Thomas Studer "Se retrouver, pour mieux se séparer"

Minu esimene prantsuskeelne jutukas. 😉 

Autor on ise prantsuse keele õpetaja ja ma olen teda Youtube'is jälginud. Ta on tegelikult täitsa lahe tegelane ja ta õpetab hästi visuaalselt ja lihtsalt - pea kõik oma tunnid illustreerib valgele tahvlile nagu Raivo Järvi omal ajal paberile. Kui sõna ei ole piisavalt rahvusvaheline, siis kasutab ta kas näoilmet, žeste või pliiatsit ja tahvlit, et vaatajad kõigest aru saaksid. Mulle ta igatahes meeldib ja ma olen teda ka oma õpilastele näidanud. 

Kunagi nägin kuskil - ilmselt sotsiaalmeedias -, kuidas Studer ise oma raamatut reklaamis. Ta ütles, et kirjutas selle raamatu just nimelt mõeldes neile inimestele, kes prantsuse keelt alles õpivad. Ehk siis, kuigi tegemist on romaaniga, siis tegelikult kogu asja põhiidee on keeleõpe teise nurga alt. Kommenteerida tasub mõlemat. 

Lugu räägib ühest noorest, kuid juba lahutatud naisest, ühest keskealisest abielupaarist ja ühest vanema põlvkonna paarist. Nad kõik üritavad oma elus mingit suuremat sorti muutust sisse viia, osadel õnnestub see paremini kui teistel. Ma mõtlesin lugemise ajal, et näed, peab kirjutama blogis, et loos on kolm paralleelselt jooksvat tegevusliini, mis omavahel kokku ei puutugi, aga raamatu lõpus selgus tänu ühele suurele õnnetusele, et kõik need kolm liini olid ühe pere inimesed. 😏 Päris viimaseks leheküljeks on õde ja vend hoolimata kõigest, mis vahepeal juhtus, oma õnne leidnud. 

Ütleme nii, et see lugu oli natuke parem, kui ma eeldasin. Natuke tundus dramaatikaga üle pakutud ja happy end oli ka etteaimatav, aga ma tuleksin nüüd selle juurde tagasi, et ilmselt ei olnud kirjandusliku šedöövriga maha saamine autori peamine mure. Keeleõppe seisukohast oli asi ennast väärt. Ma pean tunnistama, et ilmselt sellisest pikalt voolavast keelest mul puudu jääbki. Ega mul ju normaalset prantsuskeelset suhtlust nagunii põhimõtteliselt elus pole ja tasub tõesti ehk juturaamatutega rohkem rinda pista. See oht muidugi on, et midagi külge hakkab. 😮

Nii et jah, täitsa tore raamat oli, eriti minu prantsuse keele tervise seisukohast. Ei välista, et ma mingil hetkel sellele veel ühe tiiru peale teen, aga siis juba nii, et paber ja sulepea märkmevalmilt kõrval on. 

Jokha Alharthi "Celestial bodies"

Järjest enam taban ma ennast mõttelt, et kirjandus ja muusika on väga sarnased, kui arvestada inimeste tarbimisharjumusi. Ikka ja jälle läheb peale kas kergekaaluline popp (asi, mida ingliskeelses kirjanduses saaks kategoriseerida fraasiga popular fiction) või mainstream klassika, mis koolis nina alla toodud on. Me teame Eesti, Venemaa ja ingliskeelsete riikide muusikat ja kirjandust, aga kui palju me teame teiste riikide raamatutest ja kirjanikest? Kuid mida rohkem sa muusikat kuulad või raamatuid loed, seda enam tahaks midagi teistsugust, huvitavat - ja huvitavat leiab sageli nn "nurga tagant". Seepärast, kui keegi küsib lugemissoovitusi, siis minu soovitus ongi see: vaadake nurga taha!

Olen ise viimaste aastate jooksul avastanud näiteks päris palju hispaaniakeelse maailma kirjandust, nii Hispaania enda kui Lõuna-Ameerika riikide oma. Samamoodi on mul suur respekt Aafrika kirjanike vastu, sest niipalju kui ma neid lugenud olen, on need olnud tõelised pärlid - Adichie, Achebe, Emecheta. Ning seekordne raamat on hoopis Omaanist. 

Omaan on väike kõrberiik, kus inimesed räägivad araabia keelt ning loomulikult - arvestades piirkonda - on see islamiriik. Oma viieaastase Senegali-pagasiga tunnen ma moslemite elu küll üsna hästi, aga selge on see, et kohalik kultuur ja tavad lisavad ikka elule oma koloriidi. Näiteks ei märganud ma raamatus mitte ühelgi mehel rohkem kui üht naist, kuigi islamiseadused seda lubaksid. Küll aga abielluti ikka nii, et isa tuli ja ütles tütrele, et nüüd on nõnda, et sina lähed sellele ja sellele mehele. 

Oli väga huvitav jälgida, kuidas kolm sama pere tütarlast sellise uudise nii erinevalt vastu võtsid. Vanim täieliku apaatiaga. Keskmine vaikse rõõmuga, et saab ometi mehe, tänu kellele tema saab lapsi sünnitada. Ja kolmas keeldus kategooriliselt ja tekitas skandaali, kuna ta oli juba ennast ühele noormehele ära lubanud ja ei tahtnud kuuldagi sellest, et noormees oli juba ammu Kanadasse õppima läinud ja tal polnud mingit kavatsust sealt tagasi tulla (olgu öeldud, et tegelikult ta ikka tuli tagasi ja nad abiellusid ka, aga see oli ainus selle pere abieludest, milles tüdruk nii väga pettus, et lõpuks lahutas). 

Üldse oli paeluv lugeda, KUI erinev võib ikka üks kultuur meie omast olla. Seal on olulised hoopis mingid muud asjad ja põhimõtted, inimestel on sagedasti muud unistused kui meil siin, eriti naistel. Aga näiteks emaarmastus on tõesti üks universaalsemaid nähtusi maailmas, isegi kui abikaasade vaheline suhe on väga erinev sellest, mida meie soovime oma elus näha. Kasvatus on muidugi ka loomulikult täiesti erinev. 

Taevakehade sümboolika käib läbi siit-sealt, aga päriselt otsi kokku hakkab see siduma üsna raamatu lõpus, kus keskmise tütre mees tahab oma naist panna tiirlema endaga samal orbiidil. Kuid oma vaikse järjekindlusega paneb Asma abikaasa mõistma, et ta on tegelikult hoopis üks teine taevakeha ja käib ikka täitsa oma rada. 

Iseenesest oli Alharthi kasutanud päris omamoodi kirjanduslikku võtet ja kirjutanud kogu loo täiesti suvalises järjekorras. Kogu kronoloogia hüppab igas võimalikus suunas ja ausalt öeldes tegi see alguses jälgimise täitsa keeruliseks. Aga kui juba tegelased tuttavaks said, siis polnud enam hullu. Küll aga tuli mul tunnistada, nagu omal ajal ka Dostojevski "Idiooti" lugedes, et ma saan aru, miks see on hea raamat, aga päris lõpuni ma ennast selle looga ära ei ühendanud. 

Samas jällegi näen ma seda raamatut kui üht täiesti teistmoodi värvikombinatsiooniga nurka oma lugemuse seinavaibal ja loomulikult ei ole ma ühegi lisatud mustri pärast õnnetu. Vastupidi. 

Michelle Marly "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm"

"Minu romaan ei pretendeeri küll ainsa tõe avastamisele, ent ajalugu on loodetavasti näidatud nii tõelähedasena kui võimalik. Siiski olin sunnitud teatud sündmusi kujutama tegevusraamistikus lühendatult või kulu poolest veidi nihkes, mis on põhjendatav dramaturgiaga. Sest minu lugu on ja jääb romaaniks. See ei ole aimeraamat ega peagi seda olema. Seepärast ärge pange mulle pahaks, armsad lugejad, kui leiate siit või sealt ehk siiski mõne vea."  (Järelsõnast)

Usun, et on tõsiseid ajaloohuvilisi või Chaneli-spetsialiste, keda eelnev lõik pigem pelutab. Raamatut ostes ausalt öeldes ei pannud minagi kaanel tähele sõna "romaan" ja seda nähes ütlesin "hmm". Sest on ju ennegi nähtud, kuidas mingi raamat või film on tehtud kellegi elu või mingi sündmuse ainetel ja siis see "ainetel" on tõest kui sellisest väga kaugel. Ma olen ikka mõelnud, kas kunsti nimel tõe otsene väänamine on ikka põhjendatud?

Aga nagu Michelle Marly sealsamas lõigus ka ütles, on ta üritanud kirjutada nii tõelähedaselt kui võimalik. Eks ma pean ära ootama, kui minu isiklik Chaneli-spetsialist Marina raamatuga ühele poole saab, aga raamat kui selline mulle tõesti sümpatiseeris. Olen ju ikka öelnud sedagi, et ajalooraamatutest ei saa eales keskaegsest Tallinnast nii elavat pilti kui näiteks Hargla Melchiori-lugudest. Ja kui nüüd võtta käesolevat raamatut kui üritust inimestele näidata, milline Coco Chanel oli ja mis teda selliseks kujundas, miks "Chanel No 5" talle nii oluline oli ja kuidas see sündis, siis sellise inimlikul tasandil mõistmise tekitas Michelle Marly küll. 

"Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" ei ole Chaneli elulugu, vaid just nimelt No 5 parfüümi sünnilugu. Idee oli tal sündinud koos oma elu armastuse Arthur Capeli ehk Boyga, kes autoõnnetuses traagiliselt hukkus ja sellest ei saanud Coco vist elu lõpuni päriselt üle. Küll aga jäi lõhn nende mõlema pärandina kogu maailma heljuma. Ilmselt võiks see olla kohustuslik kirjandus kõigile neile, kes arvavad, et Chanelil oli terve rodu lõhnu, millest järjekorras viies oli see kõige-kõigem, aga no see polnud päriselt nii. Numbriga viis oli Chanelil oma teema juba lapsepõlvest saadik ja ma nii hirmsasti loodan, et see ei olnud Marly kirjanduslik liialdus. Arvestades teema olulisust ehk polnud. 

Lõhna sünniloosse on segatud rohkem või vähem terve hulk vene ladvikut, kas siis poliitilist või kunstialast. Tema elust jalutavad läbi impressaario Djagilev, geniaalne helilooja Igor Stravinski ja  pagendatud suurvürst Dmitri Romanov ning tema õde. Samuti käib tema elust väga lähedalt läbi näiteks Pablo Picasso. 

Coco Chanelile on vaja teha tõeliselt sügav kummardus. Sellise lapsepõlvega võiks ju ka oma saatusega resigneerunult leppida, aga Chanel oli esiteks tõeline self-made-businesswoman ja teiseks suutis ta endas arendada nii kordumatu stiilitaju kui kunsti- ja muusikahuvi. 

Soovin proovida mööda vaadata sellest, et raamat oleks tahtnud veel ühte keeletoimetamise tiiru, sest lauseehitus ei tahtnud vähemalt raamatu esimeses kolmandikus hästi kulgeda. Edaspidi läks kas paremaks või ma ei pannud seda enam lihtsalt tähele. Kahjuks ei saaks ma seda raamatut ka originaalis lugeda, kuna see on saksakeelne. Kuid nagu ma ülalpool juba mainisin, on lõppkokkuvõttes tegemist väga sümpaatse raamatuga, mis tekitab inimlikku mõistmist. Ja vahel on see olulisem kui see, et oleks kasutatud täpselt samu sõnu või astutud täpselt nii mitu sammu, kui Coco Chanel seda päriselt tegi.