Selle raamatu puhul peab muidugi köitest alustama. Ei taha raamatut käest panna juba nende sametiste kaante tõttu...
Kui "Ajaloo ilu" oli vahepeal justkui kogu mingi ühiskonna lugu, siis "Varjuteater" jätkab Luige isiklikumat lugu, mis "Seitsmendas rahukevades" alguse sai. Päris nn jätk ta pole, kuna kirjeldab vaid üht perioodi tema elus - aega Roomas oma diplomaadist mehe töö tõttu. Kõrvalepõikeid on muidugi nii Eestisse, Soome kui Saksamaale, kuid põhikaal on siiski just Roomal, kuhu - nagu ta ise ütleb - oli ta olnud teel juba 49 aastat.
Iga inimene ilmselt leiab (kui veab) kunagi üles selle koha, mis on tema oma - hoolimata viletsatest elamistingimustest ja rahapuudusestki.
"Kui ringi vaatasid, polnudki nagu midagi. Tuvi nokitses, vanaeit kerjas, tüdrukuke sõi jäätist, signored ja signorad flaneerisid oma pankadesse ja büroodesse, taskuvargad valisid ohvreid välja. Umbes sama võib näha ju igas linnas.
Selle vahega, et ükski teine linn pole Rooma."
See on linn, kus on ka "edevad meessoosst tüdrukud", kes omavahel "tuvitavad", kus "moodsa kunsti all mõeldi (---) kunsti, mis oli pärit põhiliselt 18. ja 19. sajandist" ja kus on ekssõjaväelastest hambaarstid, kes patsiendile kingivad enda vormitud Veenuse vahust tõusva kuju, mille modelliks patsient ise oli.
Vihjeid jätkub kirjandusgeeniusest Luigel nii Alliksaarele, Viidingule kui Ristikivile ja kellele-millele kõigele veel (need lihtsalt tundsin mina ära).
Ja kuidagimoodi on tekstis tunda Saksamaal kohatud kirjanduskriitiku sõnade mõju: "Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et te midagi ei häbene. Ärge valetage."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar