Richard Castle "Naked Heat"

Nagu eelmises sama autori raamatu blogipostis öeldud, kirjutab neid raamatuid tegelikult Tom Straw, kuid "Castle'i" TV-sarja fännidele on see tõeline maiuspala.

Esiteks on minu arvamust mööda teine raamat tugevam kui esimene. Lugu on põnevam ja kergem jälgida, mis võib olla osaliselt ka tingitud sellest, et raamatut oli ka füüsiliselt kergem lugeda, kuna trükk oli tunduvalt suurem ja köide kvaliteetsem. Tegevus toimub - Richard Castle'ile üldiselt sobivalt - meelelahutusmaailma A-staaridega. Näiliselt algab mitu erinevat uurimist korraga, nagu oleksid nad lihtsalt kogemata samasse piirkonda sattunud, aga hiljem muidugi selgub, et need on omavahel seotud kuriteod. Õnneks ei ole ka karakterid liiga lineaarsed, seega annab neiski uusi külgi avastada. Lõpuni välja. Minule vähemalt tundus teine raamat autentsemalt Richard Castle kui esimene.

Aga ükskõik kui head oleksid raamatus ette tulevad juhtumid ja ükskõik kui hästi poleks see kirjutatud, selle raamatusarja võlu seisneb ikkagi selle pseudoreaalsuses. Sa tead, et mingit Castle'it tegelikult ei ole, aga raamatu tagakaanel poseerib herr Castle kogu ilus koos väikese eluloonupukesega. Nagu päris. Ja raamatut ennast lugedes on loomulikult kogu tegelaskond silma ees - filmist mäletab iga fänn, mis nimelisteks Castle 12. osakonna uurijad raamatus kirjutas - ja seal nad täies hiilguses ongi. Loomulikult virvendasid minulgi pigem silme ees Stana Katici ja Nathan Fillioni kujuga Kate ja Castle kui mingid müstilised Nikki Heat ja Jameson Rook.

Maiuspala tuli minu meelest veel lõpus, tänusõnades. Kõigepealt tänab ta seal Kate Beckettit, Javier Espositot, Kevin Ryanit, Roy Montgomeryt ja Lanie Parishit. Normaalne. Ja kohe järgmise lehekülje alguses tänab ta Nathanit, Stanat, Seamust, Joni, Rubenit, Mollyt, Susanit ja Tamalat - jällegi teab iga fänn, et need on nüüd päris näitlejate nimed. See keerab aju täiesti lõbusasti krussi ja kõige veidram on see, et ma nautisin sellest iga sõlme.

Loomulikult on järelsõna lõppu märgitud kirjutamise paigaks the Hamptons.

Kokkuvõtteks - "Naked Heat" (mis on tegelikkuses üks Urban Decay naturaalsetes toonides silmavärvide komplekt) on korralik krimilugu, millele annab veel mitu mõõdet otsa see lustakas äraspidi reaalsus. Castle on küll ekraanilt maas, aga ma loodan tõesti, et neil raamatutel on edu.

Nicci French "Land of the living"

Raamat algab sellest, et peategelane ärkab pimeduses, teadmata, kus ta on või kuidas ta sinna sattus. Pikapeale meenub talle oma nimi ja eelnev elu. Selgub, et teda hoitakse vangis ja vangistaja hoiabki teda pimeduses. Esimene osa raamatust kirjeldab peategelase - Abigaili - vangistust. See on psühholoogiline kruttimine, mida lugedes mõtlesin, et ei suuda seda vist väga kaua lugeda. Mitte sellepärast, et see oleks olnud halvasti kirjutatud. Oli ehk liigagi hästi.

Järgnevad ka mõningad spoilerid. Lugemine omal vastutusel.

Minu suureks kergenduseks ei olnud kogu raamat sellest, kuidas ta seal pimedas istub. Abigailil õnnestub vangistusest siiski sääred teha. Ta põgeneb ning jõuab haiglasse, kus temaga kohtuvad erinevad arstid ja politseinikud. Ja õige lugu algab alles siis, kui haiglas jõuab arstide ja psühholoogide komisjon otsusele, et Abigaili minevikku ja tema vaimseid pingeid arvestades on ta selle loo ise välja mõelnud. Ta saadetakse koju tagasi, kuid sinna jõudes selgub, et ta on sealt ise välja kolinud. Ta ei mäleta sellest mitte kui midagi ning nüüd võtab ta oma ülesandeks välja uurida, mis juhtus nende päevade jooksul, mille kohal haigutab tema mälus üks suur must auk.

Loomulikult on see niigi raske, kuid veelgi ebamugavamaks teeb kõik selle teadmine, et isegi mõned lähedased ei kipu teda sõna-sõnalt uskuma. Kokku teeb see mitmekihilise psühooloogilise põneviku, kus ka lugeja ja Abigail ise tegelikult ei tea, mis on tõde ja mis vale. Mis siis, kui see kõik ongi Abigaili aju poolt kokku keeratud lugu? Kuidas edasi elada, kui tema lugu ongi väljamõeldis? Aga kuidas elada edasi, kui see EI  ole väljamõeldis ja teda kinni pidanud mees on ikka veel kusagil naisi jahtimas - sest ta oli ju Abigailile lugenud ette naise eelkäijate nimed ja andnud mõista, et need kõik on surnud. Sel juhul on kusagil sarimõrvar, kes armastab oma ohvreid vaimselt piinata. 

See on üks neist raamatutest, mille suhtes ma ei suuda kuidagi otsust langetada, kas see nüüd meeldis mulle või ei. Igasugune mälukaotus on muidugi täitsa võimalik, eriti kui arvestada peatraumat, mis Abigailil igatahes oli, selle vastu ei vaielnud isegi arstlik komisjon. Päriselt ta mälu ei taastunudki, aga ta sai küll leitud tõendite põhjal enamuse sündmuseid rekonstrueeritud. Ütleme nii, et mis toimus pärast vangistust, on täiesti usutav. Aga mida ta tegi enne, jättis teatavaid küsimärke. Kõik võib isegi olla kuidagi selgitatav, aga sel juhul on tegemist siiski suhteliselt katastroofiliselt ebastabiilse ja mõistusevaba inimesega ja sama võib öelda ka inimeste kohta tema ümber. 

Kas see oli huvitav raamat? Oli küll. Kas see oli hea raamat? Ma olen kõvasti hullemaid lugenud. See selle suve hitt oli ka psühholoogiline põnevik ja ma neist kahest eelistan kindlasti Nicci Frenchi. Aga nii hea see nüüd ka ei olnud, et ma vaimustusest kiljuksin. Kuigi kui lugeda arvustusi, siis enamus kiljub, nii et laske aga käia ja lugege. Lahendus saabub ka ja Nicci Frenchi auks peab ütlema, et see ei ole tavapärane whodunnit'i lihtsalt niisama lahendus.

Ja klatime selle nüüd ka ära, et kuigi ma räägin Nicci Frenchist lihtsuse mõttes kui normaalsest autorist, siis see on tegelikult pseudonüüm, mille taha on pugenud abielupaar Nicci Gerrard ja Sean French. 

Michelle Obama "Minu lugu"

See on nüüd üks nendest üli-hitt-raamatutest. Ma suhtun neisse sageli eelarvamusega, aga kuna Michelle Obama on väga sümpaatne naisterahvas ja eks tal ole ju - tunnistagem tõika - omajagu põnev elu olnud, siis võtsin ikka ette lugeda. 

Proua Obama oli ka raamatus täpselt sama sümpaatne. Eks me ju tuleme kõik oma lapsepõlvest ja temal küll vedas tohutult. Ema kodune, perele pühendunud, isa käis tööl. Kuigi selge on see, et raha nendel palju polnud, siis ometigi suutsid nad elada nii, et a) kunagi ei kurdetud, b) lastele võimaldati väga hea haridus (mis tähendab, et vanemad ise ei saanud endale ilmselt mitte kui midagi lubada) ja c) neist kasvatati inimesed, kes haaravad võimalustest kinni, mitte ei otsi vabandusi ega hädalda, kui halbadesse oludesse nad sündinud on. Kogu jutust oli selge, et lastest kasvatati iseseisvad ja elujaatavad inimesed, kelle eest küll midagi ära ei tehtud, aga vajadusel seisti nende eest vaata et kõigi vahenditega (Michelle'i ema koolikülastuse tulemusena võeti tüdruk oma tööd mitte tegeva õpeaja klassist ära ja pandi sinna, kus ka tegelikult õpiti). 

No ja siis tuli Barack. Alguses lihtsalt praktikandina firmasse, kus Michelle töötas, ja ta ei meeldinud naisele üldse. Nad olid täiesti erinevatest perekondadest, põhimõtteliselt ka erineva maailmapildiga, aga ma olen endagi puhul näinud, et täiesti võimatuna näiv algus võib muutuda võimaluseks, kui vaid mees on järjepidev. Ja seda ta oli. 

Eks me kõik teame, mis edasi sai ja kuhu see välja jõudis. Valges Majas on elu täiesti sürr, lapsed käisid koolis turvameestega ja nii edasi. Kuidagi läks neil siiski korda nii palju kui võimalik ka mingit normaalsust säilitada. Mulle meeldis väga seik jäätisega - tüdrukud tahtsid sõbrannadega spontaanselt jäätist ostma minna, aga selline asi tekitas turvameeskonnas tohutu segaduse ja igasugu lubade saamisega läks nii palju aega, et jäätiseostmisest tekkis võimatu missioon. Seejärel võttis Michelle turvameeskonnal kõrvad kõvasti pihku ja teatas neile, et kui nad peavad vajalikuks lapsi igal hetkel turvata, siis peavad nad ka suutma liikuda nagu lapsed. Tuli kohe meelde, kuidas ta ema koolis juhtkonda tuustimas käis. 

Kui Ameerika Ühendriikide president võtab nõuks oma naise New Yorki kohtingule viia, siis kaasatakse sellesse kogu turvameeskond, ta lennutatakse restorani helikopteriga, liiklus restorani ümbruses pannakse seisma, inimesed nurisevad ja presidendi abikaasa võtab vastu otsuse, et ei mingeid kohtinguid enam, kui see pool linna nende pärast seisma paneb. Tõesti, pole just selline elu, mida ise elada tahaks. 

Mis ma oskan öelda. Michelle Obama meeldib mulle inimesena jätkuvalt. Hoolimata kogu sellest kammaijaast, milles ta vahepeal elama pidi, jäi ta eelkõige väga normaalseks inimeseks, emaks ja abikaasaks. Ega ta muidu nii populaarne poleks ka, ma ei tea küll ühtki esimest leedit, kes oleks rahva seas nii armastatud. Tema missioonid olid laste ülekaalulisuse vähendamine, propageerides tervislikke eluviise Valge Maja aiaga, kus ta koolilastega koos istutas, rohis ja koristas, ning füüsilise liikumise kampaaniaga, kus ta samamoodi ise eeskuju andis (Ellen DeGeneresiga kätekõverdustevõistlust pidades näiteks). 

Ja sellepärast ma olengi eriti kuri selle peale, kui kehva kvaliteediga oli eestikeelne tekst, kusjuures toimetatud tekst. Kui anda välja selline ülemaailmne hitt, mis on hitt ka hea põhjusega, siis võiks tõesti teha pingutusi, et raamat oleks ka kvaliteetselt tõlgitud-toimetatud. Inglise keele lauseehitus säras kui päike ja mis ma saan teha, see lihtsalt häirib. Seepärast ma soovitan seda raamatut küll, aga originaalkeeles, kui keeleoskus vähegi lubab. 

Arthur Conan Doyle "Sherlock Holmesi memuaarid"

Vahel juhtub, et lähed ja õpid mingi täiesti respektaabel ameti, nagu näiteks arstiks, et inimkonnale kasulik olla, neid nende hädades aidata ning üldse olla selline mees, keda nähes kõik härrad kaabut tõstavad ja daamid tervituseks väärikalt noogutavad. Ütleme, näiteks, et õpid arstiks. Väga respektaabel.

Aga kuna iga algus on raske ja klientuur ei taha kohe kuidagi sinu kabinetile tormi joosta, siis on aega laialt käes ja raha jälle üldse pole. On aeg mõelda, kuidas teha nii, et aeg oleks ka päriselt raha. "Ahaa," mõtles Arthur ühel hetkel ja leidis, et on aeg idee ellu rakendada ja kirjutada üks uudisjutt.

Õnneks läks Arthuril kordades paremini kui herr Vesipruulil ning tema kriminaalsed uudisjutud on ka sada aastat hiljem palju kuulsamad kui tema nimi arstina (mul pole tegelikult õrna aimugi, kas ta praksis kunagi ka jalad alla võttis, kuigi on küll teada, et ta oli kõva vaktsiinidesse uskuja ja tahtis kangesti sisse viia kohustuslikku vaktsineerimist).

"Sherlock Holmesi memuaarid" on lühijuttude kogumik, mis on selles mõttes tore, et lahendustele saab korduvalt kaasa elada. Võib-olla mõni neist lugudest tundubki tänapäeva Keplerite valguses pisut naiivne, aga eks me räägime ju ka ajast sada aastat tagasi. Elu oligi teine. Ja Conan Doyle'i auks peab ütlema, et lood kannavad hoolimata auväärsest east ikka vägagi hästi. Klassika on põhjusega klassika ja ma tegelikult teeksin kõigile tänapäeva krimikirjanikele Conan Doyle'i ja Christie täiesti kohustuslikuks kirjanduseks. Nendelt on just eriti Skandinaavia noir'ide kirjutajail õppida, et tegelikult peaks primaarne olema ikkagi lahenduskäik ja tervikpilt, mitte mingid hirmust kangestunud üksikpildid, kus on võrdsetes kogustes verd, siseorganeid ja õõva. Klassikas on ikka midagi lugeda ja millelegi kaasa mõelda. Ja üldiselt, kui loed lugu esimest korda, siis ega ikka ära ei arva ka - ei Sherlocki lugudes ega Christie teostes.

Muide, Conan Doyle'i nimi on põhjustanud ka segadust, õigupoolest on Arthur seda ise tekitanud. Ametlikus dokumentatsioonis on ta perekonnanimi ainult Doyle. Conan käib tegelikult eesnimede hulka ning ka siis, kui ta sir'iks tehti, oli tema ajakirjanduses avaldatud rüütlinimi Sir Doyle, mitte Conan Doyle.

Tõnu Õnnepalu "Pariis"

Ma pole kunagi varem Õnnepalu lugenud. Mingil suhteliselt seletamatul põhjusel olen ma siiani mõningate kirjanike loomingust end teadlikult eemale hoidnud, nagu kartes, et mina selline maalt ja hobusega ilmselt selle kirjaniku mõttelennuni ei küüni. Samas on sellised "mõttekirjanikud" mulle lõppkokkuvõttes ikkagi väga-väga meeldinud ja kui ma mõne sellise raamatu lõpetan ja veel mõnda aega nn raamatupohmeluses loksun (kogu reaalsus on kerges vines), mõtlen ma näiteks, miks üleüldse krimkasid ja naistekaid kirjutatakse, kui on olemas sellised raamatud...

Hanna Linda Korp küsib oma "Sirbis" ilmunud arvustuses: "Miks armastab eestlane Tõnu Õnnepalu kliimaksivaba loomingut nõnda palavalt? Sest tal on vaja, et keegi ütleks kaunilt, mis tunne on olla inimene." Õnnepalul endal tundub olnud olevat vajadus välja kirjutada neid tundeid - mitte niivõrd ideid või muidu mõtteid - mis tal Pariisis tekkisid. Need on markeeritud päevade kaupa ja ise kutsub ta seda kindlasti mitte reisi-, vaid koharaamatuks. Alvar Loog oma arvustuses on ilmselt just selle peale arvanud, et kuna Õnnepalu ise endale sellega seoses žanri tekitas, siis kriitikale ta ka kuidagi ei allu. Millega sa seda ikka võrdled.

Esimestest lehekülgedest peale olin ma täiesti müüdud. Käisin ise just aprillis esimest korda elus Pariisis ja Õnnepalu raamatut lugedes oleksin kui seal tagasi olnud. Siit ei tasu kindlasti otsida linna või selle vaatamisväärsuste kirjeldamist. Õnnepalu lihtsalt läheb välja, vaatab ringi, näeb midagi, lülitab oma mentaalse video pausile ja tardub hetke. Siis kirjeldab ta seda hetke, lisades nii konteksti, võimalusel võrdluse enda eelmise Pariisis viibimisega 25 aastat tagasi ("Piiririiki" kirjutades) ja vahel ka pisikese romantilise spekulatsiooni paiga või inimese kohta, kes stoppkaadrisse jäi. Ja kirjutab nii ilusti, nii ilusti, nagu parimad Monet' maalid - kaunis ja õige pisut hägune, kuid kindlapeale väga romantiline.

Eks see vist eristabki lihtsurelikku kirjanikust. Kirjanik oskab vaadata ja ta näeb palju enamat, ta näeb mingis neljandas dimensioonis, rohkem värve, kihte, mõõtmeid.

"Kõik tuleb siin alles avastada ja ära õppida. Pole olemas ühte Linna. Igaüks, kes siin elab, ehitab, koob endale oma nagu ämblik. (---) Kui ämblik sureb või Linnast lahkub, puhub tuul ta võrgu laiali. Taastada seda ei saa." (lk 25)

"Üldiselt olen progressi poolt. Isegi kui ta viib meid hukatusse, viib ta meid sinna järjest meeldivamaid ja maitsvamaid teid pidi. Päris odavalt." (lk 84)

"Sellised õhtud ongi maalid, nad jäävad meelde nagu maalid. Surres oled maaligalerii, kus äkki tõuseb leek, valge külm leek, ja ei ühtki pilti enam! Tühi. Kõige ilusam muuseum on tühi." (lk 116)

"Oskan pariislase kombel tänavaid ületada, mille juures valgusfoor on teisejärguline, kui mitte üleliigne. Tuleb lihtsalt vaadata, kas saab või ei saa." (lk 150)

Minu kokkuvõte: Tõnu Õnnepalul on õnnestunud kirjutada üks ilusamaid armastuslaule, mis üldse kunagi Pariisile kirjutatud on. Ma peaaegu kuulen, kuidas Edith Piaf seda laulab. Akordioni saatel.

Pärast kuud aega Pariisis liikus Õnnepalu edasi Kanadasse ja kirjutas seal oma koharaamatute triloogia teise raamatu. Jah. Tekkis tahtmine lugeda, nagu ka tema kõiki ülejäänud raamatuid.

"Pariis teeb mind õnnelikuks. (---) Pariis on kõige ilusam. Teda ma tunnen ja mul on tunne, et tema tunneb mind." (lk 17)

(pilt: Rahva Raamat)

Caroline Louise Walker "Peidus su silme all"

Kui Helios kuulutab oma Facebooki-seinal välja selle suve hittraamatu loosi, siis mina ikka piiksun pildi all, et osalen. Kunagi ei võida, aga kuidagimoodi potsatab see vähestele valitutele jagatav eelkoopia ikka mulle postiautomaati. Ja nagu alati, on pakis veel ka Heliose tervitus ja midagi veel - kaks korda on selleks olnud šokolaad ja Birk Rohelennu raamatuga tuli musta niidi rull koos nõelaga, mille seose peale raamatuga mul siiani judinad üle selja jooksevad. Geniaalne idee. Lugege "Kuldset last" ja saate ka raamatu lõpus pihta, mis värk selle niidirulliga võis olla.

Kuid tagasi tänapäeva. Kõigepealt vaatasin mitu korda, kas ma ikka õigesti näen - originaal on avaldatud 11. juunil, ehk siis vähem kui kuu aega tagasi. Ja juba eesti keelde tõlgitud! Selles suhtes tuleb küll kirjastusele au anda, et nii uut kirjandust tõlgitud kujul juba lugeda saab. Goodreadsis on raamatu keskmine hinne peaaegu neli, nii et tegemist on ilmselgelt populaarse raamatuga ja võib täitsa ette kujutada, et sellest tulebki selle suve hitt.

"Peidus su silme all" (originaalis on pealkiri "Man of the Year") on tagakaane sõnul "aeglaselt pinget kruviv psühholoogiline põnevik". Ma olengi juba ammu väsinud nendest skandinaavialikest noir'idest, kus on hoop hoobi otsas ja raske on leida aega isegi hetkeks hinge tõmmata. Nagu lubatud, on teose tempo rahulik ja jõuad kõigega leebelt kaasa loksuda.

Sisust ka, kuid pisut, et mitte isegi veel ilmunud raamatut teie kõigi jaoks ära rikkuda. Doktor Robert Hartil on unistuste elu - ilus naine, suhted pojaga pärast lahutust poja emast juba aastaid tagasi juba kenasti lapitud, hea töö, suurepärase sekretäriga praksis. Kõigele lisaks algab raamat sellega, et dr Hart valitakse linna aasta kodanikuks. Kõik on suurepärane.

Kui see oleks päris elu, siis võikski kõik nii jääda, aga kui on lubatud psühholoogilist põnevikku, siis ilmselgelt ei jää. Robertil tekivad kõigepealt kahtlused oma naise truuduse suhtes ja peagi juhtub nende kodus midagi väga kohutavat, mis nende kena kaardimajakese alla tuule sisse puhub.

Mõtlesin kogu lugemise vältel, kui palju jama inimesed endale kaela tõmbavad, kui nad kord juba valetama hakkavad. Üks vale tuleb teisest ja tegelikult oleksid asjad juba ammu lahenenud, kui oleks suvatsetud algusest peale tõtt rääkida. Hartid tulevad neid tabanud tormiga omamoodi toimegi, aga siiski oleks ilmselt kogu see jama olemata jäänud, kui inimesed ei mõtleks, et nad ei saa tõtt rääkida, kuna siis nad rikuksid kõik ära. Eriti kui rikutud on kõik juba nagunii. Robert oleks saanud kindlasti päris mitmes situatsioonis erinevaid valikuid teha ning küsitav ongi, miks intelligentne ja piisavalt võimukas mees peab vajalikuks igapidi hämada ja aina enam tundub, et ta on oma tarkuse kohta ikka äärmiselt lühinägelik.

Raamatu auks peab ütlema, et "lõpplahendust ei oska keegi ette aimata", nagu tagakaaski lubab. Lausa viimasel leheküljel tekivad kirjanduslikus mõttes suurepärased uued võimalused.

Eelkoopiatega on selline lugu, et need on keeleliselt toimetamata. Sellest tuleb lugejana lihtsalt üle saada ja pidevalt meeles pidada, et pärast eelkoopia trükki alles hakkas toimetaja kõplama, sest seda on raamatule küll hädasti vaja. Kui ma kunagi pärast 8. juulit raamatupoodi satun, heidan ilmselt huvi pärast pilgu diagonaalis üle ja vaatan, mida toimetaja nende kohtadega teinud on, kus ma vaikselt juukseid katkusin. Ma olen muide lugenud kaht eelkoopiat, mis ei vajanud praktiliselt mingit toimetamist. Üks neist oli Birk Rohelend, mis oli ka eeldatav, kuid üks neist oli ka tõlkeraamat, mille pani eesti keelde ümber Triin Olvet. Tema oli küll teinud lihtsalt suurepärast tööd.

Kas siis osta või mitte osta, lugeda või mitte lugeda? Jah, ikka osta või laenutada ja lugeda, sest see on tõesti selline lahe suvelugemine, noir'i ei ole ja nagu öeldud, kestab raamat viimase leheküljeni.

Ja muide, kaanepilt on vaimustav, palju parem kui originaalil. Kui võtta see pakis olnud järjehoidja ja see raamatukaanele panna, siis läheb täiega psühhedeelseks. :D

Heliosele taas suur tänu! Saagu neid eelkoopiaid palju, sest see on minu blogile vaid tervistav. :)