Mihkel Mutt "Kõik on hästi"

Teine osa Mihkel Muti "Mõtete" sarjast. Minu meelest võiks selle alapealkiri olla ka "Aforismi alga!"

Esimene osa mulle meeldis ka, kuid kuidagi ta oli selle piiri peal, mis kippus minusuguse jaoks pisut liialtki kõrgelennuliseks. Teine osa aga meeldis mulle nii väga, et 5/5 Goodreadsis tuli ilma igasuguse kõhkluseta.

Paari loo puhul täitsa alguses jõudsin mõelda, et tegelikult on see mõte suhteliselt banaalne ja et kui mina selle kirja paneks ja ära trükiks, kehitaksid inimesed imestunult õlgu, et misjaoks sellist enesestmõistetavat asja üldse vaevuda... Aga kui sama asja ütleb Mihkel Mutt, siis inimesed loevad, suunavad mõtte kaugusesse ja noogutavad mõistvalt.

Kuid see oli tõesti ainult päris alguses üks-kaks mõtet. Sealt edasi - noh, pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja nii ka juuresolev pilt minu raamatust pärast lugemist. Järjehoidjad räägivad ise enda eest, ja ära märkimist oleks seal väärinud umbes neli-viis korda rohkem kohti.

Mõtlesin lugedes sellele, et meil võiks olla rohkem elu ja juhtumiste mõtestamist. Suurem jagu meist elab oma elu, konstateerib faktid ja sündmused ära, aga laiemasse konteksti enamasti ei vaevu seda paigutama. Mutt võtab ükskõik millise seiga inimese elust või ajaloost või kultuurist ja leiab sellele koha maailma suures puslemängus. Tema jaoks ei ole olemas midagi, mis oleks kõigest muust isolatsioonis.

Mutt on raamatu jaganud temaatilisteks osadeks - "Inimene ja aeg", "Ikka Eestist mõeldes", "Kirjutavad ja loovad", "Ajaloo õppetunnid" ja "Mis on see meie elu". Ja kui ma siin viimasel ajal olen raamatuid võrrelnud toitainerikka või siis rämpstoiduga (või ka siirupiga...), siis Muti "Mõtted" on nagu viiekäiguline Bocus D'or, kogu kokakunsti suurim pidu ja olümpia, kus pakutakse eranditult ainult viimase lihvini viimistletud suupisteid. Meisterlik, kvaliteetne, kallis.

Siinkohal väike valik suupisteid, meelevaldne ja natuke kontekstist ikka välja ka kistud.

Ilma unustamiseta poleks elu võimalik, me kukuksime oma hingekoorma all kokku. (lk 25)

Eestlane elaks justkui oma maaga sundabielus nagu lapsega tüdruk, kelle mõisnik on mehele pannud. (lk 57)

Tõeline ajakirjanik suhtub enam-vähem kõigesse põhimõttel, kas sellest saab head lugu või mitte. Ta vaatab luuravalt ringi nagu kiskja, kes otsib, keda murda, et tassida toimetaja lauale reportaažiraibet. (lk 90)

Keda jumal tahab karistada, sellele ta annab nutitelefoni. (- - -) Kindlasti juurdlevad tuleviku ajaloolased ning sotsiaalteadlased, kuidas oli võimalik elada, kui inimestel polnud veel mõtete ülekandmise masinat. Kuidas nad suutsid suhelda? Ainult räägiti, räägiti, räägiti... Kuidas nad seda lärmi välja kannatasid? (lk 177)

Tehke enda mõttemaailmale pai ja lugege.

Mihkel Mutt "Mõtted"

Nii vähe kui mul seda blogi on, Mutt juba teist korda platsis.

Ilmselgelt on see selline miniesseede raamat, mida on tegelikult vale otsast lõpuni järjest läbi lugeda. Paar tükki päevas oleks paras, et Muti mõtted jõuaksid vaimlisesse seedesüsteemi ilma põhjalikumaid häireid või ületootlust tekitamata.

Aga kuna, nagu öeldud, olen hetkel tõvevoodis ja muud nagunii teha ei jaksa, siis mul on see nüüd läbi. Esimest korda. Kardetavasti mitte viimast. 

Teemadering on lai. Paberile on saanud kaemused loomadest kirjanikeni ja nendest omakorda religioonini, ja seegi pole kõik. Muti mõte on lennukas ja kohati põrutab mulle teadmata suunda, aga intrigeerib kindlasti. Eriti see, kui ta teatab südamerahus, et ega selle rahatühja pärast midagi nüüd kirjutamata kah ei jää. Kuigi riigikirjaniku suust ja sulest kõlab see pisut liiga julge avaldusena, siis on netiavarusest lugeda, et ta kirjutas need lood enne oma uut staatust. Ehk siis oligi nii, kuigi inimlik uudishimu tahaks küll teada, kas see essee praegu mõne muu kuju võtaks. Who knows.

Mutt on natuke nagu Mikita. Pole kindel, et ta mõtleb samasuguse seerianumbriga aju abil nagu meil lihtsurelikel, aga just see mulle meeldibki.

Mihkel Mutt "Eesti ümberlõikaja"

See ei ole mingi hull raamatublogi. See on minu enda väike lugemispäevik, täiesti pretensioonitu.

Selle raamatu kinkis mulle filoloogist tädi, kes leidis, et kuna Mutt on ka inglise fill, siis ma võiksin seda lugeda.

Tegelikkuses mulle väga meeldis. Ma olen juba mõnda aega tähele pannud eestlaste uuskadakasakslust ja kogu see eurohullust ja seda, kuidas eestlased hirmsasti kõige Eesti ja eestlusega seonduvad haibivad nagu maailma parimat ja unikaalsemat. Kahjuks see seda alati ei ole.

Ma ei olnud varem ühtki Muti raamatut lugenud. Olen nüüd küll mõelnud, et peaks mõne veel läbi lugema, sest mulle tema kirjutamisstiil istub kenasti, samuti peen iroonia, millest raamatu iga rida nõretab. Aeg-ajalt naersin häälega.

Ja samas tean mitmeid, kellele üldse ei meeldinud. Noh, mis seal ikka. Mina arvan, et see peaks olema kohustuslik raamat kõigile välismaalastele, kes eestlasi mõista tahavad. Päriselt mõista.