Pean kohe alguses ausalt ütlema, et kui ma olin esimese osa ("The Girl in the Ice") läbi lugenud, siis laadisin ma endale mõningase entusiasmiga ülejäänud Fosteri-sarja raamatud Kobosse. Esimese osaga võrreldes oli "The Night Stalker" siiski väike pettumus.
Võibolla olen ma viimasel ajal kaotanud oma tavapärase armastuse krimiromaanide vastu. Aga võibolla on õige ka see mulje, mis mind praegu närib - et teine osa lihtsalt polnudki nii hea kui esimene.
Mulle tundub, et tänapäeva krimikirjanikud tunnevad mingisugust painet kõike kuidagimoodi erutavalt põnevaks ajada. Vanakooli detektiivid nagu Miss Marple või Hercule Poirot või minu pärast kasvõi Nero Wolfe satuvad üliharva ise mingitesse ohuolukordadesse. Samas on varsti juba raske leida tänapäevast krimiromaani, kus ei oleks seda nn thrillerit sees. Mingil hetkel muutub see lihtsalt väsitavaks. Nagu ka see, et need briljantsed detektiivid ei suuda absoluutselt alluda reeglitele. Loo seisukohalt ehk see end õigustab, aga minu tagasihoidliku nägemuse järgi EI PEA igas viimases kui krimiloos põhiuurija peaaegu ära surema ja seda sellepärast, et ta eirab kõiki korraldusi, mis ülemused talle annavad.
Nii ma siis siin mõtlen, et kui ma järgmise krimiloo ette võtan, siis võiks see olla selline rahulik. Ja uurija võiks ka vähem tõmmelda. :D
Kirjutatud oli normaalselt, aga võrreldes Jennifer Clementi või minu poolest kasvõi Leelo Tunglaga võrreldes ei anna ikka näolegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar