teisipäev, 6. veebruar 2024

Ivan Gontšarov "Oblomov"



Kolleegiväljakutse #2 (raamatukoguhoidja soovitus)


On isegi mõnevõrra huvitav, et minu lapse- ja noorpõlve lugemuse juures ei sattunud "Oblomov" kordagi minu mõttelisele lugemislauale ja sellest ei tulnud kordagi ka kirjandustundides juttu. Kuna Gontšarov palju rohkem kirjutanud polegi (kokku kolm märkimistväärivat romaani), pole see siiski ka mingi eriline ime. 


Räägime siin kohe sirgeks ka selle, et "Oblomovi" tõlkija on – param-param-paraa! – Anton Hansen Tammsaare kogu oma hiilguses. Oblomov lamab "nagu tomp ühmatanud tainast" ja toatüdrukust räägitakse, et "nägu poleks tal nagu olnudki: silma puutus ainult nina; see polnud küll kuigi suur, aga eraldus näost sedavõrd või oli see nii halvasti paika pandud, kusjuures ninaots oli veel ülespidi pööratud, mistõttu see jättiski näo varju: nägu oli värvitu ja lame, nii et ammu enne, kui seda tähele pandi, oli ninast saadud selge ettekujutus". Ühesõnaga, tõlge on puhas sulakuld. 


Kui veel mõni minusugune "pooliku haridusega" blogilugeja siin ringi luusib, siis Oblomov on raamatu alguses välja ilmudes noor mõisnik, kes küll oma kolmesaja hingega maamõisas ei ela, vaid veedab aega linnas mitte kui midagi tehes. Ta vedeleb päevad otsa voodis ja kamandab teener Zahharit, kes on põhimõtteliselt sama laisk, sest korter on räämas ja kogu majapidamine pilla-palla. Kui sõbrad üritavad Oblomovit kuhugi välja kutsuda, külla või üritusele, ei ole see sugugi võimalik, sest tal on nii palju teha – tema "plaan" mõisa kordaseadmiseks on töös ja kohe varsti valmimas. Samas, kui külaline lahkub, keerab Oblomov lihtsalt teise külje ja "plaan" jääb ikka pooleli. Selle mõisa köis lohiseb ka mõisniku enda käes, nii et tolmupilv taga. Sõber mõtleb sellele fenomenile välja lausa termini – oblomovlus. See tundub olevat tahtmatus midagi teha või millegi vastu huvi tunda, teisisõnu apaatsusega miksitud laiskus. Tundub, et termin on üsna laiapinnaliselt käibele läinud, sest kui guugeldada sõna "oblomovlus", leiab päris ohtralt erinevaid artikleid, mis sugugi mitte Gontšarovi romaanist ei räägi.


Mõneks ajaks tundub küll, et Oblomov ärkab elule, kui ta armub ära kaunisse Olgasse. See lugu kestab raamatu mahust arvestatava aja, ja ausalt, pean vist õnne tänama, et ma elan praegu ja mitte 19. sajandi Venemaal, sest need läbi lillede kilomeetripikkused õhkamised, milles tegelikult mitte midagi ei öelda, oleksid minu ATH-laadse aju täiesti krussi keeranud. 😁Ja minu jaoks "täiesti lampi" otsustab Oblomov ühtäkki, et nemad ikka kokku ei sobi mitte kuidagimoodi ja üldse nad raiskavad teineteise aega (või siis Olga raiskab enda aega), kuigi eelmisel päeval olid kõik nii armunud. Olga lähebki mõni aeg hiljem mehele hoopis Stolzile, kes Olgat ja Oblomovit üksteisele tutvustas. No ja Oblomov langeb oma oblomovlusse tagasi. 


Nii et pealtnäha üsna sirgjooneline lugu, Oblomov kui laiskvorstist negatiivne kangelane, elu täis Olga ja töökas Stolz positiivsust pakatavad kangelased. Siiski ei ole see kõik niisama lihtne. Kuigi Oblomov näib olevat täielik luuser, kirjeldab Stolz teda ometi kuldse ja siira hingena, keda ta väga leinab, kui Oblomov sureb. Neid omadusi kiidab ta sõbrast rääkides teistele juba isegi ammu enne viimast hüvastijättu sõbraga. Ja miks on Olga armastava ning samas tööka ja efektiivse Stolzi kõrval ikkagi niivõrd rahulolematu ja depressiooni piiril vaagub? Küsimus pole ju selles, et Stolz teda ei hindaks, pigem vastupidi – ta jagab naisega isegi kõike, mis ärides toimub, ja räägib temaga nagu võrdne võrdsega. Tundub, et Olga peaks ju olema väga õnnelik, aga siiski-siiski... Stolzis puudub midagi, mida Olga jõudis Oblomovi juures tundma õppida (asjaliku poolsakslasena on romantilise vene hinge vastu vist ikka raske saada). Lõppeks abiellus Oblomov ju enne surma oma perenaisega ja kuigi sellest kooselust palju ei räägita, siis jääb sellest ikkagi mulje kui ühest õnnelikust ja rahulolu täis suhtest. 


Ehk iseloomustab see üsna raamatu algusest leitav lõik Oblomovit kõige paremini: 

"Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? (---) Inimest – näidake mulle inimest! (---) Ja armastage teda!" 


Sümpaatne. 



ˇ                 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...