pühapäev, 21. mai 2017

Robert Bryndza "The Girl in the Ice"

Loed raamatut, mis peaks meeldima, sest kõik loevad (vähemalt autorit loevad) ja ütled "meh".

Võtad Kobost suvalise e-raamatu, mis maksab põhimõtteliselt mitte midagi, ja loed nii, et varbaküünte all on ka põnevusesurin sees. :D

Kui ma eelmises postituses kurtsin, et raamat ei läinud kuidagi käima ja alles kuskilt poole pealt hakkas natuke põnevaks minema, siis "The Girl in the Ice" võttis kohe alguses tuurid üles ja laskis täie lauluga lõpuni välja. Juba seegi, et ma kahe päevaga raamatu läbi lugesin ja eile alles peale keskööd voodisse sain, näitab, et oli põnev.

Imelik on kirjapandud loo kohta öelda, et tempo oli hoogne ja lõpupoole tõusis pidevalt, aga täpselt nii oli ka. Oma osa oli siin kindlasti ka sellel, et selle enamvähem 400 lk peale oli peatükke üle 80 - eriti lõpus olid need väga lühikesed, paar e-raamatu lehekülge, ja see toitis illusiooni, et kõik läheb väga kiiresti.

Ei taha siin väga sisust rääkida, põneviku värk, aga niipalju küll võin öelda, et tegemist on sarimõrvariga ja ohver, kellest uurimine käima läheb, leitakse sõnasõnaliselt loodusliku jää seest.

Ainus asi, mis mind pisut häiris, oli see krimkade puhul suhteliselt tüüpiline vastandumine detektiivide endi seas. Üks on sõnakuulelik, aga tohman. Teine on eriliselt taibukas, aga absoluutselt reeglitele ei allu. Ja kui põhimõtteliselt kaanest kaaneni on raamat täis asju, mida Erica Foster teeb ja mitte üldse ei tohiks teha, siis mingil hetkel see väsitab - sest ennegi on selliseid raamatuid loetud. Ma ei tea muidugi, kui realistlik see on, et üks uurija teeb, mida tahab, eemaldatakse uurimisest, teine uurija küpsetab mingi kohutava käki ja vualaa, tulebki allumatu, kuid briljantse mõttetööga uurija ja teeb puhta töö. Boonusena sureb ise ka peaaegu ära. Teise boonusena sureb peaaegu teine kord veel.

Kuid lõppkokkuvõttes, kui ma peaksin nüüd valima, kas ma tahan järgmise põnevikuna lugema Nesbot või Bryndzat, siis ilmselt valiksin viimase.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...