Louise Kennedy "Üleastumised"

Ma arvan, et see oli Varraku novembriraamat, kuigi mul on kuud vahel natuke sassis. Ja järgmine artikkel tuleb kindlasti nende detsembriraamatust. Ma olen äärmiselt tänulik, et mul on juba paar aastat olnud võimalus valida endale igas kuus üks veel ilmumata väljaanne, ja ma olen väga rõõmus, et see jätkub ka algaval aastal. Suur-suur aitäh Varrakule! 

"Üleastumised" küll algab ja lõpeb 2015. aasta stseeniga, aga raamat ise räägib 1970. aastate Põhja-Iirimaast. Noor naine Cushla satub mitmeski mõttes kahe tule vahele. Ise küll katoliiklikust perest pärit, ei oleks tal oma kodupiirkonnas liiga palju probleeme, kuid üks tema õpilane elab "vales" linnajaos ja nii Davey kui tema perekonna jaoks on tervena koju jõudmine iga päev küsimärgi all ja vahel kahjuks saavad nendest küsimärkidest mingid muud märgid. Cushla parimad kavatsused ei kuku ka küll alati kõige paremini välja, aga üldiselt lähevad ta plaanid korda. 

Teine probleem on keelatud armastus. Mida teha, kui armud lootusetult mehesse, kes "lööb vale jalaga" ja on pealekauba abielus? Siiski õnnestub neil oma salasuhtes õnne leida, kuni kõik läheb vastu taevast. Kuna tegemist on uue raamatuga ja paljudel on see veel lugemata, siis ma eriti spoilereid ette loopida ei soovi, aga raamatu lõpuosa on tõesti äärmiselt tihe. Seal juhtub palju, kusjuures mitte paremuse poole, sest sellises ühiskondlikus kliimas, kus rahulikust ja stabiilsest elust juttugi ei ole, poleks happy end isegi mitte realistlik. 

Täna ei lõhke küll Põhja-Iirimaal igapäevaselt autopomme ja inimesi nende usu pärast vaeseomaks ei klobita, aga ma natuke vaatasin, kuidas seal praeguseks siis olukord ka on. Ütleme nii, et mitte liiga roosiline – kui 47% täiskasvanutest ja 37% noortest arvavad, et suhted on paranenud, ja seda nimetatakse suureks edasiminekuks, siis on igatahes päris pikalt veel minna. Pargid ja linnatänavad on nn avalikud kohad, kus kõik saavad võrdsetel alustel ringi liikuda. Enamik pooldaks koole, kus mõlemad usutunnistused on segatud. Aga poliitika käib ikka veel religiooni valiku järgi ja on ka majanduslikku ebavõrdust, katolike kahjuks. Nii et olukord on kokkuvõttes nii ja naa, aga noh, vähemalt saab rahus koju jalutada... 

Kennedy stiili ma eriti hästi kirjeldada ei oska, eriti kuna tegemist on esimese tema teosega, mida ma lugenud olen, ja see on ka tõlkeraamat. Ma ei leidnud sealt eriti midagi tsiteerimisväärset, aga see ei ole selle raamatu puhul ka määrav. Teema on oluline ja aitab autsaideritel kindlasti seda perioodi paremini ja isiklikumalt mõista. Küll aga tahaksin ikkagi tõlget kiita. Olin just sõbrannal külas ja tema mainis, et jäi mõtlema ühe viimati loetud raamatu juures, et midagi on siin teisiti. Ja siis ta jõudis järeldusele, et tõlkes ei häirinud mitte midagi. :) Ja mina tahan ka öelda, et Kaisa Kaera tõlke juures ei häirinud tõesti mitte midagi. See on lihtsalt ilukirjanduslik fiktsioon, mis on kirja pandud peaaegu dokumentaalteksti lakoonilises stiilis. 

Nii et taas kord võin ma ka oma selle aasta eelviimast raamatut südamerahuga soovitada. 

Claire Keegan "Small Things Like These"

Why were the things that were closest so often the hardest to see?

Already he could feel a world of trouble waiting for him behind the next door, but the worst that could have happened was already behind him; the thing not done, which could have been - which he would have had to live with for the rest of his life. 

Tervitan sind, armas lugeja, augustikuisest Belgia linnast nimega Liège, kuhu saabusime eile, et homme alustada peaaegu kolm nädalat kestva prantsuse keele õpetajate koolitusega. Aga kuna reisimine Saaremaalt ei ole mingi suvine suusasõit, siis oli mul tundide kaupa molutamisaega ja lugesin selle vältel läbi KubjasHaul raamatu nr 2. Olgu öeldud, et pool järgmist raamatut ka. 

See oli üks intrigeeriv raamat. Mõtlesin peale lõpetamist sellele, kuidas see ainult 115-leheküljeline raamat ei anna mahult romaani mõõtu väljagi ja tegelikult ei saaks ka öelda, et Keegan kirjutaks kuidagi eriliselt, sõnu ilusalt pärlitena ritta lükkides. Samuti ei ole siin klassikalist ülesehitust, mis kulmineerub ja siis saabub antikliimaks. See jääb justkui täpselt enne seda kulmineerumise osa pooleli. Ja ometi on kõige paremad osad sellest raamatust ridade vahel ja kusagil tagakaanest edasi. 

Ilmselt on väga paljud minu blogi jälgijad juba nagunii seda raamatut lugenud või filmi näinud, aga lühidalt sisust. Söekaupmees ja pereisa Bill on valmis oma naise ja trobikonna tütardega jõulupidustusi pidama, kui Bill avastab kohalikus nunnakloostris hästi varjatud saladuse tütarlaste ekspluateerimisest ja väärkohtlemisest. Tegemist on nn Magdalena pesumajaga, kuhu pandi tööle tüdrukud, kes enam "ühiskonnakõlbulikud" ei olnud, mida iganes see kellegi jaoks tähendas. Ülla egiidi all pidas neid pesumajasid katoliku kirik, aga nagu juba öeldud, ei olnud seal tüdrukute jaoks küll midagi üllast. Lugedes tekkis tunne, nagu toimuks see kõik mingil Dickensi ja Oliver Twisti ajastul, aga tegelikult räägib Keegan aastast 1985! Oma järelsõnas ütleb ta, et viimane Magdalena pesumaja pandi kinni alles 1996. aastal. 

Raamatus on tegelikult nunnakloostrist ainult paar põgusat stseeni, aga need on piisavad selleks, et lugeja nüüd ise tööle hakkaks. Keegan suudab teha nii, et ta ei ütle praktiliselt mitte midagi, mis seal tegelikult toimub, aga paarist öeldud lausest võib igaüks omad järeldused teha. Fantaasia hakkas tööle oluliselt paremini kui siis, kui see oleks kõik trükis paberile jõudnud. Sama efekti annab ka raamatu lõpp, sest Billi naine on teda just selle eest hoiatanud, mida ta nüüd täpselt teeb, aga kuna jutt katkeb pea poolelt sõnalt, siis jääb ainult lugeja otsustada, mismoodi lõpplahendus Billi ja Sarah' jaoks välja joonistub. Võib-olla see on ka teadlik proovikivi lugeja enda moraalitunnetuse kaalumiseks - kas tal on piisavalt usku sellesse, et Bill jõuab soovitud lahenduseni, ja samal ajal inimkonna headusesse üleüldse? 

Siit võite näha ja kuulda, mille Keegan ütlemata jätab:

Magdalena pesumajad

Kokkuvõtteks: "Sellised väikesed asjad" on väike raamat, mille suurus on tema minimalismis. Ja vähemalt minu jaoks oli see kõigest hoolimata lootuse raamat. 

Tadhg Mac Dhonnagáin "Proua Lazare"

Varraku veebruariraamat. Pean tunnistama, et Varraku igakuises nimekirjas oli seekord mitu head raamatut, mille peale ma tegelikult hammast ihusin. Lõpuks tuli otsustamisel mängu isiklik mõõde, sest tõlkija Indrek Õis on minu kursusevend ja tema armastus iiri keele ja kultuuri vastu oli ilmne juba ülikooliajal. Kuigi Indrek on juba aastaid töötanud eurotõlkijana, tunnistab ta ise, et "Madame Lazare" on tema esimene ilukirjanduslik tõlge. Samuti tuleb kindlasti ära märkida, et see on esimene otse iiri keelest eesti keelde tõlgitud raamat üldse.

Kuulasin ka Vaba Akadeemia ülekannet, kus Indrek rääkis raamatu tõlkimisprotsessist. Nuputamist oli olnud omajagu – millised iirikeelsed kohanimed jätta iirikeelseteks, milliste puhul kasutada ingliskeelset nimevormi, kuna seda kasutades saavad inimesed vähemalt aru, millest räägitakse. Näiteks kui paljud meist reageeriksid äratundvalt, kui tegevus käiks kohas nimega Cathair na Gaillimhe? Ilmselgelt vähem kui need, kes on kuulnud Galwayst, mis on sama linna inglisepärane nimi. Kui mul õigesti meeles on, siis see oligi vist ainus kohanimi, mis raamatus ingliskeelse nime sai, sest ülejäänud paigad pole nagunii väga tuntud ja siis on juba targem kohalik koloriit säilitada. 

Samuti oli põnev kuulata väikeseid noppeid selle kohta, et raamatu peategelane näib olevat sündinud Tartus, Eesti juudi kogukonna osana, ja teatud põhjustel haaratakse tegevusse Brüsselis töötav eestikeelne eurotõlk Irja Põld (siinkohal kiitis Indrek autorit, kes leidis tõesti mitte liiga tavalise, aga ikkagi väga eestipärase nime). Samuti oli tore teada, et autor olla eestikeelse väljaande kaanekujundusest väga sisse võetud. Ühesõnaga, see oli üks äärmiselt huvitav veebiloeng ja ka Indrekut oli ülitore üle nii paljude aastate näha, aga jõudkem nüüd siiski raamatu enda juurde ka. 

Kuigi tõlkija märkis, et "Madame Lazare'i" võiks määratleda isegi ajaviiteromaaniks, siis mina ütleksin, et kindlasti on siin palju enamat kui ajaviiteromaan. Selles on põnevust, sest peategelase elu on varjutatud suure ja paksu saladustelooriga ja algusest peale tahaks nagu jubedalt teada, mis värk temaga ikkagi on, sest uued välja ilmuvad infokillud ei klapi olemasoleva pildiga ikka absoluutselt. Samas on see üks äärmiselt soe ja empaatiline raamat, mis näitab järjest enam dementsusesse kalduva inimese siseelu, võitlusi ja murdumisi ja kuidas see kõik tema perekonda mõjutab. Sama suur kaal on ka tema eelnevate aastate salatsemisel, mis teeb tema mõistmise äärmiselt keeruliseks. Õnneks saab lõpuks pilt enam-vähem kokku (saladuskatte all võin öelda, et lugeja saab rohkem teada kui lapselaps Levana). 

Mulle tohutult meeldivad raamatud, kus igast reast õhkub autori mõistmist oma tegelaste vastu. Ma võrdleksin "Madame Lazare'i" sellest vaatevinklist kõigi Backmani raamatutega. Igal inimesel on oma ajalugu, igal reaktsioonil on põhjus. Mõista tuleb ka pereliikmeid, kes peavad Hana/Muraedi keerulise karakteriga päev-päevalt toime tulema. Ja kui sa saad teada, et oled kogu oma elu uskunud midagi, mis ei vasta tõele, siis on võimalik sellega rahu teha – ja võib-olla isegi sellest ehitada üles midagi täiesti uut. 

Lõpetuseks – ma käin suhteliselt harva kinos, aga kui keegi sellest loost filmi teeks, siis mina oleksin kohe kinos. Neid raamatuid pole olnud palju, mida lugedes hakkab kui iseenesest film peas ilmet võtma, aga see oli küll selline lugu, mis näeks suurel ekraanil lihtsalt suurepärane välja. 

Lucinda Riley "Mõrvad Fleat House'is"

Ma olen äärmiselt õnnelik ja tänulik – kirjastus Varrak on minu väikest blogi märganud ja pakkunud mulle imelist võimalust olla nende 'sarilugeja'. Eriti magus on pakkumine selle poolest, et see annab mulle ligipääsu nende uutele väljaannetele – mida muud üks raamatuarmastaja võikski soovida! 

Septembrikuu raamatute hulgast noppisin välja "Mõrvad Fleat House'is". Olin just lõpetanud suhteliselt raskekaalulise "Koduabilise käsiraamatu" ja kuidagi tundus, et üks ajulõõgastav krimiraamat on just praegu mu elust täpselt puudu. Pealegi intrigeeris mind autor. Lucinda Riley on ka Eestis üsna pööraselt kuulus oma õdedesarja poolest, aga ma olen sellest pigem eemale hoidnud, kuna see tundub selline 'ajaviiteromaanide' sarja moodi sari ja ma ei ole üldiselt päris selle žanri sihtgrupp. (Muidugi võiks siinkohal diskuteerida ka teemal, mis see kriminaalromaangi siis muud on kui ajaviitekirjandus, eks...) Samas teadsin isegi mina, et sarja viimase raamatu lõpetas tema perekond. Pärast surma ilmnes aga, et kuskile sahtlinurka oli Rileyl kirjutatud üks ja ilmselt ainus kriminaalromaan, mis oli täiesti valmis, aga ka täiesti avaldamata. Lapsed siis lasid selle trükki. Kuna ma olin palju kuulnud ka seda, et Riley kirjutab köitvalt ja hoogsalt, siis arvasingi, et risk ei ole liiga suur. 

Tõsi see oli, et lugemine läks äärmiselt ladusalt. Lugu oli kerge jälgida, kuna uurimisliine ja peamisi tegelasi ei olnud liiga palju. Raamatu algus tekitab lugejas väikesed kahtlused, mis kuskil keskpaigas justkui ka kinnitust saaksid, aga nagu ühele hästi kirjutatud krimiloole kohane, selgub lõplik tõde tõesti alles lõpus. Kui mõne kriminaalromaani puhul olen ma nurisenud, et lõpplahendus selgitati küll pärast lugejale ära, aga see ei kasvanud uurimisest orgaaniliselt välja, siis "Mõrvad Fleat House'is" pakub küll võimalust uurijatega samm-sammult kaasas käia ja lõpuks saavad kõik kerkinud küsimused kenasti vastused. Ka tekst oli klaar ja mitte ülemäära kenitlev, kuigi peab ütlema, et tõlge oli sedakorda selline Harju keskmine. Minu jaoks oli sisse jäänud natuke liiga palju anglitsisme, sest eesti keeles nad ikka pigem olid hea paar, mitte ei moodustanud head paari. Ja mõne idiomaatilise väljendiga oli ka kergelt puusse pandud, sest "see eye to eye" ei tähenda kindlasti silmast silma kohtumist, eriti kui jutt käib isast, kes on oma pojas pettunud. Selliseid küsitavusi siin-seal oli, aga üldiselt väga palju midagi ei häirinud ja oli kena lugeda. 

Kokkuvõttes oli raamat pigem siiski üle keskmise täitsa hea ja kindlasti täitis see aju lõõgastavat eesmärki, milleks ma ta ette võtnud ju olingi. Ja olgu ma pealegi pinnapealne, aga kõvad kaaned olid ka ikkagi arvestatav boonus. 😋

Suzanne O'Sullivan "Kõik sünnib su enda peas"

Siinkohal tahan alustuseks tänada kirjastust Argo ja suurepärast tõlkijat Triin Olvetit, tänu kellele mul selline imetore raamat riiulis on! See oli mul teine Argo raamat lugeda ja pean tõdema, et see kirjastus on nüüd tõesti minu viimase aja parimaid avastusi Eesti kirjandustaevas.

Kui esimene Argo raamat, mida lugesin, oli une tähtsusest, siis seekord räägib neuroloog Suzanne O'Sullivan inimestest, kellel on päris haigused, päris sümptomid, aga ometigi ei leia meedikud nende kehast ainsatki probleemi. Kõik organid toimivad tavapäraselt, mingeid kõrvalekaldeid ei esine. Ja siiski vajuvad patsiendid krampides maha või siis on neil mingi jäse täiesti jõuetu vms.

Tänu tänapäeva meditsiini ja diagnostilise aparatuuri võidukäigule on arstid avastanud, et tegelikult - nagu ütleb ka raamatu pealkiri - sünnivad paljud haigused inimeste endi peas. Kehas endas pole midagi valesti, kuid keha reageerib füüsiliselt mingile emotsionaalsele probleemile. See pole meile kellelegi võõras - kui oleme närvis, hakkavad meie peopesad higistama, süda puperdab, nägu võib minna punaseks. Me ei ole haiged, lihtsalt emotsioon otsib väljapääsu ja keha konverteerib selle füüsiliseks probleemiks. Raamatus kirjeldatud patsientidega on samamoodi - nende elus on olnud mingi dramaatiline sündmus, millele nende keha nüüd niiviisi reageerib. Inimene ise ei pruugi üldse olla teadlik, et neil kahel asjal omavahel mingi seos on, või siis ei taha nad seda tunnistada.

Kui esimest korda sellest raamatust kuulsin, meenus mulle kohe mu enda kunagine sõbranna, kellel tekkisid seedehäired. Need läksid järjest hullemaks, nii et lõpuks elas ta ainult pudru peal. Ta käis uuringutel ja tuli sealt tagasi, tige nagu herilane - arst oli talle öelnud, et tal ei ole viga midagi, ja andnud talle tabletid, mis pidid kuidagimoodi ajule mõjuma (ma tõesti ei mäleta, mida see seal täpselt tegema pidi). Sõbranna turtsus, et temal on tõsine terviseprobleem ja ta on hulluks tembeldatud. Aga ometi hakkas ta seda rohtu võtma ja seedehäired kadusid kui nõiaväel. Arst selgitas, et ilmselt toimis asi nii: sõbrannal hakkas ükskord kõht valutama ja ta mõtles, et ilmselt oli see nt vorstist, mida ta sõi, ja et nüüd ta ei saa enam vorsti süüa, kuna ta kõht ei kannata seda. Järgmine oli juust ja nii edasi, kuni lõpuks oli ta enda ise nii haigeks mõelnud, et tal hakkaski reaalselt kõht iga kord valutama, kui ta sõi. Kui ta aru sai, et tegemist ei olegi füüsilise haigusega, läks kõik korda.

Sarnased on ka raamatus kirjeldatud lood. Paraku on inimestel seda raske uskuda, kui talle öeldakse, et sa oled terve ja kuigi su sümptomid on tõelised ja keegi ei taha neid alavääristada, siis on tervenemine ikkagi kinni su enda kahe kõrva vahel. Inimesed otsivad sageli oma diagnoosist tuge, kuna haigus toob kaasa hoolitsuse ja tähelepanu. Või siis nad lihtsalt ei tea, mis elusündmus neid niimoodi traumeerinud on, ja kuni nad seost ei loo, ei saa nad ka terveks. Või siis nad lihtsalt ei taha end seostada psühholoogilise häirega - nagu polkovniku lesk, ütlevad nemadki: "Minu diagnoos ei meeldi mulle!"

Eraldi teema on muidugi see, et tänapäeval on liiga palju informatsiooni kätte saada, ka meditsiinilist. Nagu raamatu "Kolm meest paadis, koerast rääkimata" peategelane, loevad inimesed (tänapäeval küll internetist) igasugu haiguste kirjeldusi ja leiavad, et neil on täpselt samad sümptomid. Vaesed arstid!

Raamat on üles ehitatud juhtumikirjeldustena ning piisavalt lihtsas keeles, et minusugune diletant kõigest aru saaks. Mõtlemapanev raamat!

Frank McCourt "'Tis. A memoir"

"Angela's Ashes" ("Angela tuhk") on selles raamatus saanud väärilise järje.

Kui esimene osa lõppeb sellega, et Frank jõuab Ameerikasse, siis teine osa sellega ka algab ning Frank kirjutab oma elust New Yorgis, mis on olnud nii tema kui ka kõigi teiste pereliikmete unistuseks, kui nad Iirimaal vaesuses virelesid. Frank alustab hotellis lobi koristajana, teenib USA sõjaväes, töötab siis sadamas transana ning lõpuks jõuab ka selleni, et läheb ülikooli ning temast saab õpetaja.

Umbes 500 lehekülge, nagu seda raamatut on, annab muidugi võimaluse eelnenud lause äärmiselt detailselt välja kirjutada. Raamatukubjas Hollandist on arvamusel, et teine osa on esimesest nõrgem. Ma andsin ka ühe tärni vähem kui esimesele osale, aga kindlasti ei ole see esimesest osast halvemini kirjutatud. Seda küll mitte - Frank McCourt on lihtsalt suurepärane sõnaseadja. Tema laused jooksevad vahel küll pikalt, aga lugu läheb kiiresti ja leheküljed pööravad ennast peaaegu et ise. Nii mõnigi kord purskasin ma ka valju häälega naerma.

Võibolla võtsin ma selle ühe punkti vähemaks pigem Franki enda eest. Mingist ajast hakkas natuke närvidele käima see pidev joomine (ei vabanda seda alati välja ka sellega, et kõik iirlased joovad, kasvõi seltskonna mõttes) ja see, et ta ei osanud oma unelmate naisest kinni hoida. Mehed!

Kuigi teine osa pole küll nii masendavalt traagiline kui esimene, siis oma melanhoolne alatoon on sellelgi osal. Raskusi on palju, Frank hakkab ikkagi tulema päris põhjast. Ja raamatu lõpupoole sureb tema ema, kes selleks ajaks (nagu ka kõik ta kolm elus olevat venda) juba samamoodi New Yorgis elab. Ja siis sureb isa ka, aga sellest kurvem on muidugi see, et Frank ei oska selle üle isegi kurvastada, kuna isa on olnud selline, keda pole esiteks olnud ja teiseks on ta neile ka keelanud teenitud raha, nii et pere on pidanud vaesuses virelema. Isa käib küll ka korraks Ameerikas külas, kuna oma jutu järgi on ta alkoholist loobunud ja on nüüd puhas kui prillikivi, aga selgub, et see kõik on puhas vale ja ta pakitakse ilusti tagasi Iirimaale viivale laevale.

Nii et teise osa lõpuks on Frank jäänud ilma emast ja isast ning elab lahus oma naisest ja lapsest, keda ta tegelikult väga armastab. Küll on ta aga leidnud õpetajatöös oma kutsumuse ja teeb seda tööd hästi, hoolimata suhteliselt konarlikust algusest.

Kuigi McCourt ei ole võibolla musternäidis suurepärasest mehest, on ta oma memuaarides hämmastavalt aus - ei oskagi öelda, kas minul oleks julgust kõike seda kirja panna teades, et õpilased kindlasti kasvõi huvi pärast loevad...

Väga hea raamat!

Frank McCourt "Angela's Ashes"

Kui tahate lugeda ekstraordinaalselt head romaani, siis siin see on.

Väike Francis kolib oma joodikust isa ja emaga - kõik rahvuse poolest iirlased - Ameerikast Iirimaale Limericki. Kuigi nad olid juba Ameerikas vaesed, siis Iirimaal langevad nad täiesti põhjakihti. Isa joob maha praktiliselt kogu iganädalase abiraha ja iga palga, mille ta juhuslikult tööd saades teenib. Ema on käega löönud, sest katoliiklasena ei saa ta kasutada rasedust ennetavaid vahendeid (ega tal nendeks rahagi poleks), lapsi aina tuleb ja vaesuse tõttu ei jää neist mitte kõik elavate kirja. Kummitavad igasugu haigused - tüüfus ja 'galloping consumption' (guugeldasin - tuberkuloos). Päeva söök koosneb hommikusest ja õhtusest teejoomisest (kui sooja vee tegemiseks kütet on) ja käärust praetud leivast. Muna on midagi täiesti ekstravagantset.

Kõigest hoolimata käivad lapsed siiski koolis, kuigi räbalates ja poolenisti paljajalu. Ja kooliharidus tuleb lõppkokkuvõttes ka kasuks.

Raamat tekitab nii palju erinevaid tundeid, et ei teagi, kuidas selles virrvarris lõpuks orienteeruda. Viha hoolimatu isa vastu, kes ometigi tegelikult armastab nii oma naist kui lapsi. Lootusetunne kogu seda vaesust ette kujutades, mida ilma nii graafiliste kirjeldusteta polekski ette võimalik kujutada. Ahastus selle üle, et laps hakkab endal ja oma perel elu sees hoidmiseks kuskilt midagi salaja võtma. Ja kõige selle keskel pead ikkagi aeg-ajalt südamest naerma, sest ka kogu selles ahastuses on siiski koomikat ja vaimukust, nagu iirlaste puhul ikka.

Ma pean tunnistama, et ma lugedes ei saanudki aru, millele raamatu pealkiri viitab. Aga siis ma jälle guugeldasin ja sain teada, et Angela (pereema) sigarettidest langev tuhk ja kaminas olev enamasti külm tuhk (küttematerjali puudusel) väljendavad mõlemad naise lootusetut seisukorda ja läbi elatud kaotusvalu.

Lugesin huviga ka raamatu lõpus olevat intervjuud autoriga ja ta täheldab seal, et ei osanud unes ka näha, et raamat nii populaarseks osutub - kes tahaks lugeda sulavaesest Limericki perekonnast? Ta lootis müüa 500 eksemplari ja mõtles, et vähemalt ta oma perele on nüüd sellest ajast mälestus. Aga kõik läks hoopis teisiti. Raamatust sai bestseller (intervjuust: There is significance in the insignificance) ja pere ei võtnudki seda omaks. Iirimaal toimunud presentatsiooni ajal olid Franki ema ja vend saalist hüüdnud, et raamat on puha valesid täis ja seal pole karvavõrdki tõtt - ema häbenes kunagist vaesust oma surmani.

Raamatust on tehtud ka film, mille kohta autor ütles, et hea üritus, aga kui peaosi mängivad austraallased ja ameeriklased, siis ... Ja õhku jäi loomulikult rippuma küsimus autentsusest.

"Angela's Ashes" sai ka üsna kohe järje pealkirjaga "'Tis". Kust ma selle nüüd siis saan? :D

Eesti keelde tõlkis raamatu Lia Rajandi. Pealkirjaks "Angela tuhk".

Intervjuu autoriga: https://www.youtube.com/watch?v=SskmdYBkNs4

Ann O’Loughlin "Ballisaali kohvik"

Sooritasin enda peal sotsiaalse eksperimendi ja soetasin endale Varraku ajaviiteromaani. Ma olen kunagi mingit Nora Robertsit lugenud ja siis, kui ma olin kakskümmend aastat laps, oli täitsa tore. Praegu ma enam Nora Robertsit ei loeks, ja ammugi mitte Barbara Cartlandi. Aga kuna ma mõtlesin, et pärast "Serafimat ja Bogdani" ma mingit väga väärtkirjandust veel lugeda ei jaksa, siis eksperimenteerisin.

Lühidalt on sisu selles, et kaks mitte just esimeses nooruses õde elavad Iirimaal oma kodumõisas, aga sellel on rahalised raskused ja üks õdedest otsustab avada majas kohviku, et arveid kinni maksta. Õed omavahel vanade draamade tõttu ei räägi, vaid jätavad üksteisele sedeleid. Mõisasse saabub vähihaige ameeriklanna, kes kohvikupidajast õega sõbruneb ja kohvikus tööle hakkab, samal ajal proovides välja uurida, kes ta pärisema on. Lahti rullub suur lapsendamisskandaal, mille keskmes on klooster ja oh ära sa räägi – ka kohvikupidaja on samas kloostris sünnitanud ja talle on öeldud, et laps suri, aga tegelikult anti kellelegi lapsendada jne jne. Oota! Ära kiirusta! Ei ole! Kohvikupidaja EI OLE ameeriklanna pärisema. :D Üllatus! Aga pärast selgub, et mingi seos seal ikka on, nii et see üllatus lahjendati ka ära.

Üks asi on selge – läheb jälle jupp aega, enne kui ma võtan kätte midagi, mille kaanele on kirjutatud sõna "ajaviiteromaan". Ma ei taha tegelikult väga isegi kritiseerida, sest raamat on raamat ja ma olen kindel, et sellistel romaanidel on oma väga truu lugejaskond – ja mina olen ikka ja alati rõõmus, kui inimesed raamatuid loevad. Minu jaoks oli see lihtsalt väheke palju hollivuud. Tohutult draamat, omajagu deus ex machinaid ja kohustuslik häppi end. Kirjanik oli ka kirjutanud loo niimoodi, et kõik õmblused ja isegi kalkapaberil lõiked olid teksti tagant näha – aimasid, et autor oli kõvasti ja teadlikult konstrueerinud. Seda teevad loomulikult ka A-kaliibriga kirjanikud, aga nendel ei jää need õmblused nii hullusti paistma.

Ühel minu nõrkusehetkel hakkas tegelikult korraks täitsa huvitav. :D Aga see läks kohe üle ka.

Kordan – mul on väga ja väga hea meel, kui inimesed raamatuid loevad, vahet pole, kas Murakamit või ajaviiteraamatuid. Lihtsalt mina ei ole selle raamatusarja sihtgrupp.