Kolleegiväljakutse raamat.
"Sel pikal ajal" on osa Hogarth Shakespeare'i sarjast, kuhu kuulub ka Margaret Atwoodi "Nõiasigidik", millest mul on SIIN ka juba artikkel täiesti olemas. Tegemist sarjaga, milles tuntud tänapäevased autorid on ette võtnud Shakespeare'i veel tuntumaid teoseid tänapäevaseks kirjutada. Väga raske on sama hästi kirjutada nagu Atwood, just tema süžeeliinide tiheda arenduse ja topelt- või kolmekordsete allegooriate meisterliku kasutuse koha pealt. Aga ikkagi oli Wintersoni raamat täiesti roogitav räim.
Ma pean taas tunnistama tõika, et ma ei ole liiga suur Shakespeare'i loomingu austaja. Jah, sonetid on imeilusad ja pole isegi mõtet võtta üles tema keeleuuenduslikkuse teemat ja kui palju me tema loodud väljendeid praegu kasutame. Klassika on klassika põhjusega. Aga tema näidendites on lihtsalt nii palju tegelasi ja keerdkäike, et raske on järge pidada, kes on kus ja kellega ja miks, ja tal on neid keerulise sisuga näidendeid ju miljon. Ilmselt sellepärast oli minus ka nii palju äratundmist, kui käisin vaatamas Kuressaare teatri suurepärast ja ülikoomilist lavatükki "Shakespeare'i kogutud teosed" – tundub, et ma ei ole ainus, kellel see kõik pea ringi käima paneb.
"Sel pikal ajal" kirjutab ümber Shakespeare'i "Talvemuinasjutu", mida ma loomulikult lugenud ise ei ole, kuid tegin juba targu väikese sisukokkuvõttespikerduse Google'i abiga. Raamatu alguses selgus, et asjata – Winterson oli minusugustele ise kohe alustuseks sellesama kokkuvõtte ära teinud. Nagu Shakespeare'i puhul ikka, on tegemist ühe suure segapuntraga, kus oma arust (aga päriselt mitte) petetud pereisa suures vihas oma lapse minema saadab, tema arust "õigele" isale, aga läheb hoopis teisiti ja lapse kasvatab üles karjus, kuid ikkagi saabub päev, kus kõik on kadunud ja siis on äkki kõik leitud ja deus ex machina ja happy end. Winterson on selle põhimõtteliselt üksühele moodsaks kirjutanud. Kuigi on autod ja ärid ja džässiklubid ja kergelt muudetud nimed, siis ega väga kaugele pole kirjanik ühegi aspektiga läinud.
Seda peab küll ütlema, et tänapäevane versioon oli tunduvalt usutavam kui Shakespeare'i oma. Winterson oli ka leidnud omajagu vahvaid nüansse ja ausalt öeldes oli võib-olla kõige lustilisem ja ehk isegi nauditavam oli Autolycuse tegelaskuju. Nagu igas Disney multifilmis on üks täiesti nõdrameelne kuju, mõjus ka Autolycus väga värskendavalt. Eriti naljakas oli tema ümberjutustus Oidipusest – kui kellelgi on vaja väga modernsetele inimestele tänapäeva eluga haakuvat "Kuningas Oidipuse" lühikokkuvõtet teha, siis siit saab. Väga nutikas oli ka Xenost arvutimängu autor teha, sest nii sai raamatusse sisse kirjutada ka Shakespeare'i muidu ehk liiga müstilised knihvid.
Winterson ise ütleb, et "Talvemuinasjutt" oli tema jaoks loomulik valik, kuna see puudutab teda üsna isiklikult. Ka tema on "leidlaps", adopteeritud, nii et ta oli "Talvemuinasjuttu" endas kandnud juba ammu enne, kui talle tehti ettepanek Hogarthi sarjas osaleda.
Hogarth Shakespeare'i sarjas on kokku seitse raamatut, mida saab näha SIIN. Ausalt öeldes ei oleks sugugi paha need kõik läbi lugeda, sest need moodsad versioonid tunduvad kergemini seeditavad kui originaalid (andku kõik mu armsad kursusekaaslased ja ka kõik ülejäänud pühendunud inglise fillid mulle andeks).
Aitäh soovitajale!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar