Robert Bryndza "Last Breath"/"Cold Blood"/"Deadly secrets"

Ma olen nüüd ilmselt patustanud kõige vastu, mis mu põhimõtted on seda blogi pidades siiani olnud. Esiteks olen ma jätnud kirjutamistesse kole pika vahe. Seda mitte sellepärast, et ma poleks midagi lugenud, aga lihtsalt on olnud kas liiga kiire või pole olnud sobivat hetke või tuju. Vaheaeg oli küll, aga siis ma olin reisil (sellest järgmine kord). Ja siis ma jäin ilmselt tänu temperatuuri järsule langusele - isegi Saaremaal sadas lund - haigeks. Siiani köhin ja tatistan, aga homseks riigieksamiks üritan ikka jalul olla.

Ühesõnaga, pikk vahe. Teine asi on see, et ma olen ikka üritanud ühe kuu raamatud samas kuus ära kirjutada. Nüüd läks see ka nahka.

Kolmandaks - ma pole veel kunagi mitut raamatut vist ühte postitusse kokku pannud. Nüüd see päev saabus, kuna esiteks saan ma siis kuidagigi järje peale ja teiseks ei ole Bryndza raamatud nii suures arengus ka oma taustaloo poolest, et neist hirmsasti palju kirjutada oleks.

Mulle Bryndza meeldib. Esiotsa juba sellepärast, et ta oli minu salaleid. Ma koperdasin talle kuskil netiavarustes otsa täitsa juhuslikult, vist lugesin isegi e-raamatuna. Ja alles siis, kui ma olin pärast esimest pääsukest endale öelnud, et tohoh, täitsa tubli tükk, hakkasid eestlased tema raamatuid tõlkima. Nüüd on ta muidugimõista juba väga popp ja raamatud müüvad nagu soojad saiad. Aga ikka on mul selline tunne, et mina olin essa.

Kõik kolm on täitsa kapsakad krimilood. Erika Foster plõksib küll, aga natuke vähem kui esimestes raamatutes, pealegi näitab ta üles suurt hoolivust oma äia vastu, mis kõik tõi päris mitu plussi tema kontole. See muidugi ei tähenda, et ta üldse porisenud poleks, aga no las ta siis oli. Igatahes oma lood ta ära lahendab.

Paar viimast raamatut hakkas ilmselt minema juba natuke sinna Kepleri nurka (mitte et ma oleks neid lugenud, aga ma olen lugenud kokkuvõtteid), nii et oli vahest õige pisut rohkem skandinaavia noiri poole kalduv. Sarimõrva ja värki. Loodan, et ta edaspidi hullemaks ei lähe.

Tellisin kusjuures need kolm raamatut kõik välismaalt, Book Depository'st, kuna eesti keeles vist esimene neist on, aga kaht viimast mitte. Mul oli vaja reisi peale lugemist kaasa ja kuna mu e-luger otsad andis (rahu tema põrmule), langetasin otsuse "millegi kerge" kasuks. Nii füüsilises kui pingutuslikus mõttes. Absoluutselt ei kahetse, raamatud on paremad kui suurem osa krimi, mis praegu välja antakse, tihe ja usutav, aga see ei tähenda, et mul praegu siinkohal midagi väga analüüsida oleks. Huvitavad raamatud lugeda, oli reisil just paras.