Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go" ("Ära lase mul minna")

Ishiguro on üks põhjus, miks mul nii kaua kirjutamisega aega läks – Ishiguro juba on selline, et seda tuleb aeglaselt lugeda ja siis natukene seedida. 

See oli minu kolmas Ishiguro-raamat ja ma pean küll ütlema, et kõik need kolm on olnud väga-väga erinevad raamatud.

"Never Let Me Go" algab nagu iga teine internaatkoolis elava tüdruku kirjeldus oma koolielust. Kuid ikka enam ja enam hakkab tulema vihjeid sellele, et see ikka päris nii tavaline internaatkool ei olegi. Ja aina selgemaks saab ka see, et see on ikka päris omamoodi kool ja et midagi väga veidrat on toimumas. Enne kui arugi saad, on lugeja lennutatud järjekordsesse düstoopilisse maailma, kus osadel inimestel ei olegi muud funktsiooni kui varuosade funktsioon.

"Never Let Me Go" on iseenesest laul, lauljaks Judy Bridgewater. Peategelane Kathy kuulab seda laulu ikka ja jälle. Nagu ka Maarja Kangro raamatut "Hüppa tulle" lugedes läksin nüüdki Youtube’i ja kontrollisin üle. Oli laul. Kuulasin. Päris hea laul. Ja laulu all esimene kommentaar "Hands up who is here because of Kazuo Ishiguro! " :D

Käpp läks püsti ka.

Mulle meeldivad düstoopilised romaanid – minu meelest peaks need tegema kohustuslikuks lugemiseks kõigile, kes meie riike ja rahvaid juhivad, sest need on toredasti hoiatavad näited, mis saab siis, kui… Peale selle on Ishigurost saanud üks mu lemmikuid jutuvestjaid. Ta tõesti punub oma lood kokku tihedalt ja sa satudki kuidagi otsapidi sinna juttu ise ka sisse ja mingil hetkel hakkab lugu nii häirima, et tahaks jubedalt välja. Siis enam ei saa. Tuleb juba lõpuni lugeda.

Nii et väga-väga hea raamat. Minu koduses raamatukogus on nüüd need kolm raamatut, mis ma pärast Kazuo Ishiguro Nobeli-preemiat endale soetasin, kõik ka läbi loetud. Kiidan heaks, aga soovitan siiski vaid nendele, kelle jaoks lugemine on midagi enamat kui pinnapealne meelelahutus. 

Kazuo Ishiguro “The Buried Giant“ (“Maetud hiiglane“)

Kolmest soetatud Ishiguro raamatust oli “Maetud hiiglane“ teine. Kusagilt lugesin, et kõik Ishiguro raamatud on väga eripalgelised. Kui esimene raamat hõljuva maailma kunstnikust oli justkui olupilt sõjajärgsest Jaapanist kõigi oma murede ja haprusega, siis “Maetud hiiglane“ on omamoodi muinasjutt kuningas Arthuri järgsest Inglismaast. Seal on anglid ja saksid, seal on kollid ja draakonid ning muud tuled ja viled. Kõige keskmes on abielupaar Axl ja Beatrice, kes võtavad nõuks vaatama minna oma poega, kes elab kusagil kaugemal külas.

Ei võtagi kaua, kui eladki kogu allegooriasse sisse ja isegi Sir Gawaini ilmumine kutsub esile õige pisukese kulmukergituse. Sest algusest peale on selge, et lugu ei ole anglidest ega saksidest, vaid eelkõige oli see - vähemalt minu jaoks - hümn armastusele. Hoolimata raskest teekonnast, ettetulevatest takistustest ja salasepitsustest kaotavad nad retke lõpuks absoluutselt kõik peale selle, mis nende endi jaoks on tõeliselt väärtuslik. Just sellist ühtekuuluvust ja vaikset kindlameelsust oskavad hinnata ka kõik, kellega nad retke  vältel kohtuvad.

See on nüüd küll üks nendest raamatutest, mille sisusse ja tähendusse väga siinkohal süüvida ei tahaks, sest see rööviks lugejatelt avastamisrõõmu. Avastamist aga jätkub “Maetud hiiglases“ päris lõpuni välja.

Mul on üks Ishiguro raamat veel, “Never Let Me Go“. Räägitakse, et see on ka täitsa teistmoodi. Eks ma loen teda kord siis, kui rohkem aega süveneda on. Ishigurot ei saa lugeda kiiruse peale.

Kazuo Ishiguro "An Artist of the Floating World" ("Hõljuva maailma kunstnik")

Härra Nobelipreemia isiklikult.

Tegelikult ma ei teagi, millal ma ilma Nobelita Ishiguro juurde jõudnud oleksingi. Kunagi ilmselt ikka. Tellisin RR-st korraliku kolmeraamatulise portsu ja see on siis esimene pääsuke nende hulgast. Mõtlesin, et loen neid kronoloogilises järjekorras, nii et "Hõljuva maailma kunstnik" (eesti keelde tõlkinud Maarja Kangro, muuseas) on üks tema esimesi teoseid, aastast 1986. Eks see üks pigem filosoofiline küsimus ole, kas Ishigurot võib endale pidada pigem Jaapan või Suurbritannia, aga kuna ta ikkagi Jaapanis ainult sündis, siis eks ta ikka Briti kirjanik on.

Nagu ma arvasingi, kuulub ka Kazuo Ishiguro selliste mõtlike kirjutajate valdkonda. Sisu seda muidugi ka soosib, kuna tegevus toimub sõjajärgses Jaapanis ja idamaalased ei ole juba loomuldasagi sellised homeerilised tõmblejad nagu meie siin. Kõigeks on aega, kõike võetakse rahulikult. Vanemaid austatakse, kuigi ausalt öeldes lastega olid nad seal küll palju lubavamad ja kannatlikumad kui meie. Mina oleks mõnes olukorras ammu juba ära nähvanud. Ja ka peategelase tütred, kes muidu kõnepruugis tunduvad kõigiti aupaklikud, ütlevad ikka ära ka, kui midagi öelda on.

Kunstnike elu tollases Jaapanis oli täitsa veider. Seal olid lausa firmad, kes võtsid karja kunstnikke tööle ja need siis tootsid terve virna teoseid, et tähtajaks ports valmis saaks. Kellel vedas, jäi mõnele paremale kunstnikule silma, kes ta siis endale õpipoisiks ja enda juurde elama võttis. Nii läks ka üdiandeka peategelasega, kes küll sõjaeelses tuhinas poliitikaga liigselt kaasa läks ja propagandistlikke teoseid maalima hakkas. See omakorda tähendas, et kui sõda läbi sai ja hakati hukkunuid kokku lugema, siis oli ta jälle põhimõtteliselt reetur... Millest moraal - kui juba poliitikasse nina topid ja mõnesse suurde ideesse kiindud, siis tuleb olla valmis selleks, et igavesti see ei kesta.

Hoolimata kõigest - peale sõja ja nurjunud karjääri lisandub siia ka veel poja ja abikaasa surm - säilitab Ono positiivsuse, võtab selgesõnaliselt vastutuse oma minevikus tehtud vigade eest ja see omakorda jätab talle ta väärikuse ning teiste lugupidamise.

Mulle väga meeldis, tõepoolest. Sellised mõtlikud ja rahulikud teosed viivad sind märkamatult sellesse maailma, kus tegevus toimub, ja nii sa seal siis oled ja vaatad, kuidas sinu silme ette maalitakse üks pilt teise järel.

Ja raamat ise on lihtsalt imeliselt ilus! Vaadake ise!