Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Kolleegiväljakutse raamat #11

Küngas, mille kõrgus on teadmata, solvab mõistust ja teeb teda rahutuks. Inimene ei saa edasi liikuda pidevalt oma asukohta määramata! Saladust, isegi väikest mitte, ei saa jätta teeservale. (lk 32)

Kui midagi tundub hirmuäratav, tuleb seda mõõta! (lk 16)

Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine" on üks äärmiselt omapärane raamat. The New Yorker kirjutas sellest artikli pealkirjaga "When Historical Fiction Goes Magical" ja maagilise realismi alla seda lahterdataksegi, "fiktiivse topeltbiograafiana". Neile, kes kirjanduslike määratlustega liiga kursis pole, selgituseks – maagilist realismi iseloomustab muuhulgas see, et loo seisukohast olulised maagilised süžee-elemendid on pandud tavalistesse, reaalselt eksisteerivatesse ja kõigile teada-tuntud paikadesse või konkreetsetesse ajastutesse. Kui te olete näiteks Mehis Heinsaart lugenud, siis enam-vähem mõistate (mäletate, ma ka siin blogis kirjutasin, et Heinsaar on murakamilik, ja Murakami on üks maailma tuntumaid maagilise realismi esindajaid). Kus lõpeb realism ja kus algab maagia, on sageli keeruline mõista, ja selles ongi asja mõte.

Kehlmann on võtnud Alexander von Humboldti ja Carl Friedrich Gaussi, kaks noort Saksamaa teadurit, lugenud läbi nende elulood ja suutnud nendest kirjutada sellise raamatu, mille puhul on üsna raske protsentuaalselt määratleda, kui palju selles tõtt ja kui palju umbluud on. Eluloolised faktid iseenesest klapivad, aga selge on see, et kõige muuga on Kehlmann suhteliselt vabalt ümber käinud. 

Kes nad siis olid? Alexander von Humboldt jõudis palju, aga eelkõige on ta tuntud loodusteadlasena ja teda peetakse füüsilise geograafia üheks rajajaks. (Juttu on ka tema vennast Wilhelmist, keda minusugune filoloog muidugi ülikooliajast palju paremini mäletab, kuna tegemist siiski lingvistiga). Carl Friedrich Gauss oli matemaatik, füüsik, astronoom ja mida kõike veel. Gauss oli nii suur geenius, et tema aju säilitati pärast ta surma formaliinilahuses Göttingeni ülikoolis ja raamatu järelsõnast on lugeda, et seda on praeguseks uuritud mitmeid kordi, et geeniuse saladusele jälile saada (tulutult). Lõbus fakt on seejuures, et seda on mõõdetud ka magnetresonantstomograafiga, mis kasutab mõõtühikuna gausse! 

Muuseas kasutab Gauss ka Occami habemenoa printsiipi, ja võib-olla ma sellest isegi ei räägiks, aga ma just jõudsin siin eelmine kord tsiteerida Saint-Exupéry mõtet sellest, et täiustamine võrdub lihtsustamisega. Occami habemenoa printsiip on loodusteadustes kasutatav põhimõte, et kui mingile nähtusele on mitmeid seletusi, tuleb eelistada lihtsamat, vähemate eeldustega teooriat. See ei ole küll selline asi, mida saaks alati kasutada, aga miks minna ringiga, kui otse saab. Kui selgub, et otse ei saa, siis võetakse kasutusele keerukam teooria. Oli huvitav teadmine, mida kõrva taha panna.

Tegelikult ühendab neid 18. sajandi Saksa teadlasi palju – ja nagu teadlaste puhul ikka, on nende peamiseks liikumapanevaks jõuks uudishimu, soov teada ja mõista maailma, mis meid ümbritseb, nagu ülal tsitaadis mainitud. Nende teed isegi ristuvad, kuigi põgusalt. Aga nad teevad oma mõõtmisi väga erinevalt. Humboldt tiirutab mööda Lõuna-Ameerikat ja hiljem ka Venemaad, et koguda taimi, mõõta kõrgusi, uurida magnetvälju. Gauss piirdub kirjutuslaua ja oma briljantse mõistusega, käies vaid vahepeal siin-seal maamõõtmiste asjus, aga kuskile kaugele kolistama ei unista minna.  Kuid kas oli Humboldt selle võrra rohkem teadlane?

Kui nüüd näiteks mõelda, et me oleme teel olnud kakskümmend kolm nädalat, läbi sõitnud neliteist tuhat viissada versta ja läbinud kuussada viiskümmend kaheksa postijaama ja - ta kõhkles - kasutanud kahtteist tuhandet kahtsada kahtkümmet nelja hobust, muutub kaos korrapäraseks, see annab lootust. Kuid kui ta tõld läbi Berliini eeslinnade kihutas ja Humboldt endale ette kujutas, kuidas Gauss just parasjagu teleskoobiga vaatleb taevakehi, mille orbiite ta suudab edasi anda lihtsate valemitega, ei oleks ta korraga enam osanud öelda, kumb neist oli käinud kaugetel reisidel ja kumb alati kodus istunud. (lk 229)

"Maailma mõõtmine" on humoorikusele ja rohkele kirjanduslikule vabadusele vaatamata  populaarteaduslikult suhteliselt arvestatav teos, millele annab kindlasti väga palju juurde viis, kuidas Kehlmann selle kokku kirjutanud on. Piisavalt sageli oli see vägagi naljakas, ja tõlkija oma järelsõnas tunnistab, et tegelikult oli see veel naljakam ja veel lahedam, lihtsalt saksa ja eesti keele erinevused olid sagedasti liiga suured, et teksti kadudeta edasi anda. Tuleb siiski tunnustavalt märkida, et Kristel Kaljundi tõlge on hoolimata tema enesekriitikast täiesti esmaklassiline. Kuigi mina ei tea, mis seal küljendamise ja toimetamise ajal juhtus kokku-lahku kirjutamisega (keset rida on sõna keskel poolituskriips, samas mõned sõnad on lihtsalt lampi kokku kirjutatud), tõlkija pole selles küll kuidagi süüdi. "Maailma mõõtmist" oli lihtsalt lust lugeda, tekst vulises kui kevadine oja. Ja nagu ma juba mainisin, sageli ka väga lustiline. 

Ta kirjutas päevikusse, et ei jää õnneks iialgi merehaigeks. Seepeale oksendas ta natuke. (lk 34) 

Aga kuidas, ütles Gauss. Mis matemaatik see on, kes tunneb diferentsiaalvõrrandi ära alles siis, kui see teda jalast hammustab. (lk 173; pühendan oma matemaatikaõpetajatest kolleegidele, saavad kasutada)

Altkäemaksu ei tahtnud Humboldt põhimõtte pärast anda. Lõpuks lahendasid nad olukorra nii, et Humboldt andis raha Bonplandile ja too pistis selle omakorda vargsi kaptenile. (lk 149)

Alguses ütlesin, et "Maailma mõõtmine" on väga omapärane raamat, seda kõige posiitivsemas mõttes. Ta jääb kindlasti meelde, kuna eristub nii selgelt kõigest, mida ma siin viimaste aastate jooksul lugenud olen.