamat musa kirjutama kui enne."  (lk 442)

Fatalismi on raamatus omajagu. Lase lihtsalt minna ja küll siis jõuad sinna, kus vaja. (Disagree, aga for the art's sake... las siis olla)

Ja siis on ses loos veel omajagu kummalisi tegelasi (nt Johnny Walker ja kolonel Sanders) ning omajagu kummalisi juhtumisi (taevast sajab makrelle ja kaane, kassid kõnelevad jne).

Kui üldiselt on raamat selline filosoofilise fantastika laadne kulgemine ja sõna nauditav lugeda, siis mitmeski kohas tabasin end häälekalt naerupurskelt. Ja juhtus ka midagi sellist, mida minuga raamatut lugedes absoluutselt mitte kunagi mitte kordagi enne juhtunud ei olnud - õnnestus ühes kohas hakata füüsiliselt nii tugevasti öökima, et panin silmad kinni ja keerasin ruttu paar lehte edasi. Kes on lugenud, see ilmselt teab, mis neil leheküljel Johnny Walkeri ja kassidega toimub.

Armastust on, aga see on selline 15-aastase poisi oma ja mis sest ikka kirjeldada. Oidipuse kompleksi saab ka, kes klassikat armastab.

Mainimist tasub ka see, et vastupidiselt Bulgakovile põleb Murakami raamatus käsikiri uhke leegiga täiesti tuhaks.
"Ma küll ei tea, mis sinna kirjutatud oli, aga igal juhul on see kõik nüüd ilusti kadund. Kuju ja vormi omavaid asju sai maailmas nüüd natuke vähemaks, aga selle arvelt tõusis eimillegi hulk." (lk 502)