Väike kunstiraamat 4/5. Üksainus ongi veel järel.
Ega mul polegi võimalik selle sarja puhul nii väga raamatut blogida kui kunstnikust endast rääkida, nii nagu on nende teistegagi juhtunud. Hakkame siis harutama.
Henri de Toulouse-Lautrec oli pärit aristokraatlikust perest ja kuna tema kunstihuvi ka suhteliselt rahulikult soositi, oli tema küll üks neist, kes puruvaese ja nälgiva kunstniku stereotüüpi ei mahu. Kahjuks oli tal aga muid muresid - tal olid nimelt väga nõrgad luud ja lapsena murdis ta väikese vahega mõlemad jalad. Pärast seda jäi ta kasv kängu ja ilmselt ei saa see inimese psühholoogiale eriti hästi mõjuda. See võis mõjutada ka tema edasist elukäiku, eriti tema metsikut Pariisi-elu.
Kui Toulouse-Lautrec Pariisi elama asus, vaimustus ta põhimõtteliselt eriti kahest asjast – Ooperiteatri baleriinidest ja Pariisi ööelust. Tema baleriinid on suhteliselt sarnase vaibiga Degas' baleriinidele, mis pole ka ime, sest ta pidas Degas'd oma suureks eeskujuks.
Eeskujud eeskujudeks, aga oma sõna oli tal öelda kohe kindasti. Ta nuputas välja, et õlivärve võiks tugevasti lahjendada – nii tekkis tema piltidele hoopis omalaadne valgus ja elavus. Kuna ta selline isevärki ööelu-kroonik oli, siis just nimelt elavus ja hoogsus peakski ju olema selles maailmas oluline. Üks võimalus on see hoog muidugi piltidele sisse maalida, ja seda ta tegi ka. Aga sellega ta ei lõpeta – Toulouse-Lautreci töödel on sageli mingid figuurid maali servades "ära lõigatud", nagu nad oleks kogemata kaadri taha jäänud. Seetõttu tunduvad need maalid sageli isegi pisut nagu suvalisel hetkel võetud fotod (sest fotograafia oma võimalustega paelus Toulouse-Lautreci väga, kuigi ta ise sellega otseselt ei tegelenud, pealegi lõikas inimesi oma maalidel "poolikuks" ka Degas). Ei midagi poseeritut, vaid elu nii, nagu see tol hetkel oli.
Kuigi ta alustas mõnes mõttes klassikalise maalikunstnikuna, siis ühel hetkel tegi ta Moulin Rouge'i jaoks ühe afiši ja sellega algas tema plakatiajastu, kuna ta sai üleöö kuulsaks ja tema tööd muutusid väga ihaldusväärseks. Peale litograafiatehnikas plakatite kujundas ta ajakirjade esikaasi ja illustratsioone, kus ta tavapärase maalitehnika asemel joonistas inimesi vaid mõne üksiku värviga, rõhutatud piirjoontega ja ilma varjudeta. See hämmastabki mind tema juures kõige rohkem – tema ampluaa oli uskumatult lai. Kui enamasti kipub kunstnik kuidagimoodi lineaarselt arenema, maalides nooruses üht, keskeas teist ja vanuigi näiteks kolmandat, siis Toulouse-Lautrec võib ükskõik mis hetkel teha ükskõik mida. :D Üritasin välja valida mõned tema tööd, mille ma siia alla panen enam-vähem kronoloogilises järjestuses, vaadake ise. Selles mõttes on ta nagu maalikunsti Kazuo Ishiguro, kelle raamatud on ka üksteisest täpselt nii erinevad, et ei tuleks kaant nägemata selle pealegi, et sama autori omad. Toulouse-Lautreci töödega on samamoodi.
Kabareedes on teadupärast kaht asja ohjeldamatult. Alkoholi ja naisi. Toulouse-Lautrec ei hellitanud kummagagi ja ühel hetkel sattus ta isegi psühhiaatriakliinikusse joomaravile, kust ta aga ennast välja nihverdas ja sama rauaga edasi lasi. Nii ta oma elu lõpetas - alkohooliku ja süüfilisehaigena. Elu lõpus oli ta kodus ema hoole all ja vaatas üle kogu oma kunstipärandi, visates minema kõik, mis ta perfektsionismile ette jäi. Ta ütles emale: "Ma tean, et pean surema. Alles mõne nädala eest ei tahtnud ma öelda, et surm läheneb. Kartsin, et see võib teid liiga tugevasti ehmatada. Aga nüüd olete isegi sellest aru saanud. Ja nii on kõik korras. Kui hea, et lõpuks ometi saate mulle keeta teed nii palju, kui iganes soovite."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar