Sisu kohta niipalju, et see on täis Venemaalt Ameerikasse tulnud immigrante. Kõige keskmes on karismaatiline kunstnik ja tema ümber tiirleb terve hulk naisi - esimene armuke, ametlik abikaasa, praegune armuke ja tema tütar ja naabrinaine. Augustileitsakus on kunstnik jõudnud oma elu viimasele leheküljele ja siis saabki see lehekülg ka otsa. Raamatu sisukirjelduse kohaselt kujuneb matus 'üsnagi lõbusaks'.
Hm.
Üldiselt on see raamat stiili poolest täitsa vene kirjandus mis vene kirjandus. Kuna ma pole kirjandusteadlane, siis määratleda ma seda ei oska, aga venelaste raamatutes on mingi oma nimbus. Ma ei teagi, kas see on mõtetes või sõnades, aga olemas ta on. Ühegi teise rahva kirjandust ma niimoodi määratleda ei suudaks, aga vot venelasi küll.
Võibolla asi selles oligi, et venelastel on alati ridade vahel mingi oma nukrus või huumor või siis mõlemad korraga. Seekord ma sellele ilmselt päriselt pihta ei saanud, kuna tegemist on kõrgelt hinnatud raamatuga ja mina ütlesin raamatukaant sulgedes lihtsalt 'ahsoo'. Ma ei mõistnud päriselt neid naissatelliite ja üldsegi ei leidnud ma, et matus oleks kuskilt otsast nii lõbus olnud. Vägisi meenusid lapsepõlves nähtud vene filmid, mida määratleti telekavades kui 'musti komöödiaid' ja nendes polnud ühtki naljakat kohta ja ka meie vanemad ei leidnud seda musta huumorit üles.
Lihtsalt liiga diip. Koolinädal ka juba teises pooles ja mõttetegevus ehk enam mitte nii ergas.
Nii et ma otsustasin, et see on kindlasti üks hea raamat. Ainult et minu õngenöör oli liiga lühike.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar