Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu "Kirjad"

See on raamat, mille blogimiseks tuli natukene hoogu võtta. 

Kaplinski "Isale" oli minu jaoks üks eelmise aasta kolleegiväljakutse mõjuvamaid raamatuid. Kes vähegi mu blogi jälginud on, teab ka minu nõrkust Õnnepalu vastu, nii et kui see raamat poodidesse ilmus, siis teadsin ma kohe, et seda tahan ma mitte ainult lugeda, vaid endale päriseks oma koduriiulisse. Ja ma ei pettunud. 

Raamatust ei saanudki päris hästi aru, kas kirjavahetus algas enne ja mingil ajal tekkis neil mõte need raamatuks kokku panna, või siis oli see neil algusest peale plaanis. Aga aeg-ajalt raamatuideed ikka mainitakse, nii et ei ole siinkohal tegemist lihtsalt isikliku kirjavahetusega, mille Õnnepalu lihtsalt omatahtsi avalikuks oleks teinud. Eks nad võib-olla kirjutasidki "kogu kollektiivile", arvestades, et sellel võiks ju siis olla kirjandusväärtus, kuigi sama hästi oleks see ka puhtalt isikliku korrespondentsina võinud olla täpselt selline, nagu ta on. Kaplinski ja Õnnepalu on ikkagi esseistliku kirjanduse suurkujud, julgeksin öelda. Ise on nad neid kirju nimetanud "intelligentseks lobaks", mis ongi ehk kõige parem määratlus. 

Ega kummalegi ei ole saladus, et Kaplinski on juba kirjavahetuse alguses oma elu päris lõppu jõudnud. Võib-olla see silmitsiolek paratamatuga teeb ka inimese julgemaks, sest mis siin enam ikka karta. Kaplinski näiteks arutab täiesti asjalikul toonil, kuidas siitilmast näiteks KCN kapsliga ise ja omadel tingimustel lahkuda annaks. Samuti jätkub tema raamatust "Isale" tuntud skeptilisus modernse maailma ja sellega kaasas käiva ülereguleerimise ja "ilusaks tegemisega", milles on täiesti kadunud omasoodu arenenud ja seetõttu võluv "arhitektideta arhitektuur" (igaüks ehitas oma köksi sinna, kuhu parasjagu sai). Õnnepalu küll pigem ütleb, et temale meeldib "päris" arhitektuur rohkem kui mingi slummide eklektilisus, aga sellega on mõlemad nõus, et suure üleniitmise ja "ilusa" muru nimel oleme me loonud nn rohelised kõrbed, kus tegelikult enam miski peale murulible ei ela ja kuhu putukatel ja üldse elutegevusel mingit asja pole. Samuti arutletakse, kuidas kodud ei ole enam kindlused, vaid kohad, mis on mõeldud näitamiseks, ning koeradki pole enam valvurid, vaid nipsasjad, millega käiakse jalutamas. 

Kaplinski toriseb ka soomeugriluse teemadel, sest tema meelest pole õiget soomeugrilast nagunii olemas, et see on kunstlik kontseptsioon ja tegelikult oleme me pärit hoopis kaugematest rahvastest. Ja kui juba küüniline olla, siis võib poriseda ka euroteemadel. Samuti ei meeldi talle, kuidas toimetaja tahab toimetada tema keelelisi erisusi, mis on tema jaoks nii tähtsad, sest nii "ei tehta". See meenutas mulle, kuidas ma kunagi muusikakoolis harmooniatunnis käisin ja sain pidevalt mööda päid ja jalgu, et harmoonias "ei tohi" kvindid järgnevuses olla ja mis kõik veel ei tohi - mis mõttes "ei tohi”? Aga kui ma tahan ja mulle tundub ilus? Kes ütleb, et ei tohi? Ja kui Kaplinski tahab kirjutada "pää" ja "hää", siis miks ta ei tohiks? 

Õnnepalu muidugi kirjutab palju oma igapäevastest tuterdamistest nagu ikka, seekord Luual ja Tartus Roosi tänaval. Esimeses ta töötab (puukoolis) ja teises loob endale järjekordset kodu. Ma ausalt öeldes ei saagi päris hästi aru, mis mind (ja ilmselt ka kõiki teisi tema austajaid) tema raamatuid niisuguse järjekindluse ja naudinguga lugema paneb. Nendes ei juhtu ju tegelikult midagi erilist, pole õiget süžeed, ainult tema oma igapäevased ja väga tavalised tegemised. Aga ta kirjutab nendest lihtsalt nii hästi ja ilusasti, kirjutab, nagu kuulutaks bettialverlikult kõik sekundid imeks, ja selle kaudu tundub isegi loodus lähedasem ja elu mõistetavam. 

Kaplinski võtab ka ette "semiootilise inflatsiooni" teema – mida enam me (tänu arvutitele) erinevate märkidega kokku puutume, kas siis raamatute, maalide, muuseumide, sümfooniate või mille iganes kaudu, seda vähem neist igaüks meile tähendab. Seda, et info üliküllus on põhjustanud seda, et inimesed enam asjadesse süveneda ei suuda, teame me juba ammu. Ja koolis töötades on see eriti teravalt näha. 

Omaette tore on ka see, kuidas nad kahekesi vastastikku üksteisele komplimente teevad – ah mis nüüd mina, vat sina alles kirjutad... Tegelikult on neid mõlemaid niivõrd nauditav lugeda, et 389 lehekülge jäi tegelikult veel vähekski. Aga läbi ta pidi saama, sest Kaplinski elutee saigi otsa ja Õnnepalu jäi raamatut üksinda lõpetama. Lõppes see veel täiesti ootamatu pöördega, sest jalgrattaga kukkumisest tingituna oli temagi sunnitud surmale korraks liigagi sügavalt silma vaatama, selleni välja, et ta tiriti välismaal olles teadvusetult dušikabiinist välja ja pandi lennukile, kust ta põhimõtteliselt otse Tallinnasse peaoperatsioonile sõidutati. 

Mida siis kokkuvõtteks öelda. See on üsna põhjalik sissevaade kahe erudeeritud ja elukogenud mehe mõttemaailma, millest nagu ei saagi kunagi küll. Loed teadmisega, et raamatu lõpuni Kaplinskit ei jagu, mis annab kõigele mingi täiesti uue dimensiooni. Ta ise ju teadis suurepäraselt, et see on tema viimane tekst, mille ta inimestele pärandab. Õnnepalu peab teda oma õpetajaks, teejuhiks ja suunajaks, ning see, et nad tegelikult päriselt mitte kunagi ei kohtunud, jätab tekstidele veel oma natuke nostalgilise jälje. Ei tea, kas nad ise sellest päriselt aru said, aga nad on kahe peale kokku pannud ühe äärmiselt kaaluka teose, mis ei ole ilmselt igaühele. Kuid kes jahib head teksti sama januselt nagu mina, leiab siit vaimutoitu, mille seedimine võtab aega, aga samas toidab hinge pikaks ajaks. 

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

Kolleegiväljakutse raamat. 

"Sel pikal ajal" on osa Hogarth Shakespeare'i sarjast, kuhu kuulub ka Margaret Atwoodi "Nõiasigidik", millest mul on SIIN ka juba artikkel täiesti olemas. Tegemist sarjaga, milles tuntud tänapäevased autorid on ette võtnud Shakespeare'i veel tuntumaid teoseid tänapäevaseks kirjutada. Väga raske on sama hästi kirjutada nagu Atwood, just tema süžeeliinide tiheda arenduse ja topelt- või kolmekordsete allegooriate meisterliku kasutuse koha pealt. Aga ikkagi oli Wintersoni raamat täiesti roogitav räim. 

Ma pean taas tunnistama tõika, et ma ei ole liiga suur Shakespeare'i loomingu austaja. Jah, sonetid on imeilusad ja pole isegi mõtet võtta üles tema keeleuuenduslikkuse teemat ja kui palju me tema loodud väljendeid praegu kasutame. Klassika on klassika põhjusega. Aga tema näidendites on lihtsalt nii palju tegelasi ja keerdkäike, et raske on järge pidada, kes on kus ja kellega ja miks, ja tal on neid keerulise sisuga näidendeid ju miljon. Ilmselt sellepärast oli minus ka nii palju äratundmist, kui käisin vaatamas Kuressaare teatri suurepärast ja ülikoomilist lavatükki "Shakespeare'i kogutud teosed" – tundub, et ma ei ole ainus, kellel see kõik pea ringi käima paneb. 

"Sel pikal ajal" kirjutab ümber Shakespeare'i "Talvemuinasjutu", mida ma loomulikult lugenud ise ei ole, kuid tegin juba targu väikese sisukokkuvõttespikerduse Google'i abiga. Raamatu alguses selgus, et asjata – Winterson oli minusugustele ise kohe alustuseks sellesama kokkuvõtte ära teinud. Nagu Shakespeare'i puhul ikka, on tegemist ühe suure segapuntraga, kus oma arust (aga päriselt mitte) petetud pereisa suures vihas oma lapse minema saadab, tema arust "õigele" isale, aga läheb hoopis teisiti ja lapse kasvatab üles karjus, kuid ikkagi saabub päev, kus kõik on kadunud ja siis on äkki kõik leitud ja deus ex machina ja happy end. Winterson on selle põhimõtteliselt üksühele moodsaks kirjutanud. Kuigi on autod ja ärid ja džässiklubid ja kergelt muudetud nimed, siis ega väga kaugele pole kirjanik ühegi aspektiga läinud. 

Seda peab küll ütlema, et tänapäevane versioon oli tunduvalt usutavam kui Shakespeare'i oma. Winterson oli ka leidnud omajagu vahvaid nüansse ja ausalt öeldes oli võib-olla kõige lustilisem ja ehk isegi nauditavam oli Autolycuse tegelaskuju. Nagu igas Disney multifilmis on üks täiesti nõdrameelne kuju, mõjus ka Autolycus väga värskendavalt. Eriti naljakas oli tema ümberjutustus Oidipusest – kui kellelgi on vaja väga modernsetele inimestele tänapäeva eluga haakuvat "Kuningas Oidipuse" lühikokkuvõtet teha, siis siit saab. Väga nutikas oli ka Xenost arvutimängu autor teha, sest nii sai raamatusse sisse kirjutada ka Shakespeare'i muidu ehk liiga müstilised knihvid. 

Winterson ise ütleb, et "Talvemuinasjutt" oli tema jaoks loomulik valik, kuna see puudutab teda üsna isiklikult. Ka tema on "leidlaps", adopteeritud, nii et ta oli "Talvemuinasjuttu" endas kandnud juba ammu enne, kui talle tehti ettepanek Hogarthi sarjas osaleda. 

Hogarth Shakespeare'i sarjas  on kokku seitse raamatut, mida saab näha SIIN. Ausalt öeldes ei oleks sugugi paha need kõik läbi lugeda, sest need moodsad versioonid tunduvad kergemini seeditavad kui originaalid (andku kõik mu armsad kursusekaaslased ja ka kõik ülejäänud pühendunud inglise fillid mulle andeks). 

Aitäh soovitajale! 

Nicolas d'Estienne d'Orves "Eiffel. Monument armastusele"

Nüüd on siis prantslased ka hakanud ollivuudi tegema. 

Raamat on kirjutatud Martin Bourbouloni samanimelise filmi järgi ja ma olen ikka olnud sellelaadsete toodete suhtes pisut skeptiline. Kuid kuna tegemist oli ikkagi Eiffeliga, siis mõtlesin, et proovin ikkagi. Ja peangi tunnistama, et lugemiskogemus ei olnud üldsegi halb, kui võtta arvesse teatud agasid. 

Mis tõesti meeldis, oli kõik, mis rääkis Eiffelist ja tema töödest. Ka arvustused ütlevad, et mis sellesse ossa puutub, siis on filmis/raamatus kõik vähemalt väga suuresti autentne – nii see, mis puudutab inseneeriat kui ka Eiffeli kirg oma töö vastu. Samamoodi võlusid mind Picasso-raamatus kõik need kirjeldused, mis rääkisid kunstniku tööprotsessist. 

Raamat isegi algab mulle juba teada oleva juhtumiga, mis näitas vist üsna hästi, mis masti mees Eiffel ise oli – endaprojekteeritud silla ehitusel hüppas ta kõhklemata jõkke, päästma kogemata kukkunud ja uppuvat töömeest. Oma töölisi hoidis ta ka torni ehitusel sama hästi, olles pidevalt nendega ja mitte püüdes tähtsat ülemust mängida. Samas ei olnud tal ikkagi puudu auahnusest, mida näitab seegi, et tänapäeval ei tea praktiliselt mitte keegi, kes on Koechlin ja Nouguier, kuigi torni päris algse projekti mõtlesid välja just nemad. Loomulikult kujundas Eiffel seda ümber ja tegi selle õhuliseks, kaarduvaks ja romantiliseks, mida oleks silmale ilus vaadata. Aga au ta jagada ei tahtnud, väites, et Koechlin ja Nouguier juba said oma tasu rahatähtede näol kätte. 

Tõsi on ka see, et kui ta üle Garonne'i jõe sedasama silda ehitas, mis peaaegu ühe töölise elu nõudis, oli tal ka armulugu Adrienne Bourgèsiga. Aga vot nüüd edasi ei tea enam, mis on tõde ja mis on fiktsioon, sest ka filmi algustiitrid väidavad, et on "freely inspired by a true story" ja see on vist koht, kus true story lõpeb ja freely inspired osa algab. Filmi/raamatu väitel tegid Adrianne'i isa ja Eiffeli otsene ülemus kokkuleppe, et isa nagu lubaks tütrel ja Gustave'il kihluda, aga kui sild valmis, siis oli ka kihladega kõik. Ja kui torniehituseks läks, ujus Adrianne jälle välja ning toimus kirglik ja romantiline taasühinemine, kuni järjekordne pealesurutud kokkulepe taas kõik lörri ajas. Samuti on raamatu väitel torni kuju Adrianne'i ja ühtlasi tema eesnime esitähe kuju. Aga ega me seda kõike ei tea, pealegi seda teistkordset ülessoojendatud armulugu vist pigem siiski ikka üldse polnud. 

Ühesõnaga, ilmselt tuleb raamatut võtta nii nagu ta on – romantikaliini kui fiktsiooni, aga kõike muud pigem kui ajaloolist jutustust. Sel kujul on see ka üleni loetav raamat. Ma ei läheks küll nii kaugele nagu Apollo, et seda kuu raamatuks nimetaksin, aga pean tunnistama, et lugeda oli siiski niivõrd huvitav, et kaasa see haaras ja mõne tunniga ta loetud sai. 

Igaks juhuks ja harimise mõttes lisan juurde ka fakti, et Hiiumaal Ristnas asetseva tuletorni autor on nüüdseks tõestatult Gustave Eiffel. Kui mõni veel ei teadnud. 

Allikas: Getty Images

Allikas: earthlymission.com

Ristna tuletorn. Allikas: Pinterest

Peedu Saar "Loomad"

Mu kallis Kubjas pärandas mulle koos Kruusa Kaljuga ka Saare Peedu. 😆 

Ühe kirjanikuga jälle tutvust tehtud, kellest varem midagi polnud isegi kuulnud. Vikipeedia on tema suhtes väga napisõnaline, aga ega mind eriti ei hämmastanudki väike faktoid, et peale selle, et ta kirjutab, on Peedu Saar veel bioloog. Kes ikka oskaks nii detailselt loomi kirjeldada. 

Samas, kogu raamat kõikus fantaasia ja absurdi piiril, nii et ilmselt ei olnud bioloogia-alased teadmised ka mingisugune primaarne nõue. Paralleelselt jookseb kaks lugu, mis näiliselt üksteisega üldse seotud pole: pahur paarisuhe ja loomade lõppematu inkarnatsioon. Raamatu algusest peale nuputasin ma lugedes, kuskohas ja kuidas need kaks lugu ükskord kokku saavad, sest kuidagi peab see ju toimuma. Tegelikult ju toimuski, ring sai raamatu lõpuks täis, aga päris lõpuni ma ei saanudki aru, mida need personifikatsioonid või allegooriad täpselt kandsid. Kindlasti oleks mõni targem kirjandusprofessor siinkohal võimeline kirjutama pika essee sellest, milliseid inimtüüpe ja nende sisemisi paineid iga loom, lind, putukas või üksildane kastehein täpselt kannab. Kinnitust sai tõik, et mina ei ole mõni targem kirjandusprofessor. Ma kirjutaks selle essee ilmselt valmis, sest filoloog ikka kirjutab ära, kui vaja on, aga tegelikult ma ikka üldse ei tea, mida Peedu Saar sellega mõtles. (Võib-olla peab ta peenikest naeru nagu Mati Unt kunagi, kui ta vaatas, kuidas arvustajad tema ridade vahelt midagi üüratult sügavat leidsid, aga temal oli lihtsalt ühest kohast lappama läinud ja siis ta kirjutaski puhtalt lusti pärast mingi täieliku jama kokku...) 

Lugemine iseenesest oli tegelikult nauding, sest Peedu Saar oskab kahtlemata sõnu seada. Kirjeldused olid detailsed ja loomade põnevad karakterid reljeefsed ja nauditavad, nii et see minu igavene hämming luhtunud püüdlustest asjale pihta saada polnudki ehk primaarne. Ma vist loeks telefoniraamatu ka läbi, kui keegi suudaks selle ilusasti ära sõnastada. 

Kui ma natuke guugeldasin ja tausta uurisin, siis leidsin, et kaasblogijatel on nii mitmelgi tulnud tõdeda, et nad ka ikka päriselt pihta ei saanud, mida autori enda päris mõte "Loomadega" oli. Kui ma peaks kuuli ähvarduselt midagi välja pakkuma, siis ilmselt ma jõuaksin siiski selleni välja, et ju need loomad ikka erinevad inimkarakterid olid. Loomad olid pidevas reinkarnatsiooniringis, aga ma ei ütleks, et need üleminekud alati mingist väga loogilisest ilmingust kantud olid. See on nagu põgus pilguheit nende inimeste/loomade eludesse, kuid õnnis hetk ei viibi veel ja juba kolm lehekülge hiljem lõpeb looma lugu, enamasti ilma kulminatsioonita vaid lihtsalt, niisama. Ja siis on seal kõrval need pärisinimesed ka, kes oma eluga samamoodi pusserdavad ja sugugi ei näita, et nad kuidagimoodi paremini või õnnelikumalt elada oskaksid. No kuidagi sedamoodi ma kirjutaksin selle essee ja loodaksin, et Peedu Saar seda kas mitte kuidagi ei näeks või oleks vähemasti patroneerivalt heatahtlik.

Kruusa Kalju "Üleelamiste vanake"

Mitte et ma seda oleks meelega teinud, aga siit tuleb järgmine kursavend, Kruusa Kalju, oma värske kogumikuga "Üleelamiste vanake". Minu isikliku Raamatukupja pärandus. 💓

Mina vana luulevõhikuna olen ennast luulekogudest üsna teadlikult eemale hoidnud, sest ma tavaliselt eriti mingist uuemast ja abstraktsemast või sümbolistlikumast luulest ei kipu väga hästi aru saama. Mulle palun sirgelt ja silmade vahele. Aga Kruusa Kalju on mulle erinevates vestlustes viimasel ajal väga palju "jalgu jäänud" ja oli ainult aus proovida tema värsse vähemalt korraks piiluda. 

Võhik võib ju olla, aga samas peaks otse pime olema, et mitte aru saada autori püüetest eksperimenteerida mitte ainult sõnade ja mõtete, vaid ka grammatika ja isegi tähekujudega. Kui tahaksin neid luuletusi tsiteerida, peaksin kuskilt ka need imetabased kriksadullid välja guugeldama, sest klaviatuuril neid ei ole. Illustreerin allpool fotojäädvustusega, on lihtsam. 

Küll aga ei ole probleemi niisama eksperimentide kuvamisega. Näiteks nagu: 

       MA OLEN TÖLPA,
kes balletitöntsija elegöntsiga
märki tabab töpsusega, rabab könstiköpsusega.

Nii mõnigi luuletus pälvis ära pisikese itsituse. Näiteks nagu:

KIRJUTAMISEL on mul näpud vahel saanud kõrvetadagi - 
     olles segi ajanud
     läpaka ja vahvlirauad.

Mõne puhul päriselt ei teadnudki, kas minu itsitamine on äkki kohatu. Näiteks nagu: 

KUI OLEMINE talumatult raske on, 

käin ma ujulas, et ennast veidikegi

      vee peal hoida, vähemalt. 

Aga noh, ma ütlen oma pereliikmetele ja õpilastele ka aeg-ajalt, et kui te tahate, et ma teile kaasa tunneksin, siis ei tasu niimoodi rääkida, et ma selle peale naerma hakkan. 

Umbes pool või isegi enam sellest luulekogust on vist mõeldud oma pealkirja välja teenima. Kui ainult sellest kogust lähtuda, võib autori pereelu tunduda tõepoolest üks üleelamine üleelamise otsa. Naine ja laps ei lase rahus mõtiskleda ja luuletada ja tütar on vabše nutisõltlane, kes ei lase end isa distsiplineerimisest kõigutada. Vähemalt on piinatud poeedil terve Eesti rahvas, kellele kaevelda. 😉  Lisan nendest kaeblustest oma lemmiku.

HOMMIKUEINEKS tütar süüa suvatseb

klaasikese vett, "Sipsiku" kohukese

      ja vanemate närvid. 

Et mis siis kokkuvõtteks. Jaa, ma usun, et kui Kruusa Kalju minu tee peale jälle satub, siis ma teda jälle ka loen, sest mingi laengu ja äratundmise need luuletused mulle andsid, samuti on omamoodi huvitav jälgida tema mõttemaailma ja uue otsinguid. No nagu Picasso paar artiklit tagasi – ikka peab ju proovima ja katsetama. 

Lõpetan paari fotoga "kriksadullidega" luuletustest. Esimeses nendest tundsin äratundmisrõõmu, sest selles olukorras olen isegi end leidnud korduvalt. 

Ja viimane oli lihtsalt tore: 

Tadhg Mac Dhonnagáin "Proua Lazare"

Varraku veebruariraamat. Pean tunnistama, et Varraku igakuises nimekirjas oli seekord mitu head raamatut, mille peale ma tegelikult hammast ihusin. Lõpuks tuli otsustamisel mängu isiklik mõõde, sest tõlkija Indrek Õis on minu kursusevend ja tema armastus iiri keele ja kultuuri vastu oli ilmne juba ülikooliajal. Kuigi Indrek on juba aastaid töötanud eurotõlkijana, tunnistab ta ise, et "Madame Lazare" on tema esimene ilukirjanduslik tõlge. Samuti tuleb kindlasti ära märkida, et see on esimene otse iiri keelest eesti keelde tõlgitud raamat üldse.

Kuulasin ka Vaba Akadeemia ülekannet, kus Indrek rääkis raamatu tõlkimisprotsessist. Nuputamist oli olnud omajagu – millised iirikeelsed kohanimed jätta iirikeelseteks, milliste puhul kasutada ingliskeelset nimevormi, kuna seda kasutades saavad inimesed vähemalt aru, millest räägitakse. Näiteks kui paljud meist reageeriksid äratundvalt, kui tegevus käiks kohas nimega Cathair na Gaillimhe? Ilmselgelt vähem kui need, kes on kuulnud Galwayst, mis on sama linna inglisepärane nimi. Kui mul õigesti meeles on, siis see oligi vist ainus kohanimi, mis raamatus ingliskeelse nime sai, sest ülejäänud paigad pole nagunii väga tuntud ja siis on juba targem kohalik koloriit säilitada. 

Samuti oli põnev kuulata väikeseid noppeid selle kohta, et raamatu peategelane näib olevat sündinud Tartus, Eesti juudi kogukonna osana, ja teatud põhjustel haaratakse tegevusse Brüsselis töötav eestikeelne eurotõlk Irja Põld (siinkohal kiitis Indrek autorit, kes leidis tõesti mitte liiga tavalise, aga ikkagi väga eestipärase nime). Samuti oli tore teada, et autor olla eestikeelse väljaande kaanekujundusest väga sisse võetud. Ühesõnaga, see oli üks äärmiselt huvitav veebiloeng ja ka Indrekut oli ülitore üle nii paljude aastate näha, aga jõudkem nüüd siiski raamatu enda juurde ka. 

Kuigi tõlkija märkis, et "Madame Lazare'i" võiks määratleda isegi ajaviiteromaaniks, siis mina ütleksin, et kindlasti on siin palju enamat kui ajaviiteromaan. Selles on põnevust, sest peategelase elu on varjutatud suure ja paksu saladustelooriga ja algusest peale tahaks nagu jubedalt teada, mis värk temaga ikkagi on, sest uued välja ilmuvad infokillud ei klapi olemasoleva pildiga ikka absoluutselt. Samas on see üks äärmiselt soe ja empaatiline raamat, mis näitab järjest enam dementsusesse kalduva inimese siseelu, võitlusi ja murdumisi ja kuidas see kõik tema perekonda mõjutab. Sama suur kaal on ka tema eelnevate aastate salatsemisel, mis teeb tema mõistmise äärmiselt keeruliseks. Õnneks saab lõpuks pilt enam-vähem kokku (saladuskatte all võin öelda, et lugeja saab rohkem teada kui lapselaps Levana). 

Mulle tohutult meeldivad raamatud, kus igast reast õhkub autori mõistmist oma tegelaste vastu. Ma võrdleksin "Madame Lazare'i" sellest vaatevinklist kõigi Backmani raamatutega. Igal inimesel on oma ajalugu, igal reaktsioonil on põhjus. Mõista tuleb ka pereliikmeid, kes peavad Hana/Muraedi keerulise karakteriga päev-päevalt toime tulema. Ja kui sa saad teada, et oled kogu oma elu uskunud midagi, mis ei vasta tõele, siis on võimalik sellega rahu teha – ja võib-olla isegi sellest ehitada üles midagi täiesti uut. 

Lõpetuseks – ma käin suhteliselt harva kinos, aga kui keegi sellest loost filmi teeks, siis mina oleksin kohe kinos. Neid raamatuid pole olnud palju, mida lugedes hakkab kui iseenesest film peas ilmet võtma, aga see oli küll selline lugu, mis näeks suurel ekraanil lihtsalt suurepärane välja. 

Rauno Võsaste "Topeltmõrv Paunveres"

Varraku märtsiraamat (otsustasin märtsi enne veebruari ära lugeda :P ). 

Valisin nimekirjast selle raamatu, kuna pealkiri tundus samal ajal kodune ja intrigeeriv. Mõtlesin, et võiks olla selline muhekrimi vms, pealegi oli kaanel kirjas, et tegemist on tõsielul põhineva looga, kuigi nimesid on muudetud. (Samas tuleb kohe mainida Eili Arula Tartu Postimehes ilmunud raamatuartiklit, mis räägib, et kes vähegi sel ajal samas kandis elas, sel pole mingit probleemi inimeste ja tegelaskujude kokkuviimisega, kuna nimed on küll muudetud, aga samas ikkagi niimoodi, et midagi varju ei jäeta – Olev Schasminist on saanud Sulev Schneider, Robert Pohlakust Robert Pihlakas, Kalkunist Hani ja Viktor Nõmmest Aivar Nõmmiste.) Üheksakümnendad olid Eestis teadagi üsna metsik aeg ja politsei vaade sellele tõotas olla huvitav. Hiljem nägin ka seda, et Võsaste on ennegi ühe politseiraamatu kirjutanud, pealkirjaga "Hea ment". 

Tegelikkuses kujunes raamat selliseks, et seda otsest krimilugu oli selles suhteliselt vähe. Ausalt öeldes ega sealt polekski mingit erilist epopöad välja pigistanud, sest lugu lahenes paari päevaga ja muud ma selle krimiloo kohta öelda ei tahakski, sest muidu räägin äkki midagi neile välja, kes seda lugeda veel soovivad. Küll aga läheb raamatus kõige suurem aur selle peale, et kirjeldada korduvalt ja korduvalt ja siis veel paar korda, kuidas üheksakümnendate politseijõududes oli peategevuseks ikkagi alkoholi joomine. Tundub, et kõik on juba hommikust saati kerges vines ja päeva alustatakse remontlonksuga, et üldse eksisteerimisega hakkama saada. 

Teine asi, millest saame põhjaliku ülevaate, on politsei ja muu rahva keelekasutus. Tegelikult annaks siit teha kirjandusteadusliku tekstianalüüsi ja protsentidega kenasti välja kirjutada, kui suur osa öeldust EI ole kas vene- või maakeelne roppus. Samuti on tekst täis venekeelseid fraase, mis on selle aja kohta kindlasti väga realistlik ja minuaegsed ei pea isegi joone alla vaatama. Aga tegelikult ma pean mainima, et teksti seisukohast ei suutnud ma päriselt ära õigustada kumbagi erijoont. Tekkis tahtmine öelda, et jajah, ma sain aru, et nad olid kogu aeg vines, ei pea iga kord ütlema, et sel päeval oli tema purjus ja sel päeval läks teisel võtmiseks ja hommikul tulid kõik kassiahastusega tööle. Samamoodi hakkas kogu see ropendamine ka juba lõpuks ajudele. Kirjandus ei pea alati olema niivõrd naturalistlik, ja taas kord tekkis seesama tunne, et jajaa ma sain tõesti aru, läheme siit nüüd edasi ja räägiks nagu asjast. 

Ma annan endale aru, et need olid ilmselgelt autori väga teadlikud valikud. Samuti olen ma päris kindel, et on palju lugejaid, kes ütlevad, et aga kui nii oli, mis sellest siis ilustada. Maitseasi, aga ikkagi loeksin ma krimiraamatus eelkõige krimilugu, kõik muu võiks olla taustaks. Praegu olid proportsioonid pigem teistpidi.

Ja enne lõpetamist veel üks asi, mis mind häirima jäi. Me kõik tõesti teame, et Paunvere ja Palamuse on sama koht. Kogu raamat räägib Palamusest, nagu ta peabki. Mis kaalutlustel on pealkirjas Paunvere (kirjanduslikum?) ja miks kogu raamatus üks või kaks korda kasutatakse täiesti lambistel hetkedel samamoodi Palamuse asemel Paunvere nime, ma aru ei saanudki. 

Aga ajakirjanduses on artiklid pigem kiitvad, nii et võib-olla ma olen lihtsalt üks vastik jorisev pedagoog. 

Françoise Gilot, Carlton Lake "Elu Picassoga. Kümme aastat armastust"

Picassost ma olen natuke juba siin blogis kirjutanud, siin ja siin ka, ja eks igaüks teab Picassost natuke ikka. Nagu olen esimese lingi all öelnud, oli Picasso tõeline naistelemb, kes jõudis elu jooksul ära pidada seitse naist, aga ainult üks neist, Françoise Gilot, jalutas tema juurest ühel hetkel ise minema, kui mõõt täiesti täis sai. Ja mis hullem veel, kirjutas sellest kooselust raamatu, mille ilmumist (nagu tagakaanelt lugeda) Picasso isegi kohtu kaudu keelata üritas. See märkus loomulikult intrigeeris – mida sellist saab seal siis olla, et Picasso sugugi ei taha päevavalgele lasta? 

Tegelikult midagi sellist polnudki. Loomulikult oli Picasso ekstsentrik, aga ma ei arva üldse, et ta seda oleks inimeste eest varjata tahtnud. Pigem jäi mulle temast mulje kui inimesest, kes oma seda külge pigem heameelega demonstreeris ja käitus justkui nimme nõnda, et ta inimestele oma erilisusega meelde jääks. Veel väga noore (21a) Françoise'i jaoks oli Picasso (61a) tähelepanu ilmselgelt ülisuur meelitus ja alguses oligi nende suhe pigem intellektuaalne. Françoise oli ka ise lootustandev kunstnik ja minule kergeks üllatuseks ei teinudki Picasso neiu töid maha, vaid pigem hoidus kommentaaridest. Kas ta tahtis lasta Françoise'il ise oma kunsti arendada, kuhu süda viis, või kartis ta tüdrukuga tülli minna (sest tal oli ju ometigi tekkinud neiu vastu huvi) – kes seda teab. 

Kindel on aga see, et nagu juhtus Dora Maariga, kes oma tegelikku annet fotograafiakunsti Picassoga elades enam arendada põhimõtteliselt ei saanud (Picasso nimelt teatas, et see pole mingi kunst, ja kuidas sa sellise kaliibriga kunstnikule vastu vaidledki, eks) ja hakkas Pablole meeldimiseks maalima, siis väga palju paremini ei käinud ka Gilot’ käsi. Picasso jaoks oli nimelt rohkem kui endastmõistetav, et Françoise on tema isiklik assistent ja sekretär ja peab ajama ära kõik asjad, mis tal ajada oli, sest ise ta seda ometi ei teinud. Temal oli vaja pool päeva maha magada ja siis oma kunstiga tegeleda. Eks see ühel ilusal päeval Françoise'il otsustada aitaski. Juba kahe lapse emana pidi ta tõusma vara, et Picasso päevaks kõik ette valmistada, samas hoolitsema üksi laste ja kõige muu eest. Talle ei jäänud praktiliselt mingit isiklikku elu, kuigi tuleb tunnistada, et suurema osa sellest kümnest aastat ta selle üle eriti ei kurtnud. Picasso ikkagi, noh. Küll aga kirjeldab ta seda, kui hirmus kurnatud ta juba pikka aega oli, nii et ta täiesti otsa lõppes ja Picassolt sugeda sai, et ta oma naiselikud vormid kaotanud on. Kummalisel kombel on ka Picasso ainus pärija Marina Ruiz-Picasso vanaisast rääkides suhteliselt pire ja mainib, et tema vanaisa kunst "nõudis inimohvreid". Marina isa oli Picasso vanim poeg Paulo, abielust baleriin Olga Hohlovaga. Ja oma intervjuus New York Times Style Magazine'ile ütleb ka Gilot ise, et Picasso arvas, et ta on sada korda andekam kui teised, ning seetõttu oli ta ka sada korda isekam. 

Väga detailselt kirjeldab Gilot raamatus seda, kuidas Picasso kas maalis või skulptuure lõi. Seda oli tõesti väga huvitav jälgida, sest Picasso skulptuurid ei ole enamasti tavalised, lihtsalt voolitud kujud. Ta kohe pidi midagi teistsugust katsetama ja ühe võttena näiteks korjas ta koju kokku igasugust suvalist kila-kola, millest ta siis keeras kokku linnunokki ja kitse udaraid ja mida kõike veel. Kui temalt küsiti, mis hea pärast ta nii teeb, voolida saaks ju ka, siis tema vastas, et kuju konstruktsioon on niimoodi hoopis huvitavam. Kui neid skulptuure vaadata, siis kindlasti on need intrigeerivamad kui klassikalised kreeka kujud. Ning ka see, kuidas ta ise oma maalidest räägib, aitab neid lugejal paremini mõista.

Gilot on praeguseks 101-aastane. Tema ja Picasso ühised lapsed Claude ja Paloma on samuti läinud kunstirada pidi. Claude on foto- ja filmikunstnik ning Palomast sai moelooja. Gilot on öelnud ühes väga rien-de-rien stiilis intervjuus New York Times Style Magazine'ile, et kunst ei pea alati jutustama mingit lugu. Kunstis on oluline värv ja vorm ja eneseväljendus, ning ta võrdleb maale luuletuste, kindlasti mitte ajalooliste romaanidega. Intervjuust tuleb ka välja, et tema raamatu suurim kriitik John Richardson sai hiljem Gilot'ga tuttavaks ja neist said head sõbrad. Gilot mainib, et paljud, kes tema raamatu kohta halvustavalt rääkisid, tahtsid sellega lihtsalt Picasso soosingut säilitada, aga kui nad nägid, et Picassol on sellest kõigest täiesti kama, siis lõppes ka kriitika. 

Kindlasti tasub see raamat lugemist, kel vähegi kunstihuvi on. Gilot'st endast sealt väga põhjalikku ülevaadet ei saa, sest nagu ta ise väidab, oli tema ainult silm ja ta kirjeldab seda, mida see silm nägi, ehk siis Picassot ja tema elu. Kui teid aga huvitab pigem Gilot ise, siis seesama NYT intervjuu väärib tõesti lugemist.

Allikas: New York Times Style Magazine

Allikas: New York Times

Maria Adolfsson "Eksisamm", "Tormihoiatus"

Mul pidi sel aastal olema suhteliselt range kontroll selle üle, mida ma loen, sest pean-kohe-lugema-muidu-suren nimekirjas on mul juba varsti poolsada toodet (see on see väga valitud nimekiri). Aga siis lehvitas Ühinenud Ajakirjade kirjastus soodukaga ja mina, nagu ikka, unustasin kõik lubadused ja tuulutasin rahakotti. Õnneks oli soodus ka tõesti soodus seekord. Tuleb aga välja, et eesti keelde on peale nende kahe tõlgitud ka sarja kolm järgmist raamatut ja nüüd ma olen järjekordse orgi otsas, sest ma tahan neid järgmisi ka lugeda. 

Panen siia kaks esimest kokku, kuna tegemist siiski tugevalt ühtse sarjaga, olgu see konkreetne krimilugu seal siis, mis ta on. Pealegi oli see minu jaoks üks suur lugemislurts ühes jaos. :) 

Tegemist on huvitava sarjaga juba selle poolest, et tegevus toimub Doggerlandis, väljamõeldud riigis kuskil Taani ja Inglismaa vahel, mis asub saartel. Kusjuures Doggerlandi guugeldades selgub, et kunagi õige ammu oli Doggerland täiesti olemas ja see oli maamassiiv, mis ühendas omavahel Suurbritanniat ja mandri-Euroopat. Praeguseks on Põhjameri oma veed sellest üle rullinud. Kirjelduses lubati, et sari on segu skandinaavia ja briti krimist, ehk siis skandinaavialik kargus koos briti traditsioonidega, aga vähemalt minu jaoks jäi see küll pigem nordic noir'i žanripiiridesse, kuigi jah, selle leebemas versioonis. 

Kogu Doggerlandi keskkond on Maria Adolfssonil väga usutavalt välja kirjutatud. Karged saared, tuul, vihm, lumetuisud ja kõik, mis ühe tuulepealse maaga kaasa käib. Kalurid, kõrtsid, traditsioone kandvad ja neis ka kohati kinni olevad perekonnad, kelle ajaloos võib siiski olla ka kümnendeid kantud ja hästi hoitud saladusi. Nii sarja esimeses kui teises osas (ilmselt ka järgmistes) on roimade juured kusagil palju kaugemal kui üleeilses. 

Mitmeid kordi mõtlesin, et tegelikult on see nagu Fjällbacka-sarja sugulassari. Mõlemad keskenduvad väikesele Skandinaavia piirkonnale, mõlemal on keskmisest tugevam taustalugu, mõlemates on koha ajalugu ja saladused märkimisväärselt olulisel kohal. Tahan ka kindlasti öelda, et need raamatud on täpselt nii põnevad, et ma ei saanud eile enne magama kui pooles öös, sest mul oli karjuv vajadus "Tormihoiatus" lõpuni lugeda ja näha, kuidas see hästi ära laheneb. Eks seal väike deus ex machina maitse oli, aga no las ta oli, põnevust oli küll ja veel. 

Meeldib ka peategelane, kriminaalinspektor Karen, kelle eraelu pakub ka piisavalt intriigi. Õnneks ei paku kirjanik sellega ka üle, sest mulle käivad need tohutu painega joodikutest ja ülemuste otseseid käske järjekindlalt eiravad uurijad suht närvidele. Samuti meeldib, et Karen on ka doggerlandlane (ma isegi ei tea, kas niisuguse sõna võis teha, aga ma tegin!), nii et ta tunneb kohalikke olusid. Samas on erinevatel saartel ka erinevusi, nii et liiga kerge tema elu ka ei ole. Just parasjagu.

Üks asi jäi siiski kripeldama ka, seal oli palju kasutatud sõna "bretooni", aga jäin mõtlema, kas seal pigem poleks pidanud olema "briti", arvestades geograafilist piirkonda? Raamatus on ka Doggerlandi kaart ja see jääb Prantsuse Bretagne'i piirkonnast ikkagi väga kaugele.

Nii et ma olen nüüd oma õnnetuseks kukkunud orki järjekordse sarja otsa, mille kaks esimest osa tekitasid isu kõigi järgnevate järele. Ampsud on ka korralikud, 400-leheküljelised, aga jookseb tõesti ruttu. Kiidan kirjanikku, kiidan tõlkijat (Kadi-Riin Haasma) – kuigi tahaks väga vastust oma Bretagne'i-briti dilemmale – ja lähen ohkega kirjastuse veebilehelt Doggerlandi sarja järgmiseid raamatuid piiluma.

Eero Epner "Lembit Ulfsak"

Kolleegiväljakutse raamat #3. 

Kui ma töökaaslastele meelde tuletasin, et ma ei loe naistekaid ja elulugusid, siis ütles üks neist, et Ulfsaki elulugu võiksin siiski proovida, sest see on "täiesti teistmoodi". 

Ta oli. Täiesti teistmoodi elulugu. 

Minuealistele seostus Lembit Ulfsak aastakümneid Rebase-Reinu ehehehee-ja-piraki ja keppjalgadega. Ja kohe sellest teisel kohal Paganeli prillide ja kohmaka elegantsiga. Minust veidi vanemate põlvkonnale oli ta esmalt "Ukuaru" Aksel. Aga praeguseks on temast siiski saanud ikkagi Ivo. Kindlasti Ivo. 

Eestis on palju häid noori näitlejaid. Aga selliseid nagu Heino Mandri, Aarne Üksküla, Mikk Mikiver, Salme Reek ja Lembit Ulfsak rohkem ei tule. Nemad ja nii mõnedki teised on nagu naelad Eesti teatrielu ajaloos, mille varal kogu see praegune kupatus koos seisab. Nendelt on õppida paljugi, aga eelkõige seda, kuidas mitte üle mängida, kuidas nappide vahendite ja Ulfsaki puhul ekraanil ka lihtsalt pilguga võib teha rohkem kui ükskõik kui hingestatud tõmblemisega. Raamatustki käib aina ja aina läbi mõte, kuidas igasugune paatos ja ületegemine oli Ulfsaki jaoks lausa tülgastav. Ta võis lustida ja üle võlli keerata, kui tegemist oli lasteetenduse või mõne avangardlikuma projektiga, aga draamarollis mitte iial. 

Alates Pansost (kui Ulfsak veel lavaka tudeng oli) kuni Venemaa suurimate filmilavastajateni välja kiitsid kõik kui ühest suust, kui tundlik näitleja Ulfsak oli – midagi talle selgitada vaja polnud, ta tuli ja tegi. Ja kui ta mängis filmis, siis asjatundlikult, küsides ainult, kas on suur plaan või keskmine ja siis alati eksimatult õigesti kaadris olles. Kui oli vaja pärast suurt plaani teha duubel puusadest ülespoole, mäletas Ulfsak peensusteni, kuidas ta eelmise duubli teinud oli, ja tõelise professionaalina kordas seda täiesti identselt. 

Eero Epner on erakordse austuse ja pieteeditundega läinud väga-väga sügavale Ulfsaki sisse. Ta on intervjueerinud peaaegu tervet Eestit ja läbi kamminud tohutu hulga arhiivimaterjale. Kuigi Ulfsaki ellu mahtus palju kurbust, üksildust, alkoholismi ja ebaõnnestunud eraelu, suudab Epner sellest kõigest siiski kirjutada suure empaatiaga. Kuigi ka Ulfsaki eluloos on sees "kohustuslikud elemendid" nagu lapsepõlv, karjääri kujunemine, suuremad mõjutajad ja õnnestumised, on Epner selle kõik pigem arenguromaaniks kui lihtsalt hüplikuks elulooks kirjutanud. Ühel hetkel (mis saabub umbes viisteist lehekülge pärast raamatu algust) ei loe sa raamatut enam ainult Ulfsaki pärast, vaid ka Epneri lihtsalt suurepärase kirjutamisoskuse pärast. Lõpetades panin raamatukaane kinni ja tõdesin: "Epner sai pihta, ta sai tõesti Ulfsakile pihta." 

Tegin raamatu lugemise jooksul palju märkmeid, mida tahtsin blogisse kindlasti sisse kirjutada, aga nüüd nagu tundub, et see ei olegi ehk kõige parem mõte. Kuidas saakski teha valiku kõigist nendest üksikutest lausejuppidest, mis tulevad ja lähevad, aga defineerivad sõna sõna haaval meest, kes "elas tänasele päevale ja homme kella kaheni", kelle naeru tütar võrdleb epilepsiahoo saanud rebasega ja kelle pildile võttis "Thijl Ulenspiegeli" režissöör autogrammi sõnadega "Kurat sind teab, äkki saad kuulsaks". Nagu väikesed pärlid mustris, igaüks Epneri poolt täpselt õigesse kohta paigutatud. 

Ei, ei hakka tunduma, et Ulfsak "sai omaks". Omaks ei saanud ta oma kolleegidelegi, kes kõik ütlevad kui ühest suust, et Ulfsak oli äärmiselt sõbralik, toetav ja meeldiv, aga ligi ei lasknud, elas endale. Samas räägivad kõik temast suure soojuse ja austusega ja ilmselt tunnevad lugejad sama. Kuid kuigi me ei saa Ulfsakiga raamatut lugedes sõbraks, aitab Epner kindlasti Ulfsakki paremini mõista ning räägib lahti ka enamusele suhteliselt tundmatu filmimaailma, "kaamera tagant". On tekkinud vastupandamatu soov vaadata üle paar osa "Mõmmi ja aabitsat" ja "Kapten Granti lapsi", samuti tema suured õnnestumised, "Ukuaru" ja "Mandariinid". On tekkinud tänutunne, et meil on olnud Lembit Ulfsak, kes oma elu võis kohati keeruliseks elada, kuid mängis suureks iga rolli, mille ekraanile tõi. Kasvõi ainult silmadega.