Kolleegiväljakutse raamat #3.
Kui ma töökaaslastele meelde tuletasin, et ma ei loe naistekaid ja elulugusid, siis ütles üks neist, et Ulfsaki elulugu võiksin siiski proovida, sest see on "täiesti teistmoodi".
Ta oli. Täiesti teistmoodi elulugu.
Minuealistele seostus Lembit Ulfsak aastakümneid Rebase-Reinu ehehehee-ja-piraki ja keppjalgadega. Ja kohe sellest teisel kohal Paganeli prillide ja kohmaka elegantsiga. Minust veidi vanemate põlvkonnale oli ta esmalt "Ukuaru" Aksel. Aga praeguseks on temast siiski saanud ikkagi Ivo. Kindlasti Ivo.
Eestis on palju häid noori näitlejaid. Aga selliseid nagu Heino Mandri, Aarne Üksküla, Mikk Mikiver, Salme Reek ja Lembit Ulfsak rohkem ei tule. Nemad ja nii mõnedki teised on nagu naelad Eesti teatrielu ajaloos, mille varal kogu see praegune kupatus koos seisab. Nendelt on õppida paljugi, aga eelkõige seda, kuidas mitte üle mängida, kuidas nappide vahendite ja Ulfsaki puhul ekraanil ka lihtsalt pilguga võib teha rohkem kui ükskõik kui hingestatud tõmblemisega. Raamatustki käib aina ja aina läbi mõte, kuidas igasugune paatos ja ületegemine oli Ulfsaki jaoks lausa tülgastav. Ta võis lustida ja üle võlli keerata, kui tegemist oli lasteetenduse või mõne avangardlikuma projektiga, aga draamarollis mitte iial.
Alates Pansost (kui Ulfsak veel lavaka tudeng oli) kuni Venemaa suurimate filmilavastajateni välja kiitsid kõik kui ühest suust, kui tundlik näitleja Ulfsak oli – midagi talle selgitada vaja polnud, ta tuli ja tegi. Ja kui ta mängis filmis, siis asjatundlikult, küsides ainult, kas on suur plaan või keskmine ja siis alati eksimatult õigesti kaadris olles. Kui oli vaja pärast suurt plaani teha duubel puusadest ülespoole, mäletas Ulfsak peensusteni, kuidas ta eelmise duubli teinud oli, ja tõelise professionaalina kordas seda täiesti identselt.
Eero Epner on erakordse austuse ja pieteeditundega läinud väga-väga sügavale Ulfsaki sisse. Ta on intervjueerinud peaaegu tervet Eestit ja läbi kamminud tohutu hulga arhiivimaterjale. Kuigi Ulfsaki ellu mahtus palju kurbust, üksildust, alkoholismi ja ebaõnnestunud eraelu, suudab Epner sellest kõigest siiski kirjutada suure empaatiaga. Kuigi ka Ulfsaki eluloos on sees "kohustuslikud elemendid" nagu lapsepõlv, karjääri kujunemine, suuremad mõjutajad ja õnnestumised, on Epner selle kõik pigem arenguromaaniks kui lihtsalt hüplikuks elulooks kirjutanud. Ühel hetkel (mis saabub umbes viisteist lehekülge pärast raamatu algust) ei loe sa raamatut enam ainult Ulfsaki pärast, vaid ka Epneri lihtsalt suurepärase kirjutamisoskuse pärast. Lõpetades panin raamatukaane kinni ja tõdesin: "Epner sai pihta, ta sai tõesti Ulfsakile pihta."
Tegin raamatu lugemise jooksul palju märkmeid, mida tahtsin blogisse kindlasti sisse kirjutada, aga nüüd nagu tundub, et see ei olegi ehk kõige parem mõte. Kuidas saakski teha valiku kõigist nendest üksikutest lausejuppidest, mis tulevad ja lähevad, aga defineerivad sõna sõna haaval meest, kes "elas tänasele päevale ja homme kella kaheni", kelle naeru tütar võrdleb epilepsiahoo saanud rebasega ja kelle pildile võttis "Thijl Ulenspiegeli" režissöör autogrammi sõnadega "Kurat sind teab, äkki saad kuulsaks". Nagu väikesed pärlid mustris, igaüks Epneri poolt täpselt õigesse kohta paigutatud.
Ei, ei hakka tunduma, et Ulfsak "sai omaks". Omaks ei saanud ta oma kolleegidelegi, kes kõik ütlevad kui ühest suust, et Ulfsak oli äärmiselt sõbralik, toetav ja meeldiv, aga ligi ei lasknud, elas endale. Samas räägivad kõik temast suure soojuse ja austusega ja ilmselt tunnevad lugejad sama. Kuid kuigi me ei saa Ulfsakiga raamatut lugedes sõbraks, aitab Epner kindlasti Ulfsakki paremini mõista ning räägib lahti ka enamusele suhteliselt tundmatu filmimaailma, "kaamera tagant". On tekkinud vastupandamatu soov vaadata üle paar osa "Mõmmi ja aabitsat" ja "Kapten Granti lapsi", samuti tema suured õnnestumised, "Ukuaru" ja "Mandariinid". On tekkinud tänutunne, et meil on olnud Lembit Ulfsak, kes oma elu võis kohati keeruliseks elada, kuid mängis suureks iga rolli, mille ekraanile tõi. Kasvõi ainult silmadega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar