Lapsena lugesin meie kodueksemplari korduvalt ja korduvalt. Kahjuks on see tänaseks kuskile kadunud, nii et olin väga rõõmus, kui Raamatuvahetuse kaudu endale uuesti Ottokari-lood sain. Loomulikult on selles raamatus ka nostalgilist äratundmist küll ja veel, kuna tegu siiski sotsialistliku Saksamaaga. Kuigi ma tean ka inimesi, kes oma nõukogudelikus lapsepõlves tänasel päeval mitte midagi nostalgilist ei näe ning lapsepõlv kangastub neile kui üks suur repressioonide rida, siis mina siiski ütlen, et lapsepõlv on lapsepõlv ning selle õnnelikkus või ebaõnn sõltub ikkagi paljuski muudest faktoritest kui riigikorrast.
Sõber Tiina - kes Ottokari-lugusid samamoodi armastab kui ma ise - ütleb kaaspedagoogina, et tänapäeval oleks pooled Ottokari õpetajad ahistamissüüdistusega koolist ammu lahti lastud. Osad ahistavad kolleege ja teised õpilasi. Aga kui see õnnetu Luschmil välja arvata, siis teiste õpetajate igasugu nimetamiste ja eriti Burschelmanni tahumatuse taga näevad nii õpilased kui lastevanemad siiski üldist heatahtlikkust ja soovi lapsi harida. Ja Luschmilistki saavad noored haridusjüngrid tänu Burschelmannile lõppeks paremini aru.
Aga nagu ma ütlesin, on raamat lihtsalt puhas kuld.
Kui direktor kord jälle klassiuksest sisse astus, võtsimegi selle oma südameasjaks. Preili Uta Kraut oli meile jutustanud Kuust, marsist, Jupiterist ja äralöödud kätega Veenusest ning me pidime kõigest sellest ühe loo kokku panema. Minu sõber Harald vatras siis, kuidas ta istub kosmoselaeva juhtpuldi ees ja silmitseb ekraani. Äkki karjatas Harald: "Häire! Mootorid täiskäik edasi, vahetame asukohta, vastu tuleb parv hemorroide!" See oli alles põnev. Aga samal hetkel pahvatas õpetaja Kraut ohjeldamatult naerma ja seltsimees direktor lõi endale kätega vastu põlvi. (lk 18)
Kui minu ema kirja kätte sai, vastas ta samuti mulle karmi pilguga otsa ja küsis, millega ma siis jälle olen hakkama saanud? (---) Mina vastasin, et ei tasu iga tühise asja pärast kohe ärrituda, ja surnud hiire pärast ei visanud õpetaja Seidenschnur ka vedru välja, ta ainult karjus natuke. Ja kui õpetaja Burschelmannil kummardades püksid rebenesid, siis naersid kõik, mitte mina üksi. Ja õpetaja Luschmili katkise auto pärast ei tasuks ka sellist lärmi lüüa.
Minu ema võttis mule kohe kõrvad pihku ja küsis, mis autoga lahti on ja kas ma veel mingit kahju olen tekitanud. Mina vastasin, et ei, ja see juhtus nii: me tegime lumememme ja õpetaja Luschmil sõitis selle naljapärast katki ja naeris seejuures kahjurõõmsalt. Paari päeva pärast tegime uue lumememme, ja nimelt tuletõrjehüdrandi ümber. Õpetaja Luschmil pärast seda enam nii rõõmsalt ei naernud. (lk 96)
Samas võib ka teada saada, et tuleb välja uurida, mis põhjustab Wally pükste katkinemist ja mis juhtub, kui laiajad laiavad ja kümnendikud korda peavad.
Klassika, mida ma kindlasti loen aina üle ja üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar