Viivi Luik "Ajaloo ilu"

"Vastu õhtut kerkib taevas kõrgemale ja võtab oma tõelise kuju. Saab kupliks ja võlviks. Katab sõjakomissariaate, miilitsajaoskondi ning passilaudu imeliku ja ähvardava iseenesestmõistetavusega. Kes selle võlvi all viibib, sellel ei ole siit pääsu."

"Midagi toimub. Kaableid mööda liigub läbi õhu, vee ja maa salajasi käske. Paber kardab valgust."

"See, kuidas ta ennast kulunud hommikumantli all kerra tõmbab ja käed kurgu alla sooja paneb, võiks olla liigutav, kui seda ei oleks ootajate juures nii palju nähtud. Tema suu liikumise järgi võib olla kindel, et ta kordab vana tuttavat palvet, mille viisipärane ja klassikaline algus: "Armas jumal, tee nii, et ..." lõpeb eklektiliselt, halli kroonukantseliidiga: "...et nad kirjutaksid "tegevteenistuseks kõlbmatu"."

Ma pean ütlema, et hiljuti loetud Eesti autorite raamatud on toonud mind äratundmiseni, et inimene kirjutab väga nauditavat proosat, kui ta on enne olnud luuletaja. Mathura, Maarja Kangro ja Viivi Luige ühine nimetaja on just nimelt see, et ka proosasse suundununa ei ole nad sõna väärtusel devalveeruda lasknud. Kõik on paigas. Midagi ei taha ära võtta.

Ja nagu Mathura oma "Jäämineku" kohta on tunnistanud, siis teksti poole pealt on "Ajaloo ilu" täpselt samamoodi loetav pikale veninud luuletusena, mitte niivõrd jutustuse või romaanina või mis ta nüüd ongi. Kuigi see luuletus pole kaugeltki nii lüüriline kui "Jääminek". On jupp maad sõjakam.

"Ajaloo ilu" tohivad lugeda need, kes raamatust otsivad veel midagi peale süžee. Parem, kui see "midagi muud" oleks isegi tähtsam.

Imeline.