Andreï Makine "Sõber armeenlane"

Hulk aastaid hiljem sain teada, et jutt oli pooleteisest miljonist hävitatud inimesest. Ja kui Vardan ka oleks seda sünget arvu oma jutus esile toonud, oleks see ikkagi ära kadunud teiste arvude, teiste hukkunute hulka: ligi nelikümmend miljonit surnut Venemaal revolutsiooni ajal ja pärast Stalini tapatalgutes, miljonid anonüümsed või mitte, kes hävitati natsilaagrites... Kui loendatakse miljonites, siis igasugune meeleliigutuse võime nüristub, siiraimgi soov kaasa tunda nõrgeneb. Ja ajaloolise uurimise tulemuseks saab tahes või tahtmatult analüüs, faktide kaalumine ja mõistuslik näitlikustamine, mis libiseb ohtlikult lähedale piirile, kust algab õigustamine. 

Varraku novembriraamat. 

 

Andreï Makine'i nimetamine Prantsuse kirjanikuks on tegelikult mõneti tinglik. Ka teda tutvustav artikkel Vikipeedias alustab tema nimetamisega Andreï Sergueïevitch Makine'iks, nii et ei raamatu pealkiri ega tegevuspaik (Siber) ei peaks lugejale suur üllatus olema. Makine sündis Krasnojarskis, aga kuna ta vanaema oli Prantsusmaal sündinud, õppis väike Andreï (kes siis oli veel ilmselgelt lihtsalt Andrei) temalt juba lapsena nii prantsuse keelt kui sai üht-teist teada ka Prantsusmaast endast. Kui 1987. aastal avanes Makine'ile võimalus õpetajate vahetusprogrammi raames Prantsusmaale minna, siis tagasi ta enam ei tulnudki, vaid palus asüüli ja see palve ka rahuldati. 

 

"Sõber armeenlane" jutustab loo 1970. aastate Siberist, kus kohalik lastekodupoiss sõbruneb põdura armeenlase Vardaniga, kes võlub teda oma erilisusega juba esimesest kohtumisest peale. Vardan viib ta enda poole koju, piirkonda, mida kutsutakse "Armeenia kuningriigiks". Inimesed, kes seal elavad, ootavad kiviviske kaugusel vanglas olevatele inimestele määratavat kohtuotsust.  

Vähehaaval hakkab peategelasele, kelle nime me kunagi teada ei saagi (kuigi kuna Makine ka ise suure osa oma lapsepõlvest lastekodus viibis, võib aimata mõnetist autobiograafilisust), avanema uus dimensioon – on olemas inimesi, kes ei olegi üks suur nõukogude rahvus, vaid rahvas, kellel on pikk ja võimas ajalugu, aga sellest võimsusest ei ole enam järel mitte midagi. Vastupidi, saatuse vingerpussina on sellest võimsast rahvast saanud peaaegu äraneetud rahvas, kellelt on kõik võetud ja kes on langenud jõhkra genotsiidi ohvriks. 

 

Huvitav, et juba teine raamat minu selleaastases lugemisvaras räägib Armeenia genotsiidist. Nii Piret Jaaks oma "Taeva tütardega" kui Makine selle raamatuga küll kirjeldavad mõlemad mingil määral ka tegelikke sündmusi, küll aga on nende fookus mõlemal millelgi muul. Piret Jaaks näitab naise emalõvilikku meelekindlust, kui on ka eriti ränkades oludes vaja laste eest seista. Makine räägib pigem läbi rahvusliku mälu, ja ka raamatu enda tegelastega juhtuvat ei "näita" ta otse, vaid ainult läbi tagajärgede. Hämmastaval kombel on see ehk veelgi liigutavam. 

 

Vardan on kindlasti küpsem kui enamik temaealisi. Aga nõnda juhtub, kui sinu elu varjutavad krooniline haigus, mure vangistatud pereliikmete pärast ja rahvusliku ajaloo paine. Vardan põeb "armeenia haigust", mille ametlik nimi on pärilik vahemere palavik. Peale palaviku kuuluvad selle sümptomite alla veel põletik rindkeres, liigestes ja alakõhus ja kuigi tänapäeval on see hõlpsasti kontrolli all hoitav seisund, siis tol ajal paranemisvõimalus (ja sageli ka väljavaade normaalse pikkusega elu elada) puudus. 

 

The Guardian ütleb, et Makine kirjutab kahekultuuriliselt, ühendades oma Venemaa juured (kirjutab ta ju enamasti Venemaast) ja prantslasliku kirjutamisstiili. Ma olen täitsa nõus, et Makine kirjutab nagu prantslane. Kui ma just eile kirjutasin hispaaniakeelse kirjanduse fluidumist, siis prantslased kirjutavad ikka pigem väga klaarilt, aga natuke filosoofiselt, samas otsekohesusest hoolimata alati hea maitse piirides. Seega, täiesti erinev raamat "Armumistest", mahuliselt isegi veel lühem, aga suudab ikka puudutada.  

 

Raamatu on eesti keelde tõlkinud Malle Talvet. Ma ei suuda hoiduda natuke kroonikalikust killust, et Malle Talveti abikaasa on Andres Mustonen ja vend üks minu enda lemmikõppejõude Jüri Talvet. Siiani on meeles, kuidas Jüri Talvet loengus meile iseenda tõlkes Quevedo luulet luges ja ma mõtlesin, et huh, hästi tõlgib (ma ei mäleta muidugi, mis luuletus see oli, aga ta oli ridadesse nii kõlaliselt kui rütmiliselt terve karja hobuste kabjaplagina panna suutnud). Ju see on siis nendel perekonna viga. :)